Vaike Käosaar Punalipp(1981), 28. mai, nr. 60.

 

Muidu nii elavaloomuline, jutukas ja elurõõmus Vaike on nüüd järsku sõnakehv ja tõsine. Et temast enesest? mine. «No mis siin ikka rääkida! Tulin pärast keskkooli raamatukokku tööle ja jäingi. Pole mõistnud ära minna. Kakskümmend viis aastat saab järgmisel aastal oldud. Hakkasin kaugõppes TRÜ -s raamatukogundust õppima ja lõpetasin Tallinnas pedagaagilises instituudis, sest vahepeal viidi see eriala sinna üle. Niimoodi sain kahes kõrgkoolis käia. Ega mina üksi, meil on selliseid teisigi, kes nii kaua töötanud. Hille-Mai Lugusel saigi juba 25 aastat täis, Urvi Puusepp on ka üle 20 aasta olnud, üle 10 aasta on väga paljud siin töötanud. Meil ongi peamiselt vaid kaht liiki töötajad need, kes siin kaua töötanud või pärast raamatukogude tsentraliseerimist juurde tulnud."

Aga detsembrikuu lõpus kutsuti Vaike Tallinna. Põhjus oli üpriski erakordne. Nimelt tunnistati Jõgeva rajooni keskraamatukogu direkitor Vaike Oro Eesti NSV teeneliseks kultuuritegelaseks. Ta oli vastuvõtul koos Jaak Joala ja Peeter Liljega. Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetust ei anta teatavasti niisama lihtsalt. Antakse sellele, kes seda tõepoolest väärt.

Keskraamatukogu asub Põltsamaal. Tema alluvusse kuulub 30 küla- ja kaks linnaraamatukogu, peale selle keskraamatukogu lasteosakond.

Eks keskraamatukogu ülesandeks ole mõistagi teiste raamatukogude töö suunamine ja juhtimine. Neil on olemas nii teenindus-, lasteosakond kui ka bibliograafia- ja metoodikaosakond ning komplekteerimisosakond. 1970. aastast peale on Vaike Oro rajooniraamatukogu juhataja, 1974. aastast nimetati ta rajooni keskraamatukogu direktoriks. Sellest ajast saati majja ka ametikohti juurde ning töösse tuli nii mõnigi muutus. Enne 1970. aastat oli Vaike siinsamas lasteosakonnas tööl. Kõige huvitavama ütleb ta raamatukogutöös olevat lugeja teenindamise. Kõige raskem olevat aga teisi õpetada. On ju ka külaraamatukogudes staažikas kaader. Polegi nii lihtne neile uut ja huvitavat pakkuda.

Olen mitmel rajooni kultuuritöötajate kokkutulemisel kuulnud Vaiket rääkimas. Ta on ikka oma ametikaaslastele südamele pannud, et oldagu oma kogudes head perenaised, hoitagu alati ruumid puhtad ja soojad, et inimesed võiksid sinna minna nagu oma koju. Ta on öelnud ka, et raamatukogutöö on maailma parim töö, et seda võib rõõmuga teha, aga seda tuleb ka armastusega teha.

Aga kõige suuremad mured selles töös olevat majandusmured. Ei aita vahel raamatukoguhoidja heast tahtmisest muuta oma ruumid hubaseks ja koduseks, kui näiteks laed tilguvad läbi, seintelt langeb krohvi ja maja näeb välja armetu. Külaraamatukogud sõltuvad ju suuresti majanditest, kelle piirkonda nad teenindavad. Hea meel on siis küll, kui kusagil remont ette võetakse. "Lembitu" kolhoos pole näiteks sugugi jõukas, aga raamatukogu ruumides tehti korralik remont. Seal on nüüd väga ilus. Pajusis tehti kenaks nii kultuurimaja kui raamatukogu. Vaimastvere raamatukogu ootab kolimist keskusesse ja suuremaid ruume.

1979. aastal tuli keskraamatukogu vabariigis sotsialistliku võistluse võitjaks, parimaks tunnistati ka kogu rajooni raamatukogutöö. Eelmisel aastal nii ei läinud, aga see ei olenenud ainult raamatukogutöötajate heast tahtest.

Viimasel kultuuritöötajate päeval ütles Valga rajooni kesktraamatukogu direktor Salme Vaino, et nemad peavad tulema meie rajooni õppima, kuidas teha sisulist tööd ja kuidas korraldada heal tasemel raamatukoguüritusi.

Paljude suurte ürituste hing on olnud just direktor Vaike Oro, kes tihtipeale ka ise etlejate hulgas on. Ta organiseerib, muretseb ja rõõmustab. Aga ta arvab, et, kõige meeldivam on ikka olla selle suure tarkuse varasalve perenaine, soovitada ja anda inimestele lugeda häid ja tarku raamatuid.