Vaike Oro  Punalipp(1972), 13. juuni.

 

Käes on jälle suvi. Raamatukogudes on jäänud üsna vaikseks, sest külastajajd on hoopis vähem.

On tulnud aeg, mil raamatukogutöötalatel jääb aega üle vaikseks mõtiskluseks ning nendel minutitel meenuvad meie toredad abilised – aktivistid. Need on kindlasti iga raamatukogu juures ning meie töötajad ei oskakski vist oma tööd ilma nendeta organiseerida,.

Põltsamaa raamatukogus on viimasel ajal olnud päris palju igasuguseid üritusi. Paljud kindlasti ei tea, et neid aitavad ette valmistada ja läbi viia inimesed, kes ise raamatukogus ei töötagi. Kes nad siis on ja millega nad tegelevad?

Näiteks Tiiu Klaus on haiglas dieetõde, me teame, et tal on lööd kuhjaga, ükskõik, millal meil on tema abi vaja olnud, on ta alati tulnud. Me ei tea isegi mitmel korral on Tiiu oma toimetused edasi lükanud. et meie üritustele esinema tulla.

Kui meil on vaja olnud kirjandusõhtuks ettekannet või luuleõhluks värsiridu valida, siis on alati nõu ja jõuga abiks olnud Neli Nõlvak. See oli siis kui Heli veel pedagoogina Põltsamaal töötas ja ka nüüd, kui ta Pajusi kultuurimaja direktori kohuseid täidab.

Pajusisi on meil veel teinegi tubli abiline kultuurimaja kunsliline juht Liidia Kokka. Me ei mäletagi enam millal Liidia meie kollektiivi tuli, kuid igatahes päris mitu aastat tagasi oli see küll.

Üks meie abilistest on praegu hästi kaugel. Nimelt töötab Sirje Mäll Põlva rajooni ajalehe toimetuses, kuid siiani ei ole meie sidemed katkenud, mis said alguse siis, kui Sirje veel elas ja töötas Põltsamaal. Oma viimast luuleõhtut ei osanud me ilma Sirjeta ette kujutadagi.

Mis siis seob neid inimesi meie ürituste ja raamatukoguga üldse? Eelkõige suur armastus kirjanduse vastu ning see, et nad tahavad kõike, mida neile kirjanduse lugemine annab, ka teistega jagada.

Tore tunne on kui läbiviidud üritus on õnnestunud. Koos oleme läbi elanud nii mõnegi meeldiva hetke. Meenutada tasuks kindlasti viimast luuleõhtut kus kuulajad meile nii ilusaid sõnu ütlesid või ka seda kui me Kehtnast aukirja ja meeldiva kingitusega tagasi tulime. Kehtnas käisime seoses Jõgeva rajooni kultuuripäevadega Rapla rajoonis. Luuleõhtu ettevalmistamisel juhtus nii, et kõigil oli oma igapäevase tööga hästi kiire ja sellele vastutusrikkale esinemisele läksime peaaegu ilma peaproovita. Ometi ei ole meil vist ükski luuleõhtu nii toredasti läinud kui tookord. Kõik olenes esinejatest. Nemad olid aga väga tublid. Niisuguseid näiteid võiks tuua veel palju.

Peale nimetatud abiliste on meil aastate jooksul olnud veel teisigi, kelle abi me oleme kasutanud. Kuid kõigist ei jõuagi korraga rääkida.

Seda kirjatükki tahtsin ma kirjutada selleks, et öelda südamlik aitäh, sest see on kõik, millega meie raamatukogud saavad hüvitada oma abiliste tööd. Soovin neile kõigile meie raamatukogu kollektiivi nimel meeldivat suvepuhkust ja loodan, et nad ka selle suve jooksul ei unusta teed meie raamatukokku.