Linda Koll Punalipp(1981), 1. august, nr. 89, lk. 3.

 

Tänane päev on nukker. Väljas tibutab peenikest uduvihma, tuul on küll suvine, kuid täna sügistuule sarnane. Tahaksin kirja panna kõik, mida ma Sinust tean. Ent paljukest ma siis tean.

Päev, mil märkasin Sind esmakordselt, oli samuti kurb. Ma mäletan Sind ajast, mil Sa seisid oma kadunud kirjandusõpetaja avatud kirstu kõrval ja pidasid peiekõnet. See oli siirast südamest. Meie olime tema kolleegid. Sina olid olnud ka ta õpilane.

Ma kadestasin Su enesevalitsemis võimet. Sinu meeldivat häält. Sinu oskust oma tundeid sõnadesse seada. Siis ma ei teadnud veel, et kunagi on vaja koostada Sullegi järelhüüe. Sa olid ju nii noor. Ent Sa ei saanudki vanaks. Ma olen varemgi kokku puutunud surmaga. Sellega ei harjuta aga kunagi. Iga uus surm on isemoodi ja peaaegu alati tuleb ta just siis, kui teda üldse ei oskagi oodata. Me ootasime Sind haiglast saabuvat tervena ja naerusuisena, nagu sa alati olid.

Anna andeks, Heli, et ma ei oska end väljendada nii, nagu ma seda tahaksin. Sina oskasid. Sa õpetasid meidki. Sa oskasid öelda nii, et see ei võtnud inimeselt tegutsemislusti, vaid suunas teda õigesti. Sa juhendasid ja parandasid. Sa ei öelnud kunagi: "See mulle ei meeldi" vaid: "Minu arvates võiksid selle koha proovida ümber teha." Ja tõepoolest, tuligi parem välja.

Kuigi me oskasime ka ise oma luuletusi lugeda, torkasime me need ometi Sinu pihku, sest sa lugesid nii hästi. Ja sa ei öelnud iial, et miks just Sina pead lugema.

Sa oskasid üles leida suure hulga neid, kes lauasahtlisse või oma perele kirjutanud ja koondada nad kõik ajalehe "Punalipp" klubisse "Sõna". Sulle julges meist igaüks pihku pista ka seda, mida me teistele poleks tihanud näidata.

Ja kui Sina juba arvasid, et võib kõigile lugeda, siis oligi kindlustunne käes.

Oma töid viimistlesid Sa korralikult. Midagi poolikut ja ebahuvitavat me Sinult ei kuulnud.

Käies koduküngastel olid Sa lapsena omandanud armastuse maaelu vastu. Jäid oma kodule truuks ka siis, kui kõik kippusid linna ja haritud inimesena ei häbenenud kellelegi öelda, et oled ikkagi maalt. Kui palju ja armsalt oled Sa oma kodust ja ta ilust kõnelenud!

Sa oskasid olla hea ema oma lastele. Ja tänu Sulle on nemadki head. Kui tihti tuli Su poeg, kes alles kümnendasse klassi läheb, Sulle õhtuti maalt linna vastu. Ta lihtsalt teadis, et Sul on temaga koos parem. Ja Sinu pisipõnni silmade sära! Nendes kelmikates suunurkades ja naeruhimulistes silmades on uhkus oma ema üle. Sinu keskmise poja tõsiduses on Sinu asjalikkus ja tõsidus. Sa suutsid sihid seada ja suuna näidata kolme mehe eluteele. Oma lapsi hellitades jäi Sul hellust ja lahkust üle teistegi jaoks. Me loeme ikka ja jälle Su luuletusi. Õhkame, et ise ei suuda nii, nagu suutsid Sina ja neame surma kes noortena nopib ikka võimekamaid meie seast.

Seni, kuni elab klubi "Sõna", kuni elab viimane nendest, kes praeguses klubis, ei ole Sind unustatud.

Heli Nõlvak sündis 4. veebruaril 1940. Pajusi külanõukogus.Ta õppis Adavere 8-klassilises koolis ja seejärel Põltsamaa keskkoolis. Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ja töötas siis Nõmmeveere 8-klassilises koolis kirjandusõpetajana ja seejärel Põltsamaa kaugõppekeskkooli kirjandusõpetajana. Lühikest aega oli ta perekondlikel põhjustel tööl Pajusi kultuurimajas. 1974. aasta 1. septembrist aga töötas Jõgeva Rajooni Keskraamatukogus teenindusosakonnas vanemraamatukoguhoidjana.