Olga Gutman Kiir(1956), 22. september, nr. 113, lk. 3.

 

Hiljuti külastasin rajooni raamatukogu töötajana kirjanik Ernst Peterson Särgavat – "Paisete" ja "Rahvavalgustaja" autorit tema kodus Pirita-Kosel. Külastuse eesmärgiks oli saada vanalt kirjanikult materjale ajajärgu kohta, mil ta töötas õpetajana Põltsamaal Aleksandri Koolis (1893-1902).

Saanud Eesti Kirjanike Liidust E. Särgava aadressi, kuulnud ka, et kirjanik olnud raskesti haige ja et seepärast külastusest vaevalt midagi välja tuleb, otsustasin siiski õnne proovida. Helistades kirjaniku korterisse kuulsin aga, et E. Särgava tervis on juba paranenud ja et ta võtab külalisi heameelega vastu.

Kirjanik ise oli parajasti aias, kui sinna jõudsin. Ta elab oma majas, mida ümbritseb avar aed, kus kasvab väga rikkalikult igasuguseid lilli. Lootes kohata põdurat rauka, oli üllatus seda suurem, kui kirjanik Särgava, vaatamata oma 95 eluaastale, esines väga külalislahke ja elurõõmsana. Välimus: õunroosad põsed, pikk lumivalge - habe, nooruslikult elavad silmad. Ainult see, et ta käies kasutas kahte keppi, andis tunnistust kirjaniku kõrgest east.

Kohe arenes meie vahel elav ja südamlik vestlus. Kuulnud, et ma olen huvitatud tema kunagisest elust Põltsamaal, tõi vanameister kohe välja oma huvitavad märkmikud ja albumid ajast, kui ta oli Põltsamaa Aleksandri Kooli õpetaja.

Põltsamaast olid kirjanikul üldiselt head mälestused. Eriti südamelähedane oli olnud talle koolis tema poolt organiseeritud ja juhitud meeskoor. Kord tulnud kohale koolide inspektor Bezobrazov. Lastud siis inspektori meeleheaks ka kooril esineda. Inspektor olnud väga üllatunud koori puhtast ja heast esinemisest. Väga meeldinud talle ka esitatud eestikeelne "Laul rõõmule". Lahkumisel kinkinud ta oma armulikkuse näitamiseks koorile 50 rbl, mida kasutatud nootide ostmiseks ja ekskursiooni korraldamiseks.

Peale õppeainete nagu kirjandus ja ajalugu, õpetanud kirjanik Särgava ka aiandust. Et oma teadmisi aianduse alal ühendada, oli ta käinud Venemaal ühe põllutöökooli juures aianduskursustel. Kõigest nähtub, et kirjanik kogu elu on väga armastanud aiatööd.

Tolleaegsetest õpilastest mainis Särgava Johannes Kilvetit, kes töötab praegu Tallinna Ehitustehnikumi direktorina, revolutsionääre Jaan Sihverit ja Hans Pöögelmanni jt.

Oma esimesi kirjanduslikke katseid alustanud E. Särgava just Põltsamaal Aleksandri Kooli õpetajana. Siin on ta kirjutanud "Paised" I (1899), II (1900) ning III (190l) ja teised lühemad jutustused. Oma suurema teose "Rahvavalgustaja" loonud ta aga juba Kosel. Küll aga kasutanud ta selles Mudila alevi elu-olu maalimisel eeskujuna Põltsamaa alevi tolleaegset elu. Madarase prototüübiks olnud Põltsamaa vene kihelkonnakooli õpetaja. Nime ei lubanud kirjanik avaldada. Nõnda tulevat jälle pahandust ja ütlemist. Kellele seda tarvis! Kuulus köster Arnikas - aga olnud Pillstvere köster ... Las siis nimed jäävad ära. Ärgem reetkem vanameistrit.

Üldse on "Rahvavalgustajas" algkujudena kasutatud tegelasi nii Põltsamaalt, Pilistverest kui ka Vändrast, kus kirjanik on elanud.

Edasi märkis ta, et oma jutustuses "Käik rohelisse" on ta edasi andnud tõesti sündinud loo Sindi vabriku elust. Jutustus "Õnnelik õnnetus" on samuti tõestisündinud lugu Vändra poisist.

Vanakirjanik oli huvitatud ka praegusest Põltsamaa elust-olust. Missugune ta välja näeb, kas on palju uusi ehitusi jne.? Seda, et endise Aleksandri Kooli ruumides asub praegune mehhaniseerimiskool, ta teadis. Veel huvitas teda see, kas keskkooli ees oleval saarekesel on alles need ilusad pikad ja sihvakad kased ja kas sepikoda on jõe juures alles. Jutuajamisel selgus veel, et kirjanik E. Särgava oli hästi tundnud minu isa, kellest tal oli palju häid mälestusi.

Lahkumisel palus kirjanik mind soojalt tervitada kõiki põltsamaalasi, eriti aga tema - kaasaegseid, kui neist peaks keegi veel kohapeal elama, kahetsedes ise, et tal endal pole enam jõudu ega aega Põltsamaad külastada.

Rohkesti ilusaid vanaduspäevi hallihabemelisele kirjanikule - põltsamaalasele, kes nii halastamatult võitles oma teostes "paisete" ja "marjade" vastu ühiskonnas!