« Tagasi

Lapsi vaadeldes

G. Kaselaid  Kiir(1961), 1. aprill.

 

Olen Põltsamaa Linna Lasteraamatukogus töötanud juba mitu aastat, aga mitte kordagi pole ma laenutajana märganud erilist lastepoolset distsipliinirikkumist ega ulakust. Kuna ma varem töötasin õpetajana koolis, siis võin võrrelda laste käitumist nii koolis kui ka raamatukogus. Pean ütlema, et raamatukogus käituvad nad (eriti 5- ndad ja 6- ndad klassid) palju korrektsemalt kui koolis, kus nende tegevust jälgib igal sammul õpetaja.

Kui asjalikult, tõsiselt astuvad nad raamatukokku oma läbiloetud raamatutega, kui korrektselt paluvad nad uusi teoseid, kui vaikselt astuvad riiulite juurde, leiavad soovitava ning lahkuvad. Ja ma ei saakski oma tööga valmis, kui peaksin neil pidevalt silma peal hoidma, neid korrale kutsuma, sest sageli on endal niikuinii väga kiire ja tuleb mitut asja samaaegselt teha: ühele kirjutada raamatut sisse, teisele soovitada seda või teist, kolmandale juhatada, kus riiulil vastav lasteraamat seisab, neljandat suunata piltkataloogi või soovitusnimestiku juurde, viiendat lasta jutustada teistele mõne meeldiva raamatu sisu jne. Seejuures olen märganud. et lapsed oskavad juba kirjanduse üle mõtteid vahetada. Ja kui üks raamat mõnda vaimustab, hakkavad paljud teisedki seda nõudma.

Fond on kõikidele avatud, pealkirjad juhatavad lapsi iga liiki kirjanduse juurde. Riiulite vahel liiguvad ja lehitsevad lapsed ilma järelvalveta. Kui leidsin, et mõni raamat sattus valele kohale, ei hakanud ma lastega riidlema, vaid võtsin kätte ja valmistasin papist järjehoidjad, millele kirjutasin peale reeglid, mille järgi raamatud riiulile paigutatud. Sellest oli suurtkasu, sest lapsed tegid fondis korratusi mitte pahatahtlikkusest või hoolimatusest, vaid lihtsalt teadmatusest.

Et lapsed korralikult käituksid, oleme püüdnud ka omaväikesi ruumikesi korras hoida, korraldanud huvitavaid üritusi, katnud seinu noori haaravate plakatite ja stendidega.

Raamatukogus liikuvaid lapsi jälgides olen jõudnud kindlale veendumusele, et lapsed huvituvad ja innustuvad vabatahtlikult kõigest ilusast, elujaatavast ega ole seetõttu ka ise loomult halvad. Näib, et negatiivsest nakatuvad nad alles hiljem. Õige kasvatuse eesmärgiks ongi hoida noori halbadest mõjutustest, mitte aga suruda neile tingimusteta peale oma rangeid, igal sammul keelavaid- alistavaid seisukohti, mis mõnikordki tekitab autoriteedi asemele hoopis vastureaktsiooni, protesti. Lapsi on vaja armastada ja austada, sest see on vastuarmastuse ja vastuaustuse alus. Tuleb lugu pidada nende headest algatustest, ideedest ja entusiasmist.

Leidub mõningaid "ülitarku" lapsevanemaid- kasvatajaid, kes "suurest armastusest" ja "kasvatamise" agarusest sugereerivad oma kasvandikele pidevalt, et viimased in rumalad, halvad, oskamatud, mittemillekski kõlblikud ega võimelised. Selline "hästikasvatatud" laps väriseb hirmust, kui peab minema postkontorisse, kinno, kultuurimajja, kooli kantseleisse või mujale. Kõik hea kipub temas hääbuma. Ta hakkab oma alaväärtuslikuks tembeldatud isikut teistest eemale hoidma, et neid mitte tülitada või koormata. Õnneks pole sellise väärarenguga 1apsi palju või ei külasta nad lasteraamatukogu. Ometi peaksid kasvatajad- lapsevanemad lastesse mõjuma hoopis vastupidiselt - julgustavalt, innustavalt. See õhutaks noori vabalt välja arendama oma andeid ja võimeid, osa võtma kollektiivi ja ühiskonna elust. Seda olemegi lasteraamatukogus püüdnud teha. Ja tulemused pole halvad.