« Tagasi

Raamatuvaramu kõigile

Vaike Oro  Punalipp(1989), 4. veebruar, nr. 15, lk. 2.

 

Eestimaal on möödunud aastast meenutada palju toredat. Kui küsida lühidalt, milline oli see aasta raamatukogudele, siis jääks minu vastus üpris tavaliseks. Tavaliseks seetõttu, et see aasta oli paljuski nagu varasemad, seotud eelkõige raamatukogude põhitööga - kirjanduse kättesaadavaks tegemisega oma lugejatele. Kuid see aasta oli seotud ka ootuste ja lootustega sellele, et meie raamatukogud muutuksid üha enam kultuuri ja infoasutusteks, sellele, et raamatukogutöötajate elu- ja töötingimused muutuksid inimväärsemateks, eelkõige ammu lubatud palgatõusuga. Mis siis aasta jooksul muutus? Üldiselt väga vähe.

Meie rajooni raamatukogudes oli 1988. aastal 13734 lugejat (neist maal 7333). neile laenutatl 276 783 trükiteost. See oli küll vähem kui eelmisel aastal, kuid oli ka objektiivseid põhjusi. Esiteks remont kahes suures raamatukogus - Mustvees ja Puurmanis. Kindlasti oli arvuliste näitajate langus tingitud ka poliitilise elu elavnemisest Eestimaal. Inimestel lihtsalt ei jäänud aega raamatute jaoks.

Aasta algul, kui mõtlesime põhjalikumalt oma eelolevale tööaastale, arvasime, et üheks tähtsamaks töölõiguks lugejateeninduse kõrval peaks olema töö raamatufondidega, s.t. uue ja ka päris vana kirjanduse juurde muretsemine, võlglastelt raamatute tagasisaamine ning väärtkirjanduse parandamine. Saime kogu

eestikeelse uudiskirjanduse tänu oma rajooni täitevkomiteele, kes meile 3500 rubla juurde andis, sest raamatud on läinud kohutavalt kalliks. Ainult ühel korral õnnestus meil saada partii raamatuid, mis poodidesse ei olnud veel müügile saabunud. Mis puutub vanadesse raamatutesse. siis oleme neid saanud juurde väga vähe, sest neid on lihtsalt vähe järele jäänud.

Tahaksin siinkohal veel kord meelde tuletada, et kui kellelgi on ära anda vanu raamatuid, siis paluksime need võimaluse korral meile tuua, sest meilt saavad neid lugeda kõik soovijad. Me ei taha neid ainult kingituseks, saame nende eest tasuda vastavalt nende väärtusele. Mõned raamatud ja ajakirjad meil ikka õnnestus saada. Näiteks on meil nüüd raamatukogus 1934. aastal riigivanem K. Pätsi 60. sünnipäevaks välja antud tema kaasaegsete mälestuste kogumik, varsti saavad meie lugejad kasutada sajandivahetusel välja antud kodu ja kiriku käsiraamatut ning käesoleva aasta ,jooksul lubati kõikidele keskraamatukogudele ka piibel.

Me oleme «hoolitsenud» oma raamatuvõlglaste eest. Küllap ehk olete kuulnudki, et mitmed on pidanud raamatukogudele maksma tagastamata raamatute eest. Meil on nüüd õigus notari kaudu nõuda sisse raamatute kümnekordne hind. Kalli raamatu hind võib ulatuda kuni 50 rublani. Kasutasimegi seda õigust.

Oli plaanis aktiivselt tegelda lastega, kuid siin jäi kooldepoolne initsiatiiv väheseks. Ka ei ole meil enam varasemat head kontakti kooliraamatukogudega, sest hariduskoondis koondas koolikogude kuraatori ametikoha. Võib-olla vähenes seetõttu ka raamatuürituste arv lastele.

Rõõmu tegid mitmed             paigad kus lugejad leiavad ikka raamatukogu üles (Maarja, Palamuse, teate, et meie vabariigi valitsus Adavere, Saduküla jm.) ja seda on andnud kultuuritöötajatele tänu nende raamatukogutöötajate kohusetruule tööle. On hea meel, et raamatukogu töötajad osalevad aktiivselt uutes ettevõtmistes.Nii on Saarel, Laiusel ja Põltsamaal muisnsuskaitse tegemistes eestvedajad raamatukogutöötajad. Kuue raamatukogu juures töötasid noorte raamatusõprade ringid.Palju tahtsime ära teha kodulooalases töös, mitmed üritused olidki pühendatud paikkonna ajaloole.  Keskkogu abistas omalt poolt materjalide kogumisega arhiivist ja kirjandusmuuseumist. Küllap see töö on aeganõudev, kuid väga huvitav ja tänuväärt.

Rohkem oleks tahtnud tunda mitmel pool raamatukogutöötajate aktiivsemat tegutsemist, kuid küllap on meilegi mõjunud möödunud aastad. Ja kui nüüd lasti oma peaga mõelda, siis jäi initsiatiivi väheseks, sest siiani on kõik käinud käsu ja keelu järgi.

Rõõmustava poole peale kuulub uue raamatukogu avamine Kuremaal aasta algul. Raamatukogusse leidsid tee rohkem kui 200 lugejat ja loodame neile ka lisa. Ometi kord sai alguse ka Mustvee raamatukogu remont, kuid nüüd on uus mure - see ei saa ega saa valmis. Ja kui seda teeb üks naine, kelle tööst tundub, et ta ei ole iial enne niisugust tööd teinud, siis teeb meele nukraks küll.

Ja... ikka ei ole meil Siimusti raamatukogus õiget töötajat, sest korterit anda meil endil ei ole. Korterist (mis küll lubati) on ikka ilma Pajusi raamatukogusse suunatud eriharidusega töötaja. Ikka veel asub keskusest kaugel põllu peal Vaimastvere raamatukogu, kuigi uute ruumide andmise lubadused on mitmel korral protokollitud isegi rajooninõukogu täitevkomitee otsustes. Ikka veel on küsimärgi all Puurmani raamatukogu ruumid, sest uude kultuurikompleksi raamatukogu ei mahtunud. Sama saatus tabas ka Eskus asuvat raamatukogu -vastvalminud nn. kinohoonesse talle ruumi ei jätkunud.

Ometi on Puurmani raamatukogus üle 500 lugeja ja ta asub nagu vaene sugulane kooliraamatukogu põrandapinnal.

 Aasta lõpul saime ametliku teate, et meie vabariigi valitsus on andnud kultuuritöötajatele palgalisa, kuid seda seda piskut jätkub eelkõige nendele kelle töökoormus on tunduvalt suurem ja kes oma tööd on teinud aastakümneid kohusetundlikult ja ikka sellesama väikese tasu eest.

Sõna "raamatukogu" peaks esile kutsuma nägemuse ühest ilusast ja turvalisest kohast, kuhu tullakse hea meelega puhkama, oma vaba aega veetma, sõpradega mõtteid vahetama täiendama oma teadmisi ja infovajadust. Tullakse ka lihtsalt ilma erilise vajaduseta. Ja sellisteks ei suuda meie raamatukogusid teha ainult raamatukogutöötajate hea tahe. Selleks on vaja peale raamatute ruume, mööblit ja veel palju muud.

Rahvusraamatukogu     direktor Ivi Eenmaa on öelnud, et nemad oma raamatukogus käivad juba sirgema seljaga, naeratus näol, pilk pööratud tulevikku ja teavad, et kõik raskused on võidetavad, kui me ise suudame olla mõtte- ja teokindlamad. Kuid meie seda veel ei suuda, sest uued raamatukoguhooned ja väärtkirjandus on esialgu kättesaadavad ainult vähestele raamatukogudele. Väikestes kohtades ainult seal, kus kohalik tippjuht näeb raamatukogu õiget missiooni.

Raamat on kultuuri lahutamatu osa, kultuuri edasiviija, levitaja ja säilitaja. Raamatu abil realiseeritakse kavandatud eesmärke. Raamat saab kõigile kättesaadavaks raamatukogus. Ajalooliselt on raamatukogud võimaldanud inimestel osa saada rahvuslikust ja üldinimlikust kultuurist. Ja et see ka edaspidi nii oleks, selle eest ei peaks edaspidi hoolitsema ainult raamatukogutöötajad.