« Tagasi

Urvi Puusepp

Hilja Toome  Vooremaa(1989), 1. juuli.

 

2. juulil on rajooni keskraamatukogus jälle pidu. Oma esimest juubelit tähistab metoodikaosakonna vanembibliograaf Urvi Puusepp, lihtsalt Urvi, sest nii teda ju kõikjal tuntakse. Päevale annab pidulikkust juurde veel see, et tähistatakse ka tööjuubelit. Täpselt kuu aja pärast möödub 30 aastat päevast, mil Urvi tuli tööle Põltsamaa raamatukogusse.

Urvi on Saaremaa tüdruk, seal sündinud ja kasvanud. Kui päevakorrale tuli aga elukutse valik, sõitis ta Tallinna. Tollal asus kultuurikool, kus raamatukoguteadust sai õppida, pealinnas. Koolist suunati ta koos kahe neiuga Põltsamaa raamatukogusse praktikale. Olgu öeldud, et üks nendest neidudest on lasteosakonna vanemraamatukoguhoidja Elvi Suviste, kellel samuti 30. tööjuubel tulemas, teine tähtis juubel aga juba peetud. Pärast erihariduse omandamist asuski Urvi siia rajooni tööle. Mõtles, et proovib mõne aasta mandrielu, siis läheb oma kodusaarele tagasi. Mõnest aastast on saanud 30 aastat, kogu elu kõige aktiivsem osa on siin elatud, mehele mindud, lapsed mureks kasvatatud. Jah, 30 aasta sisse mahub üsna palju tööd, rõõme, muresid. Elu on läinud edasi, muutunud ametinimetused, kuid töö on jäänud samaks raamatute, ajakirjade ja inimestega. Praegu on Urvi vanembibliograaf, tegeleb raamatukogudevahellse laenutusega, ühesõnaga muretseb kirjandust nendele lugejatele, keda meie rajooni raamatvfondid ei rahulda,

Oma tööd teeb Urvi oskuslikult, kadestamisväärt on tema töö tundmine, kohusetunne, täpsus ja korrektsus ning nõudlikkus just iseenda suhtes. Peale selle kannab ta endas rahulikku, tasakaalukat ja mõistvat meeli ning mahedat huumorit. Huumor on teda nii mõnestki eluraskusest aidanud üle saada. Öeldalkse sedaviisi, et õigesti valitud töö on suur õnn. Ju siis Urvil on see õigesti valitud, ega ta muidu tervel Eestimaal tuntud 
ja kuulus oleks. Mis aga peamine - tänulikud on lugejad.

Urvi juubeli puhul tahaks Sulle palju öelda, tahaks öelda midagi sellist, mis oleks ainult Sinule kohane, kuid sõnadest tuleb puudu. Sina, kunagine Saaremaa tüdruk, tea, et Sinus on palju seda, mille poolest meie, mandriinimesed, hulga vaesemad või hoopiski ilma jäetud oleme. Nii nagu rännuteel on erinev iga kilomeeter, nii on ka eluteel iga uus aasta erinev eelmisest. Sa ei tea veel, mis ootab Sind ees elu järgnevatel aastatel, kuid Sa tead, et hoolimata kõigest peab need läbi käima julgelt ja püstipäi. Minu ja Sinu kolleegide siiras soov on, et Sa veel kaua püsiksid rajooni kultuuritöötajate kullafondi hulgas. Seisku Sul ees veel palju rõõme tööst oma armastatud töökohal ja olgu Sul õnne!