E. Kuus  Kiir(1957), 14. september.

 

Seda V. Kingissepa tänaval asuvat maja ei külastata harva. Raamatukogu lahtioleku tundidel siseneb ja väljub alati noori mapp või raamatupakk kaenlas. Nende hulgas võib kohata nii "teistkümne" aastate hulgast välja jõudma hakkavaid neide ja _ noormehi kui ka väikesi mudiasi, kes veel ei küüni püsti seistes vaatama lauale ja neid peab sel tähtsal teekonnal tavaliselt saatma ema või keegi vanematest vendadest- õdedest. Mis meelitab siis siia väikesi ja suuri?

Ruumid - siin on üldse kaks tuba - on üsna kirjud, kuid sellejuures maitsekalt sisustatud. Siin on Oktoobrirevolutsioonile pühendatud nurk, Lenini nurk, seinaleht ja lõpuks muinasjutu nurk. Selles on täies ilus ja suuruses leidnud paberist lõigatud lillede ja liblikate keskel koha laste lemmikkangelane muinasjutumaailmast – Pöial-Liisi. Selle kangelase väljaselgitamiseks, nagu räägib  laenutaja sm. Kaselaid, tuli kasutada isegi ankeeti. Nurka veel täiendatakse. Selleks aitab kaasa ka sm. Kaselaidi juhendamisel töötav joonistusring, kus seda kunsti käib õppimas 8-10 poissi-tüdrukut. Peamine huviobjekt on muidugi raamatud. Kuidas aga leida sobivat, huvitavat ja vajalikku teost? See pakub peamurdmist täiskasvanud lugejalegi, kes selleks oskavad aga kasutada kataloogi. Aga väikesed? Ka nende jaoks on siin olemas eriline kataloog. Kaardiks on aga vihikulehe suurune kartong, millele on kleebitud raamatukaane foto. Nii võivad väikemehedki natuke selgust saada, kas selles või teises raamatus on ka ilusaid pilte ja huvitavat juttu. Kui kaane kujundus on ilus, eks siis sees pea olema ka midagi samasugust.

Vanematele, 2.-7. kl. õpilastele, on kasutamiseks, iga klassi kohta eraldi, kirjanduse soovitusnimestik

Laenutatakse rohkesti. Eriti hinnas on muidugi seiklusjutud, kuid suurt huvi tuntakse ka populaarteadusliku ja spordikirjanduse vastu.

Kui rääkida raamatute arvust - siis see ulatub seitsme tuhandeni. Muret tekitab ainult üks asjaolu - pooled nendest on venekeelsed ja seisavad kasutamatult. Neid on registreeritud ainult 18, kes loevad venekeelset kirjandust. Eestikeelse kirjanduse lugejate arv on aga 264.

Miks on see nii? Kuidas see juhtus? Selgub, et varasemad raamatukogu töötajad on tellinud rohkesti venekeelset kirjandust, eestikeelseid noorsooraamatuid aga vähestes eksemplarides või üldse mitte.

Raamatukogus ei ole, näiteks, selliseid asendamatuid noorsooraamatuid, nagu Novikov-Priboi "Tšusima", Kaverini "Kaks kaptenit", Obrutševi "Plutoonia" jt. Vähe eksemplare on sellistest raamatutest, nagu Ostrovski "Kuidas karastus teras" (1 eks.), Gorki "Ema" ( 1) , Iljini "Mäed ja inimesed" (1) jt. Defoe "Robinson Crusoe" ainus eksemplar on lisaks muule räbaldunud. Kooliõpilased otsivad sealt asjatult Ostrovski näidendeid, Gogoli poeemi "Surnud hinged", Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa jt.

Uuemat noorsoo- ja lastekirjandust saabub raamatukogule küll piisaval arvul, kuid kust saada vanemaid raamatuid, mille trükk on otsas ja mille järgi on elav nõudmine? Teine küsimus mida teha selle 3000-teoselise venekeelse fondiga, mida kasutatakse äärmiselt vähe? Muidugi on soovitav, et kooliõpilased ja üldse noorsugu loeks jõudu mööda ka venekeelset kirjandust, kuid tarvis on paremate noorsooraamatutega tutvuda ikka emakeeles.

Tuleb leida teid venekeelse fondi vähendamiseks eriti duplikaateksemplaride arvel kas vahetamise või mõnel teisel teel. Pealegi on linnas teine raamatukogu, kus leidub rohkesti ka venekeelset laste ja noorsookirjandust. Selle summa eest võiks hankida asemele eestikeelseid teoseid, mida loetakse rohkem. Üksikuid vanemaid väljaandeid saab osta Tartu ja Tallinna antikvariaadist, ,kuid vististi peab siin ja raamatukogu venekeelse fondi vähendamise juures kaasa aitama ka Tallinna Bibkollektor.