Tiiu Pihlakas  Punalipp(1987), 8. jaanuar, nr. 3, lk. 2.

 

Peaaegu aasta on möödas ajast, mil ajalehe vahendusel pöördusime kõigi meie rajooni raamatukogudesse võlgu olevate inimeste poole palvega tagastada raamatukogudesse raamatud ja ajakirjad ning palusime ka kõiki teisi raamatukogude lugejaid kinnipidada tagastamise tähtaegadest. Pärast artikli ilmumist ärkas paljudel, inimestel südametunnistus ning nad likvideerisid oma võlgnevused. Kuid lootus olukorra paranemisele jäi ainult lootuseks, sest aasta lõpuks hakkas võlglaste arv lähenema jällegi 2000-le, kusjuures need on ainult need võlglased, kellel on raamatukogude kirjandus käes üle poole aasta ja kauem. Neist 700 ringis,on inimesi, kellel on võlgnevused üle aasta või veel kauem. Aasta ringi oli meie raamatukogude töötajad saatnud lõputult kirju ja meeldetuletusi, käinud inimestel kodudes raamatuid tagasi nõudmas. Ei taha meie töötajad nõuda raamatuid tagasi kohtu teel või õigemini panna tagastamata jäänud kirjandust kinni maksma l0-kordselt sularahas. Üks põhjusi on, et meil pole vaja raha, vaid seda kirjandust, mis on aastate vältel raamatukogudesse kogutud, sest vastasel juhul ei õigusta meie asutused oma nimetust. Kahjuks on suurel osal elanikest kujunenud raamatukogu raamatute suhtes kummaline arusaam. Ei ole harvad juhud, kus meie töötajale öeldakse ülbelt: "Mul on seda - raamatut vaja, ma ei kavatsegi seda tagastada, maksan ta välja." Natuke mõtlema võtab siiski see, kui kasutame oma õigust võtta raamatu eest 10-kordne hind.

Kui inimestel pole enaih lugupidamist kultuuriasutuse vastu, miks peaksime meie nendega siis ikka veel püüdma kultuurselt käituda. Mitmetes rajoonides on juba praktiseeritud moodust vähemalt kaks korda aastas võlglastelt raha sisse nõuda notariaalse täitepealdisega. Kui lugeja on saanud kaks meeldetuletust, millele pole reageeritud, järgneb täitepealdis ning siis tuleb trahviks maksta raamatu l0 kordne hind. Raamatukogu varandus on samuti riigi oma ja selle omastamise eest nagu teada karistatakse karmilt. Meil endil on häbi inimeste pärast, kes meid sunnivad sellele teele minema. Lomulikult ei saa need inimesed enam raamatukogudest, vähemalt meie rajoonis, raamatuid laenutada. Üldjuhul anname ka nende inimeste nimed teistele raamatukogudele teada.

Praegu aga tahaksin avalikkuse ette tuua mõningad inimesed, kellelt meie raamatukogudel on raamatute tagasisaamisega suuri raskusi. Loetleksin raamatukogude viisi, kus nad lugejad on: V. S.ja A. K. Adaveres, G. E. Elistveres, M. P. Lustiveres, H. K. ja M. K. Lümatis, U. V. Maarjas, M. S. ja A. T. Nõmaveres, M. N. ja A. K. Pajusis, H. H. ja V. M. Palal, A. V. ja A. L. Puurmanis, K. M. Saarel, U. K. Sadalas, M. K. ja G. S. Sadukülas, E. K. Tabiveres, V. P. Tormas, A. A., R. V. ja R. V. Jõgeval, H. V. ja A. L. Järaveres, H. N. Põltsamaal ja veel paljud teised kõigist raamatukogudest.

Kogu seekordne jutt puudutas eelkõige neid, kes on meil väga kauaaegsed võlglased. Ärgem unustagem, et raamatute tagastamise tähtaeg on 15 päeva ning karmimaid abinõusid hakkame tarvitusele võtma kõigi võlglaste suhtes.