Tiiu Pihlakas Vooremaa(1994), 29. oktoober, nr. 82, lk. 6.

 

Igal aastal 20.-30. oktoobrini läbiviidavate amatukogupäevade mõte on teadvustada inimestele, et neid ootavad pikkadel pimedatel sügis- ja talveõhtutel raamatud. Raamat, mis on alati olnud väga kallis, välja arvatud nõukogude ajal, tekitas nende ühishankimise ja -kasutamise mõtte Eestis juba üle paarisaja aasta tagasi. Poleks üleliigne teada, et mitte ainult Eesti ajakirjanduse algus ei pärine meie maakonnast Põltsamaalt Peter Ernst Wilde ja August Wilhelm Hupeli kaastööst, vaid ka esimese Eestis teadaoleva lugemisseltsi loojaks oli Põltsamaa pastor Hupel arvatavalt 1772. aastal. Seltsi oli haaratud mitte ainult haritud lugejaskond Põltsamaait, vaid kogu Viljandi kreisist, lisaks veel Laiuse pastor H. J. v. Jannau ja Jalamuse pastor S. Pezold. Eestlastele kasutamiseks mõeldud raamatukogudest saame siiski rääkida 100 aasta piires, kui tekkisid esimesed laulu- ja mänguseltsid nende juurde kuuluvate raamatukogudega. Meie maakonnas olid neist esimesed Sadalas (1880), Mustvees (1882) ja Maarjas (1883). Enamik meie praegustest raamatukogudest on ületanud kolmveerandsaja piirjoone, oma tagasihoidlikkuses on need juubelid aga jäänud paljudel pidamata. Tänavu võiksid oma 85-aastaseks saamist tähistada Torma ja Vaimastvere, 80-aastaseks saamist Voore ja Jõgevamaa keskraamatukogu Põltsamaal.

Mida kujutab endast raamatukogu tänapäeval? Funktsioone on mitmeid, millest teatakse sageli ainult kui kirjanduse väljaandmise kohta. Eeskätt kooliõpilased on harjunud ka sellega, et raamatukogust saab lisamaterjali õpikulehekülgedele. Piisab raamatukoguhoidjale nimetamisest, mida vaja, kui ilmuvad lagedale artiklid ajakirjadest-ajalehtedest uuemate andmetega antud teema kohta. Sama kehtib ka kõigi teiste inimeste kohta, ainult et... Loomulikult ei ole ka raamatukogutöötaja supermäluga, vaja on kasutada abimateriale. Kui mujal maailmas salvestatakse kogu vajalik informatsioon arvutisse, kust iga vajaja selle kiiresti kätte saab, siis viimastel aastatel on meie raamatukogudes asi muutunud veelgi algelisemaks kui varem. Raha puudusel lõpetati Tallinnas artiklite kohta trükikaardi tegemine ja laialisaatmine. Nüüd tuleb igal raamatukogutöötajal kogu ajakirjandus leht-lehelt läbi töötada ja käsitsi kaartidele välja kirjutada see, mis lugejaid võib huvitada. Praeguse töökoormuse juures, kus raamatukogu kasutajate arv on suuresti kasvanud, on see peaaegu võimatu. Küll püütakse sellega toime tulla maakonna keskraamatukogus, et vajadusel teavet anda üle maakonna. Ka Eestis on juba küllaltki palju arvuteid, on olemas ka raamatukogutarkvara, kuid ka kõige odavama ühearvutisüsteemi ostmine vähemalt 30 000 krooni eest käib raamatukogule üle jõu.

Raamatukogu on kogu oma eksisteerimise jooksulolnud kultuuri säilitaja ja edasikandja. Kahjuks ei ole alati seda suudetud teha. Nõukogude korra algusaastail jäid raamatukogud ilma peaaegu kõigist Eesti Vabariigi aegsetest trükistest, rääkimata vanematest, mis kõik keelustati ja hävitati. Ainult mõned teaduslikud raamatukogud said loa neid teoseid säilitada erifondis, kuhu ainult erilubadega ligi pääses. See on korvamatu kahju, mida enam ei suuda heastada. Praegu püüavad raamatukogutöötajad hankida oma raamatukogudesse vähemalt kohalikku kultuurilugu puudutavat kirjandust. See on muutunud hävitamise tõttu harulduseks ning originaalide hankimine on kõrge hinna tõttu peaaegu võimatu ja ega koopiate tegeminegi palju odavamalt kätte tule. Omavalitsused, kus sellise kirjanduse vajalikkust hinnatakse, on püüdnud selles osas raamatukogudele, kellel ju endal koopiamasinaid ei ole, vastu tulla. Lisaks kirjanduse hankimisele tuleb kohapealse kultuuriloo taastamiseks läbi töötada hulgaliselt arhiivimaterjale ja suurte raamatukogude teatmestuid, millega raamatukogutöötajad ka tegelevad nii palju, kui aeg ja rahakott võimaldavad. Ka praegune elu saab varsti ajalooks. Et see tulevastele põlvedele kaduma ei läheks, on raamatukogutöötajad asunud ka selle kokkukorjamisele. Kogutakse kohalikke trükiseid, fotomaterjale jm. rääkimata kohapealse elu kajastamisest trükisõnas, mis peegeldub kodulookartoteegis. Maakonna keskraamatukogu samasisuline teatmestu sisaldab lisaks tänapäevale ka ülevaate neist trükistest, kus kajastub maakonna elu ka Eesti Vabariigi ajal. Need sõnumid on käsitsi ümber kirjutatud Rahvusraamatukogu teatmestust.

Raamatukogutöötaja tööpõld on lõputu, kui ta teeb oma tööd südamega. Ei ole see mitte soe koht, kus on hea istuda ja raamatuid lugeda, nagu tihti arvatakse. Ja kuidas see lugemine võimalikki on, kui raamatupaki kohale jõudes on järjekord ukse juures. Enesestmõistetavaks peetakse, et raamatukoguhoidja teab iga raamatu kohta midagi öelda, et ta teab, kust inimest huvitavale küsimusele vastust leida, et tal iga inimesega oleks aega vestelda neid huvitavatel teemadel, et raamatukogus pakutaks peale trükisõna ka meelelahutust nii lastele kui ka täiskasvanutele. et ruumid on soojad ja puhtad jne ., jne. Kuidas selle kõigega edukalt üksi külaraamatukogus toime tulla, jääb külastaja silma eest varjule. Linnaraamatukogudes tehakse seda kõike mitmekesi, kuid ka raamatukogude kasutajaid on palju rohkem. Maakonnaraamatukogule lisandub veel kõigi raamatukogude kirjandusega varustamine, töötajate täiendõpe ja palju muud.

Tahaksin soovida maakonna raamatukogutöötajatel e raamatukogupäevade puhul head vastupidamist meie üha vaesuval kultuuripõllul, et te leiaksite inimeste jaoks ikka midagi head, millega neid rõõmustada ja abistada. Head raamatukogude külastamist kõigile.