« Tagasi

Meie ühisvara

Riina Mägi  Punalipp(1985), 23. november, nr. 137, lk. 1.

 

"Seisin raamatukogu ukse vahel, nagu oleksin ma oma lapsepõlve ära kaotanud.».

See on Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" raamatu minategelane, kes niimoodi

raamatukogu uksel seisab. Sellest raamatust ei oska muud arvata, kui et ta on puhas tagasikeritud mälulint, salvestatud pealegi ülitundliku aparatuuriga.

"Nägin tapeedis hiireauku ja silmasin ühe lahtise ukse vahelt halli tekiga kaetud raudvoodijalutsit. Lõin silmad aknasse ja nägin õues saepukki, raiepakku, kirvest ja kirvesilmale kleepunud kollast kaselehte. Mitte kusagil mujal maa peal ei võinud olla nii tähendusrikast raiepakku ja nii salapärast saepukki. Minagi nägin neid ainult selle ühe korra. Pärast olid nad harilikud."

Tegelikult ei võta raamatukogult tema salapära täiesti ära ka teist, kolmandat ja sa-

jandatki korda käimine. Sest raamatud ei ole ise päris tavalised asjad. Viivi Luige lapsepõlvemina arvates teeb raamatud eriliseks see, et

"kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles hunnik paberit ja pappi, vaid võõrad inimesed, suured linnad, kaljumäed, tühjadväljad,koletised ja lohemaod ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba väga hulluks läheb, tuul ulub, veri voolab ja mõrtsuka näole saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehte ühekorraga või lüüakse raamat hoopis kinni ja igal juhul ollakse võitja."

Viivi Luige lapsepõlvemina esmatutvusest raamatukoguga võib välja lugeda ka muidugi midagi sootuks muud. Kui kehastuda ümber "Seitsmendas rahukevades" kujutatud aja kirjanduskriitikuks, võiks küsida:

"Mida mõtleb kirjanik hiireaugu, halli teki ja raudvoodiga? Mida saepuki, raiepaku ja kirvega? Kas seda. et meie raamatukogud ja raamatukogutöötajad ei ela veel kõige paremates tingimustes ja seda, et raamatukogudel on raskusi puudega?" Ning edasi vihjaksin mõningatele veel esinevatele üksikutele puudustele, mis on kiiresti mööduvad ja mida seepärast ei tasu mainidagi.

Aga sel juhul peaks mul puuduma küll igasugune tahtmine Viivi Luige kombel mälulinti tagasi kerida, sest nüüd, hiljutisel partei- ja majandusaktiivi nõupidamisel oleksid mu märkmikusse rajooni keskraamatukogu direktori Vaike Oro sõnavõtu ajal ikkagi kirja saanud küllaltki kurvad andmed: mitte ükski rajooni raamatukogudest ei vasta oma pirnnalt teenindada olevate elanike arvu kohta kehtivatele normatiividele. Pala, Sadala, Laiuse ja Voore raamatukogu on neile normatiividele enam-vähemgi vastavad, enamikul on aga kasutada alla poole vajalikust pinnast. Pealegi enamasti ka vanades hoonetes. Eriti suures ruumikitsikuses on rajoonikeskuse Jõgeva raamatukogu. Ei ela ise ega lase kultuurimajal ka elada. Ainult Siimusti, Saduküla ja Pajusi raamatukogu on viimasel ajal uutesse ruumidesse kolimise rõõmu tunda saanud Saduküla sovhoos andis raamatukogu kasutada korteri uue elamu esimesel korrusel. See eeskuju väärib järgimist. Mitte igal pool pole raamatukogutöötajat koheldud kui omainimest, kel õigus ka majandi majja mugavustega korter saada. Seevastu maaraamatukogutöötajatelt on keskraamatukogu alati nõudnud, et nad majandis hoogtöödel abiks käiksid. Ja raamatukogutöötajatele kui juba eeldavalt ärksa vaimuga inimestele leitakse alati piisavalt ka ühiskondlikke kohustusi, mida nad omakandi rahva huvides täidavad.

Rajooni 34- raamatukogust on ainult kaheksa keskküttega majades. Ülejäänutes neelavad ahjud talv läbi puid, mille ülestöötamiseks on keskraamatukogul ette nähtud ainult 70 rubla mittekoosseisulist töötasu.

Raamatukogukuu, mis 10. novembrist saadik kestab, on küll mõeldud raamatu propageerimiseks. Tänavu on selle kuu lipunduseks "Raamat- meie ühisvara". Aga tõtt- öelda on ka raamatukogutöötajaid, eriti need kes oma ametis aastaid ja aastakümneid kohusetruult töötanud, lausa varandus. Sellepärast tasub raamatukogukuul kõnelda ka sellest, kuidas paremini hoida raamatukogutöötajaid.