« Tagasi

Inimese jõud on sõpruses

E. Kalmet  Punalipp(1972), 1. mai.

 

"Tere, kallid eestlased!" ütles Altõn Galijeva sulaselges, kui ka just mitte päris puhtas eesti keeles. Ja sellest piisas: niigi sümpaatne kasahhi neiu muutus temaga kohtuma tulnud põltsamaalastega veelgi sümpaatsemaks. Muide, televioonivaatajatele oligi Altõn juba vana tuttav. Nähtud hiljutises noortesaates, kus ta rääkis oma Eesti-muljetest, elust oma koduvabariigis Kasahhi NSV- ja õpingutest Kasahhi Riiklikus Ülikoolis. Altõn on nimelt sealse zurnalistikateedri diplomand ja kogub Eesti Televisioonis materjali peatselt valmiva diplomitöö tarvis. Meie vabariigis viibib ta teist korda.

Põltsamaal pajatas Altõn Galijeva oma kodulinnast Alma-Atast (tõlkes "õunte isa"), mille ümber laiuvad kõrged mäed, õpetas perenaise selgeks kasahhi rahvustoidu

retsepti, andis väikese kursuse kasahhi keeles. kiitis oma rahvusjooki kumõssi, mida joovat terve tema pere, sest peale kõige muu olevat kumõssil ka tervistav toime.

Kuidas meeldib kõrgete mägede ja stepiavarustega harjunud kasahhitarile meie väike Eestimaa?

"Tulin   Tallinna esmakordselt möödunud aasta oktoobris. Kodus olid sel ajal kõige soojemad päikesepaistelised ilmad, siin aga rõskus, vihm, külm. Esimene mõte: "Sõidan kohe koju tagasi.""

Ilmad paranesid, puuduvat päikesepaistel asendas siin sõlmitud sõprussidemete soojus. Ja teist korda tulles ei tundnud Altõn ennast Eestis enam võõrana.

"Mul on palju sõpru ka maal ühes kolhoosis Kohila lähedal. Käisin koos sealsete jahimeestega jahil - olen ise ka jahimees. Aga teie jaht erineb väga meie omast."

Altõn on küttinud stepiantiloope, kelle jooksukiirus on 85 km tunnis. Ilma autota neile juba järele ei jõua. Siin käis ta metsas nepijahil.

"Ei raatsinud ühtegi lasta sellised väikesed armsad linnud. Olen harjunud küttima suuri loomi."

Ülikooli lõpetamise järel saab Altõnist televisioonisaadete toimetaja. Praktiseerinud on ta sel alal juba mitu aastat. Pärast esimest Eestis käimist tegi ta saate meie vabariigist. "Sain siis palju kirju, milles vaatajad küsisid täiendavaid andmeid Eesti NSV kohta."

Altõn kirjeldas oma koduvabariigi noorte kasvavat püüdu hariduse ja teadmiste poole. 1913. aastal oli 98,5 protsenti Kasahstani rahvastikust kirjaoskamatu. Oma tähestik saadi alles 1922. aastal. Praegugi on paljudel kultuuri ja teaduse aladel spetsialistidest puudus, kuid kasahhi noorus ei taha, et see nii jääks.

Selles püüdes toetavad neid sõbrad vennasvabariikidest. Ütleb ju üks kasahhi vanasõna, et lindude kiirus on nende tiibades, inimeste jõud sõpruses.

Õhtu, kus külalisena esines Altõn Galijeva koos Eesti Televisiooni noortesaadete toimetaja Aarne Vahtraga, oli pühendatud KeskAasia liiduvabariikidele. Rajooniraamatukogu juhataja Vaike Oro andis seal ülevaate puuvillamaast Usbeki NSV-st, kõige mägisemast liiduvabariigist Tadziki NSV-st, kõige lõunapoolsemast liiduvabariigist Turkmeeni NSV-st ja Kasahhi NSV-st. Rajooniraamatukogu töötajad lugesid sinna juurde Navoii, Rudaki, Hajjami jt. luuletajate värsse. Näidati filme.

Nimetatud õhtu oli üks temaatiliste õhtute sarjast "Suur ja lai on maa .. ". Kaukaasia liiduvabariike käsitleti juba varem, järjekorras tulevad Moldaavia, Ukraina, Valgevene ja kõik teised. Küllap õnnestuvad kultuurimaja ja raamatukogu rahva ühendatud jõududel ka tulevased ettevõtmised meie kodumaa juubeli tähistamiseks.