Vaike Oro  Punalipp(1976), 8. aprill.

 

NLKP XXV kongress inspireeris ka kultuurielu, sealhulgas raamatukogude tööd. Lapsi teenindavatel raamatukogudel on ,täita vastutusrikas osa uute riiklike plaanide ja mõtete edasiandmisel lastele arusaadavalt ja jõukohaselt. Teatavasti pole aga kerge edastada nii kaalukat informatsiooni noortele kodanikele. Siin peaksid raamatukogutöötaad ja pedagoogid koos tegutsema. Ja mitte ainult nimetatud töölõigus.

Mitmesuguste uurimistega on kindlaks tehtud, et raamatukogu on nendest allikatest, kust lapsed saavad teateid raamatute kohta, esikohal. Kuid küsimusele "Kellelt on sul kõige huvitavam teada saada uutest raamatutest?" vastas 29% küsitletud õpilastest; õpetajalt. Küsimusele "Kas te jälgite õpilastele ilmuvat uudiskirjandust regulaarselt?" vastas aga 31% küsitletud pedagoogidest eitavalt. Põhjuseks toodi ajapuudust ja leiti, et lastekirjanduse soovitamine on raamatukogu ülesanne. Sealjuures arvas 99% küsitletud õpetajatest, et vaid koostöös raamatukoguga saab õpetaja juhtida laste lugemist.

Viimast võib väita ka Jõgeva g rajooni laste lugemisepõhjal. Kus raamatukogu ja kooli koostöö on hea, kus klassijuhataja ja raamatukogutöötaja on koos leidnud meetodid, kuidas laste lugemist suunata, seal on ka laste lugemus tunduvalt suurem ja mitmekülgsem. Kui rajoonis keskmiselt loeb iga laps 22,3 raamatut aastas, siis hoopis suuremad on need arvud Puurmanis (37,3), Sadukülas(33,2), Vaimastveres ja Palamusel, madalamad aga Pala (17,2), Lustivere (12,9) ja "Lembitu" (7,0) raamatukogu noortel lugejatel. Leedimäe kooli õpilased loevad aastas keskmiselt ainult 7 raamatut. Seda on väga raske uskuda, sest ei peeta sugugi liiaks, kui laps loeb aasta jooksul 30-40 raamatut. Ei tahaks ka uskuda, et nende koolide õpilastel oleks kodus rohkem raamatuid kui näiteks Puurmani lastel. Peale selle on Pala, Lustivere ja Leedimäe koolis palju õpilasi, kes üldse raamatukogus ei loe. Ka Adavere ja Sadala õpilased võiksid rohkem lugeda. Saduküla koolis näiteks kontrollivad klassijuhatajad ja kirjandusõpetajad tihti õpilaste lugemist raamatukogus. Võiks mainida ka seda, et Saduküla on üks kõrgema õppeedukusega koole rajoonis.

On ju igaüks meist päri sellega, et suuremat iseseisvust nõudev koolitöö peab saama tuge eeskätt raamatukogust. Samal ajal teame, et õppureile jõukohast ja värsket  eestikeelset kirjandust raamatutena on seni ikka veel vähe. Seetõttu peame rohkem abi otsima perioodikast. Seda on meie raamatukogutöötajad ka teinud. Rajooni raamatukogudes on olemas mitmesugused temaatilised kartoteegid, nimestikud jne., mille kasutamine aitab leida materjali nii huvitavate ürituste kui ka klassijuhatajatundide läbiviimiseks. Raamatukogudes, kus teeninduspiirkonnas on kool, on olemas kartoteek loodusõpetuse huvitavamaks õpetamiseks.Selle koostamisel on lähtutud I-VIII klassi loodusõpetuse programmidest.

Alates 1975/ 76. õppeaastast seati Eesti NSV Haridusministeeriumi nõudel sisse lugemiskultuuri tunnid õpilastele. Neid tunde pidid läbi viima nii õpetajad kui ka raamatukogutöötajad. Kahjuks on neid siiani läbi viidud minimaalselt, 1975. aasta jooksul rajoonis kokku 59, nendest kuulub külaraamatukogudele 42. Kõige enam korraldatitunde Põltsamaal (11) ja Puurmanis (7), Kuid Tormas, Valmastveres, Rannal, Laiusel ja Kaareperes kus teeninduspiirkondades on koolid ei korraldatud ühtegi tundi. Ka Jõgeval oli neid ainult kaks. Siin oleksid pidanud õpetajad ise otsima kontakti ning isegi nõudma mainitud tundide korraldamist. Keskraamatukogu lasteosakonnas Põltsamaal on olemas nendeks tundideks vastavad materjalid, mida saavad kasutada kõik.

Eespool toodu ei olnud mõeldud selleks, et lihtsalt arvustada mõningaid koole ja õpetajaid, vaid selleks, et mõelda, mida ette võtta, kuidas saavutada, et kõik õpilased hakkaksid armastama kirjandust ja suhtuma raamatusse kui oma abilisse õppetöös.