Vaike Käosaar  Punalipp(1980), 13. november.

 

Noorsookirjanduse dekaadi üks üritus oli ülerajooniline omaloominguõhtu Põtsamaal rajooni keskraamatukogus. Esinejad olid "Punalipu" toimetuse kirjandusklubi "Sõna" liikmed. Külla olid tulnud kirjanikud Milvi Seping ja Henn- Kaarel Hellat.

Kui kirjandusklubi president, keskraamatukogu vanemraamatukoguhoidja Heli Nõlvak ning ajalehe toimetaja Hugo Alter olid õhtu sisse juhatanud, saidki esinemisjärje enda kätte need, keda on liitnud ühine harrastus –enne oma mõtteid, elamusi, tähelepanekuid sõnadesse seada. Loeti luulet, humoreske, proosakatsetusi.

Nooremaid esinejaid oli seekord Palamuse keskkooli X klassi õpilane Svea Vaas ning sama kooli abiturient Leila Metsur. Mõlemad neiud on üpris osavad sõna seadma.

Seekord oli teemaks sügismeeleolu, nagu aastaajale kohane. Et ka noormehed oskavad kenasti luuletusi kirjutada, seda tõestas Põltsamaa keskkooli abiturient Peep Pedmanson.

EPA tudeng Evi Albri on kirjutanud meeldejäävaid luuletusi kodust ja lapsepõlvest. Ikka omanäolised ja meeleolukad on  Ülle Lätte luuletused. Meeldiv oli kuulata ka Linda Kolli lüürilis- mõtisklevaid ning Heli Nõlvaku sõnaosavaid luuletusi. Oma proosakatsetusi, mõttekilde ja luuletusi luges Arvi Rimmel, vaimukaid humoreske kuuldi Tõnu Tuvikeselt.

Seejärel astus kuulajate ette kirjanik Milvi Seping, kes eraldi pöördus ühe poole kuulajatest. See oli üks kadedakstegevalt nooruslik memm - kirjaniku esimene õpetaja Saima Paju. On ju Milvi Sepingu lapsepõlvemaad sealsamas Põltsamaa lähedal. Sinna, Adaveresse, oodatigi teda esinema ka tollel õhtul.

Oma muljeid omaloominguõhtust avaldas ning luuletamisest üldse kõneles Henn-Kaarel Hellat. H.-K. Hellalt on ka Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse liige ning oma tööülesannete tõttu Eestimaa, paljude suleklubide tegevusega tutvunud, ise juhendab luuleklubi Pärnus. Rõõm on kuulda, et meie klubist on kirjanik heal arvamusel. Ta märkis, et meie kirjutajad on ka üpris hästi kursis tänapäeva luule tasemega.

Eesti luule on üldse keeruline, põhjanaabrid Soomes ei saa sellest näiteks sugugi aru. Üleüldse aga olevat luulet hõlpsam kirjutada kui seda mõista. See, mida keegi luulest välja loeb, võib olla väga erinev, vastandlik ja isegi ekslik. Aga oma luuleni jõuda, midagi täiesti endapäras kirjutada pole kaugeltki lihtne.

H.-K. Hellat oli nõus ka edaspidi meie klubi rahvaga kohtuma ning mõtteid vahetama. Ta lubas tulla juba klubi järgmisele kokkutulekule 19. novembril