« Tagasi

Kelle jaoks?

Tiiu Pihlakas  Raamatukogu(1987), september, lk. 4-14.

 

Uutmisest räägitakse palju ja kõikjal. Mismoodi näeb uutmine välja raamatukogutöös, sellest pole saanud kusagilt lugeda ega kuulda. Sellepärast tekkis soov esitada mõningaid mõtteid seoses rahvaraamatukogude tööga. Suur osa neist on seotud väikeste maaraamatukogudega, mis asuvad suurtest keskustest eemal nn. ääremaal ja mida on igas rajoonis vähemalt kolmandik. Need küsimused ei jäta puudutamata ka suuremaid raamatukogusid, koguni keskkogusid.

Juba mitmeid aastaid kummitab mind küsimustering - kelle jaoks eksisteerivad rahvaraamatukogud, keda nad peaksid teenindamisel eeskätt silmas pidama, mida neile pakkuma? See on probleemiks saanud ajast, mil meie raamatute trükiarvud ja perioodika tellimise võimalused hakkasid suurenema, mil peaaegu igal kirjandusest huvitatul on võimalik vajaminev koju osta. Trükiarvud võivad veelgi suureneda. Kui juhtub, et ise osta parasjagu pole saanud, siis selleks ajaks, kui raamat raamatukogusse jõuab, on ta siiski sõprade ja tuttavate vahendusel ammugi läbi loetud.

Et me pole suutnud ülemustele selgeks teha, et Eestis ostetakse palju raamatuid koju, siis räägivad nad meile lugejate arvu säilitamisest (õnneks küll mitte enam suurendamisest).

Kui aga lugejate arv väheneb, siis asume kõik keskkogust alates millegipärast kohe külaraamatukogu kallale, sest see on kõige väiksem alglüli, millest me oma arust ettekujutust omame. Suure raamatukogu töö põhjalik analüüsimine käib lihtsalt üle jõu.

Külaraamatukogude hõive oli 1985. a. 30,4 % linnaraamatukogudes 21,2 % (1, 5). Kas see on siiski normaalne, kui lähtuda veel sellest, et linnaelanikkond pidevalt kasvab, kuid hõlve langes XI viisaastaku jooksul 2,7 %, maal aga, kus elanikkond ikka veel väheneb, langes hõive 1,2 %? Maainimesel on lugemiseks palju vähem aega kui linlasel. Tema põhiliseks lugemisajaks on hilissügis ja talv. Pole tal ka raskem raamatuid osta, sest neid võib leida peaaegu igas maakaupluses. Majandeil on raamatulevitajad, kes saavad küllaltki suures koguses ka defitsiitset kirjandust, sest levitajate kaudu on võimalik kaaskaubana lahti saada kauplusesse seisma jäänud trükistest. Perioodikat saab maal igaüks tellida nii palju kui soovib. Maaraamatukogutöötaja peab võitlema iga oma lugeja säilitamise pärast, teda hoidma nagu kullatükki (sealhulgas ka raamatuvõlglasi), sest äkki muidu ta ei tulegi enam raamatukokku!

Igal aastal analüüsime keskkogus põhjalikult maaraamatukogude teeninduspiirkondi, lugejaid ja nende lugemist jms. Mida need lõputud analüüsid on andnud maaraamatukogutöötajale, kes niigi tunneb kõiki oma lugejaid ja teab, mis neid huvitab?

Aastaid oleme uurinud spetsialistide lugemist, pahaks pannud ja kurtnud, et nad raamatukogudest vähe raamatuid laenavad. Selge on see, et iga tõeliselt oma tööd armastav spetsialist ostab erialakirjanduse endale ise. Mida on meil neile juurde pakkuda?

Oleme kurtnud ka, et õpilased on hakanud vähem lugema, või kui loevad, siis ainult kohustuslikku kirjandust. Kuidas me saame asja nii kitsarinnaliselt võtta, ainult oma mätta otsast? Miks me peame lugemiseks ainult meie rahvaraamatukogudest laenamist? 1985. a. küsitlesime Jõgeva rajooni üldhariduskoolide õpilasi. Selgus, et üle poole õpilaste kodudesse ostetakse kõike, mida on võimalik hankida. Koduraamatukogud rahuldavad lugemisvajadustest 43 % rahvaraamatukogud 29 %. Ligi 60 % õpilastest kasutab lugemisvara hankimiseks mitut allikat.

Lugejate arvu tagaajamine on pööranud pea peale meie arusaamise oma töö eesmärkidest: me oleme õnnetud, kui kooliraamatukogud on paremini tööle hakanud või kui 8 kl. koolidesse muretsetakse kohustuslikku kirjandust, sest meie näitarvud ju selletõttu kannatavad. Me ei oska rõõmu tunda sellest, et kirjandus muutub kõigile üha kättesaadavamaks, sest mis jääb siis meile, raamatukogudele, ja mis saab meie näitarvudest. Mereste on öelnud: "Kohe, kui näitaja, milles väljendub teatud soovitud eesmärk, tehakse bürokraatliku otsejuhtimise ja mõjustamise vahendiks, kaotab ta oma objektiivsuse ning hakkab andma mõjustada soovitava objekti kohta valesignaale. Mida rangemelt neis näitajais väljenduvaid häid tulemusi ülevalt poolt taga nõutakse, seda drastilisemaid vorme too võõrandumus omandab." (2, 3). Sealt siis tulevadki raamatuvõlgnike ümberregistreerimised, kallite, kuid kiiresti kuluvate välismaa ajakirjade soetamine raamatukogudesse, enamasti ikka plaani täitmise huvides, ja palju muid väljamõeldisi, mida ei Tallinna kontrollid ega ka meie lihtsalt ei avasta. Milleks ja kellele seda vaja on? Ainult arvude pärast, sest ükski tõeline raamatukogutöötaja sellisest tööst rahuldust ei tunne.

Mida siia teha ja kelle jaoks olla? Tihti on viimasel ajal kuulda poolnaljatamisi öeldut, kuid tõetera sisaldavat, et meie kõige paremad lugejad on joodikud, pensionärid ja üldse vanurid. Niisiis inimesed, kes ei saa raamatuid ostmiseke kätte, ei jõua neid osta või ei taha raamatute peale raha kulutada. Kas me jäämegi tulevikus ainult abiventiiliks? Kui kusagilt mujalt enam raamatut ei saa, alles siis pöördutakse raamatukokku. Ei ole eriti meeldiv perspektiivolla sellises rollis, sest niigi kannatame vist kõik alaväärsuskompleksi all. Paljude maaraamatukogude külastajad ongi suurelt osalt juba praegu juhulugejad, nagu neid ja nende lugemist on käsitlenud E.Toomepuu (3).

On vaja hoolsalt läbi mõelda ja kindlaks määrata rahvaraamatukogude osa üldises kultuuripildis, nende arengusuunad ja võrk. Kas me õigustame endid sellisel kujul praeguse majandusliku mõtlemise ajajärgul? Kas me ei peaks vahel ka mõtlema, kui palju lähevad raamatukogud riigile maksma? Kui palju kulutame raha raamatute hankeks, mida oleme sunnitud sageli lugemata maha kandma endi viletsate, kitsaste ruumide tõttu? Kui palju oleme muretsenud tehnikavahendeid, mis sageli seisavad kasutamata kas materjalide puuduse, halva kvaliteedi või oskamatuse tõttu (oleme ju enamikus naised)? Kui palju võtavad raha ja bensiini need viletsa konstruktsiooniga raamatubussid, mis kunagi ei asenda paikset raamatukogu? Kui palju on raha kulunud aruandluse ja uuringuandmete raalitöötluseks, ometi on nende kasutegur väga väike jne. jne.?

Ärgu arvatagu, et ma sean küsimärgi alla raamatukogude olemasolu. On vaja selgeks teha nende funktsioonid ja selles suunas tegutseda. Praegusel kujul ei paku rahvaraamatukogu inimestele midagi rohkemat sellest, mida tal endalgi on võimalik koju muretseda. Igal juhul peaks raamatukogudes olema rohkem vanemat väärtkirjandust ja ka selliseid trükiseid, mida inimesed kõrge hinna tõttu või mingil muul põhjusel kätte ei saa. Meie raamatukogud on minetanud raamatute hoidmise ülesande: mis seisma jääb, selle kanname maha. Sellele andis tõuke vahepealne ringluse tagaajamine, kuid peapõhjus on siiski suures ruumipuuduses - meie raamatukogude aineline külg jätab kogu Eestis vägagi soovida.

Kes on need lugejad, keda peaksime enim abistama? Praegu on maal kaks rühma, kes võibolla rohkem abi vajaksid kui teised, kuid kelle oleme tihti jätnud iseenda hooleks. Need on vanurid, keda on maal palju, ja õpilased, uus põlvkond. Paljud vanad inimesed on jäänud oma kodudesse kaugel asustatud piirkondadest, külades, mida nimetame väljasurevateks. Enamasti tahaksid nad küll lugeda, kuid raamatukogu on kaugel, et sinna jõuda. Meil pole enam harjumustki üksikute vanainimestega tegelda: paari-kolme ootaja pärast pole mõtet kogu kinni panna, sest lugejaid ja laenutusi saab sealt ju vähe ja ega need liiklusoludki maal kiita ole. Kuidas küll saaks arvude taga näha tänulikku vanurit? Ma ei ütle, et see peaks tingimata olema millegipärast halva maigu saanud raamatute kojuviimine, aga ma arvan, et ka väikese raamatukogu töötaja tunneks end täisväärtuslikumana, kui ta saaks kellelegi kasulik olla selle asemel, et raamatukogus oma lõputut "sisetööd" nokitseda ja 8 tundi oodata, äkki ikka keegi astub sisse.

Õpilased oleme sageli jätnud omapead raamaturiiulite vahele, häbelikkus või midagi muud takistab neil raamatukogutöötajalt nõu küsida. Meie aga lohutame end mõttega, et kui ta juba riiuli juurde läks, ju ta teab, mis tahab. Kas ei ole põhjus ka selles, et me ise siiski tunneme liiga vähe noori huvitavat kirjandust ja et me noori üldse vähe tunneme? Kas me ei peaks rohkem nende probleemidesse süüvima, et nad meid ja meie soovitusi rohkem usaldama hakkaksid?

Meie töö on olnud ja on väga laialivalguv. Paljud raamatukoguhoidjad on ju ametis olnud ka neil aegadel, kui olid loosungid "iga pere lugejaks", "iga lugeja laenaku vähemalt 2 ühiskondlik-poliitilist raamatut". Oleme teinud plakateid ja "nurki", korraldanud kirjandusliikide propagandakuid, -nädalaid ja -päevi, andnud infotunde, minuteid ja sekundeid, tegelnud poliitringidega, kasvatanud kõiki ja kõikjal, tähistanud igasuguseid tähtpäevi jne. jne. Igal ajajärgul ja igal metoodikul on olnud omad nõudmised ja kõik see on tulnud üle elada ka praegu veel töötavatel raamatukoguhoidjatel. Selle tulemusena oleme jõudnud seisundisse, et korralikult ja süvendatult ei osata enam midagi teha või ei vaevutagi. Hoitakse aastaid alles ühed ja samad tähtpäevanäituste pealkirjad ja pannakse need igal aastal uuesti välja koos ühtede ja samade raamatutega. Uusi üritusi ei vaevuta enam välja mõtlema, vaid kasutatakse ühtesid ja samu keskkogusse koondatud ürituste kirjeldusi jms. Kas ei oleks aeg määratleda rahvaraamatukogude töö piirid, et me nii palju ei dubleeriks teisi. Praegu pressime ikka veel endid peale majandite ja asutuste koosolekutel, poliit- ja majandusõpperingides, koolides, kultuurimajades jm., sest üritusi (miks ei leita ükskord juba paremat sõna?) peame ka korraldama, sellegi kohta nõuab keskkogu arve. Tegelikult on ju teada, et raamatukoguüritusele naljalt keegi ei tule. Näed vaeva, teed oma arust ilusa asja valmis ja jälle tagasilöök - rahvast ei ole. Õnnelikud on need raamatukogutöötajad, kelle piirkonnas on kool. "Õpilasod juba meie käest ei pääse!" Mis siis, et õpetajad kasutavad meid tihti ainult augutäiteks, et endale tunnikene vabaks tehe, ja et esinemise võimalus sajab meile sageli ootamatult kaela. Meie saame ju omale "linnukese" kirja! Kas me mõtleme alati oma üritust tehes sellele et õpilased peavad õpetajaid pikki tunde kuulama? Kas me püüame räägitavat huvitavaks teha või loeme igavalt maha juubelikirjaniku elulugu? See on juba raamatukogutöötaja südametunnistuse asi, sest üritus ju laenutuste arvule harilikult midagi juurde ei anna.

Keda ja mis suunas saaksime veel "kasvatada"? Majandus- ja poliitringid tegutsevad (kui tegutsevad) kuidas seal lugemist nõutakse, see sõltub juhtijast (nagu kooliski). Põllumajandusja tehnikainfot ei ole me suutelised andma - ei tunne asja ega ole kirjandust. Kultuuriinfot olemasoleval kujul ei vaja keegi. Siiski on tähtis esteetiline külg (ilukirjandus, kunst) meie raamatukogutöös. Kodukoha, selle ajaloo ja vaatamisväärsuste kohta andmete hankimine ja tutvustamine peaks olema iga raamatukogutöötaja esmane kohus. Selleks aga peaksime olema palju targemad.

Kas ei peaks lähtuma põhimõttest "pigem vähem, aga paremini"? Võibolla muutuks meie töö siis konkreetsemaks ja sisutihedamaks?

Alles mõni aasta tagasi ei suutnud ma metoodikuna mõista, miks ei saa paljudes külaraamatukogudes korda sisetöö. Meie nõua me ja nõuame, aga nemad ei tee. Lihtsam oleks ju ära teha kui alatist näägutamist kuulata. Tegelikult tundub asi olevat väga lihtne - ei taheta teha seda, mis pole inimestele vajalik. Kus on töökoormus suur, tullakse harilikult ka kõigi sisetöödega toime, väiksemates kogudes mitte. Seal, kus raamatukogu asub suuremas keskuses, käib ka rohkem ja mitmesugustelt elualadelt inimesi. Seal on vaja katalooge kirjanduse otsimiseks ja raamatutundide korraldamiseks, kartoteeke täiendkirjanduse leidmiseks. Tuleb sagedamini raamatunäitusi vahetada, sest on inimesi, kes neid vaatavad, jne. Vähese koormusega raamatukogutöötajad tunnevad end niigi peaaegu mittevajalikena - mis erilist rõõmu pakub olukord, kui 7-8 tunni jooksul käib raamatukogus 2-3 inimest, mõnikord mitte ühtegi. Harilikult ei ole nende teenindamiseks vaja kataloogide ega kartoteekide abi. Meie aga nõuame nende olemasolu ja korrasolekut kõigilt ühesuguselt, sest palka saavad ju kõik raamatukogutöötajad võrdselt, olenemata teeniduspiirkonna suurusest ja lugejate arvust, mis ei ole muidugi õige.

Ka meile oleks vaja psühholoogi. Keegi ei küsi, kui hästi vöi halvasti tunneb raamatukogutöötaja end kiiretel kevad-, suve- või sügiskuudel, kui ühelgi vähegi normaalsel põllumehel ei ole aega raamatuid lugeda. Et raamatukogutöötajat põllutöödele appi saada, selleks peavad kohalikud vöimud keskraamatukogult luba küsima, samuti nagu loomade loenduse ja muude hooajatööde ajaka. Ja me veel mõtleme, kas lubada või mitte, sest plaanist on tal arve puudu, äkki ikka keegi tuleb laenama. Või kaob meil jälle kontrolli võimalus, kas raamatukogutöötaja käib töölt? Kas seda saab pidada normaalseks? Äkki tuleks selline põllutöö vahelduseks hoopiski kasuks? Kas või sellepärast, et oleks lihtsam majandilt abi "kerjata". Meil endal ei ole ju kelleltki kordategemist nõuda, kui ahi või korsten ära laguneb, katus läbi jooksma hakkab või need vanad amortiseerunud hooned hoopiski kokku kukuvad, milles meie raamatukogud asuvad. Meil ei ole kedagi peale majandi, kes aitaks puud metsast välja vedada ja ära lõhkuda. Nõuda me seda ei saa, sest oleme ju riigiasutused, kellel peaksid olema omal nende tööde tegijad. Liiatigi ei ole meie üksi, kes abi käivad mangumas. Sama vaesed on ju ka kultuurimajad, haridus- ja tervishoiuasutused, kuid ka teenindus- ja kaubandusettevõtted. Loomulikult tehakse (kui tehakse) meie tööd viimases järjekorras, sest lapsed kooli, inimesed arstiabi ja süüa peavad saama, ilma raamatuta midagi katastroofilist ei juhtut Sellest kõigest saavad raamatukogutöötajad hästi aru ja maksavad oma väikesest palgast trahvi tulstõrjele, sularaha puude toomise ja tegemise eest, näevad vaeva ahjude kütmisega ja saavad keskküttega ruumide töötajatega ühesugust väikest koristamistasu.

Viimasel ajal on ajakirjandusest lugeda, et XII viisaastak on kultuuriasutuste viisaastak. Loetletakse vähesed ehitatavad kultuuriobjektid, kuid keegi ei mõtle sellele, kuidas korda saada olemasolevad, millest peaaegu pooled on amortiseerunud ja vajavad kapitaalremonti. Kaua me veel peame majanditelt abi kerjama, neil endilgi oma põhitöödega muresid küll. Igas rajoonis vöiks olla oma kultuuriasutuste remondibrigaad ja tööd jätkuks neile aastaringi, sest kultuuriasutustel pole välimuselt

varsti midagi ühist oma nimega. Muidugi peaksid olema remondimaterjalid, mida me praegu kusagilt kätte ei saa. Samuti peaksid kultuuriasutustes olema kõige moodsamad tehnikavahendid, selle asemel antakse aga ladudest defektidega ja aegunud kaupa, mida inimesed ei osta ning millel ei ole isegi garantiiremondi võimalust. Tihtipeale anname selliseid televiisoreid, muusikavahendeid jms. preemiaks hea töö eest parimatele raamatukogudele, sest arvame ja usume ikka, et nad on kvaliteetsed.

Majandusküsimused valmistavad kõigile vist kõige rohkem muret. Igapäevast raamatukogutööd kontrollime, suuname ja õpetame nii keskkogust kui ka Tallinnast, seda kõige raskemat ei aita teha keegi. Kes sellega hakkama ei saa kas tagasihoidliku karakteri või mõistmatu majandijuhi tõttu, seda tituleeritakse saamatuks.

Külaraamatukogu töö kontrollijaid on liiga palju. Kas tulevad kontrollid Tallinnast (õnneks harva) või keskkogust (üpris sageli), ikka on igaühel oma kitsas lõik, mida peetakse kõige tähtsamaks, sest kes siis ei taha oma tööd hästi teha. Igaüks uurib oma töölõigu korrasolekut, kuid harva tunneb kontrollija huvi, kas seda ka kohapeal vaja läheb. Igaüks, kes midagi nõuab, peab olema suuteline põhjendama, miks see on lugejateeninduses vajalik. Ühtlasi peaks ta olema suuteline sisse elama iga raamatukogu spetsiifikasse, oskama näha neid inimesi, kes seal käivad. E. Savisaar on öelnud: "Mistahes ametikohal loeb bürokraat oma peamiseks ülesandeks korra loomist ja säilitamist, kusjuures ülalt antud instruktsiooni või eeskirjaga kehtestatud kord võrdub tema jaoks korraga üldse. Ta ei tee vahet tegelikkuse seaduste ja paberil kehtestatud eeskirjade vahel. Igasugune tegevus on tema jaoks õigustatud vaid siis, kui see vastab ettekirjutustele ja korraldustele." (4, 38).

Tõstatan uuesti tähestikkataloogi ja süstemaatilise kataloogi nõude kõigis külaraamatukogudes. 25 aasta jooksul ei ole me neid korda saanud. Uude instruktsiooni paneme nad nõlsmad jällegi sisse. Tähestikkataloog kui kõigi raamatuvarade peegeldaja peab olema. Raamatud on süstemaatiliselt riiulil. Kas me siis ei võiks piirduda ühe kataloogi nõudega väiksemates külakogudes? Kas on mõttekas panna lihtsalt nõude pärast süstemaatilist kataloogi tegema inimest, kes seda tööd ei tunne (seda tuleb veel sageli ette), eriti kui süstemaatiline kataloog puudub või on lootusetult segamini? Praktika näitab, et kui töötaja lahkub, siis peab uus inimene hakkama jällegi kataloogi õigsust kontrollima, sest ka ükski keskkogu töötaja ei oska täpselt iga külakogu kataloogi seisukorda selgitada. Piisab ühest vastutustundetust inimesest, kui kogu see suur töö on jällegi käest ära. Miks me siis ikkagi ei vöi piirduda tähestikkataloogiga, mille vajalikkust suudame põhjendada ka külakogude töötajaile.

Kõneleme veel nõudmistest eri tasemeil ja kääridest nende vahel. Keegi ei peaks saama mulle ette heita ebakompetentsust, sest 25 aasta jooksul on mul olnud lähedalt kokkupuuteid raamatukogutööga küla, rajooni, rahvusraamatukogu ja ministeeriumi tasemel. Paljud mõtted, mis kaugel ja kõrgel Tallinnas tunduvad väga ilusad, uued ja huvitavad, võivad kaotada täielikult mõtte alglülini välja jõudes. Olen ise omal nahal seda tunnetanud. On näiteks meeles episood suure infobuumi ajast, kui läksin oma endisesse töökohta rajooniraamatukogusse sellest vaimustusega rääkima. Lastes aga silme eest läbi sealsed tuttavad elanikud ja asutused ning nende töö, ei jäänud sellest uuest ja huvitavast enam midagi järele, mida näitab nüüd ka praktika. Kas tasub selliseid eksperimente kogu meie vabariigi ulatusea teha? Võiks ikka rohkem arvestada kohalike arvamustega, nemad teavad ju olusid paremini kui meie. Meie, keskkogude metoodikud ja teised töötajad, mõtleme tihti välja oma arust midagi uut ja kasulikku, teeme ülerajoonilisi ja -eestilisi lugemise analüüse, mille tulemusi külakogu töötajad võivad meile vaata et peast ette öelda. Aga väljaarvestatud keskmised ja protsendid paberi peal on ju nagu kaalukamad, kuigi keskmised ei näita midagi ja analüüside tulemusi millegipärast peaaegukunagi ei rakendata. Ju me kõik tahame oma palka, auga välja teenida ja sellepärast muudkui mõtleme mingeid uuendusi välja, mis tegelikult midagi muud ei anna, kui suurendavad alglüli tühja töö mahtu.

Raamatukogu on oma olemuselt siiski nii kindel süsteem, et ega siin eriti kapitaalselt midagi muuta ei maksa. Seda tõestab veenvalt kas või tsentraliseeriminegi. Selle tulemusena saavad raamatukogud uudiskirjanduse kätte tunduvalt hiljem kui enne tsentraliseerimist, kui raamatud läksid otse külakogusse. Nüüd me juba taastame jällegi inventariraamatuid, mitmed rajoonid on asunud vahepealse 10 aasta trükiseid inventariraamatuist läbi kandma, s.t. anname arvestuse tagasi alglülisse - külakogusse. Kuid seda, et raamat hakkaks otse ilma keskkogu vahenduseta külasse jõudma, me enam ei saa. Bibkollektor ei kuulu meie süsteemi ja teda me kamandada ei suuda. Seega lihtsustasime ainult tema tööd, oma raamatukogude prestiizi viisime aga raamatute üha suurema hilinemisega veelgi rohkem alla. Kõigil raamatukogutöötajail on väga piinlik inimestele selgitada, et seda, mida kauplustes täna müüdi, saame meie umbes kuu aja pärast või veelgi hiljem. Kui teos siis lõpuks saabub, on ta enamikul juba läbi loetud (peale raamatukogutöötaja, sest tema tutvus pole raamatukaupmehele kasulik). Raamatukogutöötajad küsivadki meie käest, miks ei saa neile tagada raamatuostuvõimalust. See oleks töös hädavajalik, sest peaksime raamatute tundmises natukenegi lugejaist ees olema, aga mitte viimased, kes raamatut näevad.

Meie töös on tohutult probleeme, kuid minu arvates vajavad lahendamist peamiselt need:

- raamat peab jõudma raamatukogusse vähemalt samal ajal kui kauplusse;

- raamatukogudes peaks olema ka sellist kirjandust, mida kodudesse raske hankida;

- raamatukogudele tuleb läheneda diferentseeritult ja lähtuda nõudmistes reaalsetest võimalustest ja vajadustest, mitte ainult instruktsioonidest; ei tohi unustada, et raamatukogud eksisteerivad lugejate, mitte kontrollide jaoks;

- tuleb püüda vähendada raamatukogutöötajate majandusmuresid;  

- sotsialistlikus võistluses tuleb seada peamiseks mitte lugejate arv, vaid sisuline töö; ülevabariigiliseloe võiks määravaks olla rajooni või raamatukogu lugejahõlve;

- mõelda selgeks, kelle jaoks me eksisteerime.

1.         Eesti NSV rahvaraamatukogud XI viisaastakul. Tln., 1986. 36 lk. (Rotaatorpaljundus).

2.            Mereste, U. Häda mõistuse, täpsemalt küll näitajate mõistmise pärast Lk. 3, 12. Sirp ja Vasar. 1987. 16. jaan. Lk. 3; 23.jaan.

3.            Toomepuu, E. Juhulugeja maaraamatukogus. Tln., 1986. 24 lk.

 (Rahvaraamatukogude töökogemused; 8).

4.            Savisaar, E. Võitlus mõtteviisi pärast Teine lugu II Vikerkaar. 1986. Nr. 5. Lk. 37-42.