V. Käosaar  Punalipp(1978), 26. detsember.

 

Täna möödub 175 aastat meie rahva lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sünnist. Hiljuti oodatigi Jõgeva lastemuusikakooli saali kirjandushuvilisi Fr. R. Kreutzwaldi 175. sünniaastapäeva tähistamise õhtule. Lauluisa tutvustava põimiku esitas rajooni keskraamatukogu rahvas. Põltsamaa keskkooli õpilased kandsid ette IX klassi õpilase Marge Meieri koostatud põimiku "Kalevipojast".

Külla oli palutud kirjandusteadlane Endel Nirk, kes rääkis Kreutzwaldist kui rahvusliku kirjanduse rajajast ja tema pärandist tänapäeval. Selleks, et midagi suuremat saavutada, oli vaja luua midagi tõeliselt oma ja omanäolisena suutis eesti kirjandus rohkem pakkuda ka teistele rahvastele. Ent milline on lauluisa pärandi reaalne seisund tänapäeval? Selle kohta avaldas E. Nirk ka pisut karedavõitu mõtteid. Tõsi, on üles näidatud hinnatavat hoolt ja head tahet. On ilmunud ilu- ja teaduslik väljaanne "Kalevipojast". Nõukogude ajal on ilmunud koguni seitse väljaannet "Kalevipojast" kogutiraaziga üle 150 000 eksemplari. Välja on antud uuesiti ka "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Eestis on Lauluisale rajatud neli monumenti (Tallinnas, Tartus, Võrus ja Rakveres), on memoriaalmuuseum, on Fr. R. Kreutzwaldi nimelised tänavad. Mainimist väärib ka meieaegne järellooming. Meil on "Kalevipoeja" ainetel kaks balletti: "Kalevipoeg" ja "Kullaketrajad", ooperivormini pole veel jõutud. Palju on Kreutzwaldi ainet kujutavas kunstis. On Eno Raua ümberjutustused lastele, on multifilm kilpslastest jne. On ilmumas Kreutzwaldi kirjavahetust 6 köites. Tänapäeva inimene on hästi vastuvõtlik dokumentaalse materjali suhtes. Ometi on kuueköiteline väljaanne laia lugejaskonna jaoks liialt massiivne. Olnuks ehk mõttekam välja anda valikköide massitiraazis. Sama võiks arvata ka Lauluisa teiste teoste kohta. Ehk peaks kaante vahele koondama Loomingu paremiku.

Mõtlema paneb ka kirjaniku elu ja loomingu uurimine. Uusi uurijaid pole esile kerkinud. Need, kes seda seni aastaid teinud, on kas vanaks jäänud või leidnud endale teisi ülesandeid.

Suurt tähelepanu, vahest isegi liialt, pööratakse, ajakirjanduses - ja mujal kirjanikele harilikult siis, kui on lähenemas juubel või sünniaastapäev. Ajakirjandus vajab ametlikku juubelit, siis kajastatakse seda suuresti ja rõhutatult. Aga vahepeal? Kas ei väljendu selles kroonulikkus, ametimeelne suhtumine kultuuripärandisse? Peamine aga on see, kuivõrd tuntakse ja tahetakse tunda lauluisa pärandit. Muret peaksime tundma praeguse põlvkonna seose pärast endisega, et suudetaks mõista, mida ütles teos omal ajal. Peame sisendama noortesse vajadust mõista minevikku, oma rahva kultuuri juurdumise lugu. Seda ei ole vaja mitte minevikus meeste surematuse pärast, vaid meie endi pärast, et jääks kestma kalevite kange rahvas.

Sedasorti mõtteid avaldas kokkutuinuile Endel Nirk ning küllap on siit mõndagi mõtlemiseks meie kõikide jaoks.

Üritusele tegid elamusliku lõpu Ene Lellep ja Peeter Kaus, kes lugesid katkendeid Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetusest.