Vaike Oro  Punalipp(1973), 19. aprill, nr. 47, lk. 2, 3.

 

Kasvatustöös aitavad teid kindlasti paljud targad ja huvitavad raamatud.

Kui teil on kodus pisipoiss või -tüdruk, siis soovitame teil lugeda raamatut "IMIKU JA VÄIKELAPSE ABC" (I. Pilv ja H. Sarapuu, Tln., 1972). Et laps oleks hästi hooldatud ja kasvatatud, peavad vanemad varustama end teadmistega. Raamatukese eesmärk ongi anda head nõu ja näpunäiteid päevakorraliste küsimuste lahendamiseks lapse esimesel kolmel eluaastal, mil hooldamine ja kasvatamine põimuvad kõige tihedamini.

Lapse jõudmine kooliikka tähistab uue etapi algust tema elus ja toob uusi rõõme ning muresid kogu perele. Iga vanem soovib, et tema lapse koolitee hästi kulgeks. Kuidas töö tegelikult koolis minema hakkab, oleneb suurel määral sellest, mida on lapse kooliks ettevalmistamisel ära tehtud. Lastevanemaile määratud brosüüris "MEIE LAST OOTAB KOOL" (I. Muhel ja S. Unt, Tln., 1972) annavad autorid nõu, kuidas last I klassi astumiseks ette valmistada. Raamatu lõpus on toodud valimik mänge, mis arendavad lastes kooliks vajalikke omadusi.

Kui teie lapsel on käes kolmeteistkümnes või neljateistkümnes eluaasta, siis märkate ta käitumises midagi imelikku ja võõrast millest te kohe aru ei saagi. Ka selles eas lapsed kurdavad tihti, et täiskasvanud neid ei mõista. Nii loeme Anne Franki päevikust  "Igaüks peab mind liialdajaks, kui ma vaid suu lahti teen, naeruväärseks, kui ma vaikin, häbematuks, kui ma vastan, rafineerituks, kui mulle juhtub mõni

hea idee tulema, laisaks kui ma olen väsinud, egoistlikuks kui ma kord lusikatäie rohkem võtan, rumalaks, araks jne. Päev läbi ei kuule ma muud, kui et olen talumatu olend ja kuigi ma selle üle naeran, nagu ei läheks see mulle korda, pole see mulle tõeliselt sugugi ükskõik." Kõik see tähendab seda, et laps on jõudnud murdeikka. Brošüüris "LAPS ON JÕUDNUD MURDEIKKA" (V. Maanso, R. Selg, Tln.,1972) tutvustatakse kokkuvõtlikult sellesse vanuseikka jõudnud laste vanemate tähelepanekuid ja jagatakse pedagoogide kogemuste alusel soovitusi õigete käitumisnormide leidmiseks lastega suhtlemisel.

Te tahate oma lastest kasvatada täisväärtuslikke ja igakülgselt arenenud inimesi, kes on haritud, kõrge moraaliga, terved. Lapsi ja noori suhtlemiseks vastassugupoolega ette valmistada on üks kasvatuse ülesandeid. Kitsamalt võetuna lahendab seda ülesannet seksuaalkasvatus, mis taotleb suhtumise kujundamist vastassugupoolesse kõigepealt kui inimesesse, inimväärikuse kasvatamist, selle austamist igas inimeses. Brošüüris "ÜKS TOSINE JUTT LASTEVANEMATEGA" (H. Kurm, Tln., 1970) antakse vastus küsimusele, miks on vaja seksuaalkasvatust, mida ta endas kätkeb ja missugused ülesanded seksuaalkasvatuses langevad kodule. Püütakse vastata ka küsimustele, kuidas tulla toime selles kasvatustöö sektoris esinevate probleemidega erinevates vanuseastmetes.

Samal teemal on kirjutatud ka M. Ambose brosüür "LAPSE SEKSUAALTERVISHOID" (Tln., 1971). Lisaks poeg- ja tütarlapse tervishoidu käsitlevatele küsimustele selgitatakse põhjusi, millest võivad tekkida halvad harjumused, antakse näpunäiteid seksuaalküsimuste selgitamiseks lastele.

Sageli on vanemad suurtes raskustes, kui lapsed esitavad küsimusi sugupooltevaheliste suhete kohta. On äärmiselt tähtis, mida eri vanuses laste küsimustele vastata. Kuidas seda teha, sellele annab vastuse prof. dr. Heinz Grasseli raamatuke "MIKS KUREJUTUD?" (Tln., 1970).

Huvitavalt on kirjutatud L. Grigorjani raamat "LAPSE SUUST KUULED TÕDE" (Tln.1970). Raamatus esitatud juhtumid näitavad, millised küsimused erutavad meie noori, jutustavad kasvava põlvkonna muredest ja rõõmudest, tutvustavad meid laste koduse kasvatusega ning vanemate vigadega, mida märkavad isegi lapsed.