« Tagasi

Maaraamatukogud täna

Tiiu Pihlakas  Eesti Raamatukoguhidjate Ühingu Aastaraamat 1995, lk. 76-79.

Eesti raamatukogudest moodustavad maaraamatukogud üle kolmandiku, kuid neist on erialakirjanduses olnud suhteliselt vähe juttu. Käesolevas kirjatükis püütakse 1990. ja 1995. a ankeetküsitluse andmete põhjal anda väike ülevaade nende kogude tööst ja probleemidest.

Ka väikesed raamatukogud on viimase viie aasta jooksul üle elanud suuri muudatusi. Seoses üleminekuga kohalike omavalitsuste alluvusse on paljud raamatukogud ümber paigutatud endistesse suurtesse lasteaedadesse jt omavalitsustele kuuluvatesse hoonetesse. Kohati on suudetud välja võidelda isegi senisest parem töötasu ja pikem puhkus. See on olenenud nii kohaliku omavalitsuse suhtumisest kultuuriasutustesse kui ka raamatukogutöötajate aktiivsusest ja enda eest seismise oskusest, ilma milleta ei ole võimalik tänapäeval püsima jääda. Suureks toeks on olnud 1992. aastal vastuvõetud rahvaraamatukogu seadus, mis kaitseb väikesi raamatukogusid likvideerimise jt ebameeldivuste eest. Ühtlasi hoiab see alal raamatukogutöö prestiiži, nõudes raamatukogutöötajalt erialast ettevalmistust. Kahjuks ei kaitse seadus raamatukogutöötajat näiteks osalisele tööajale üleviimise eest, mida mõnigi omavalitsus raha kokkuhoiu eesmärgil on juba teinud . Samal ajal on maaraamatukogude töömaht kahekordistunud nii laenutuste (1990. a - 2 125 731, 1995. a - 4 135 947) kui külastuste (vastavalt 722 694 ja 1 407 187) osas. Intensiivsem raamatukogukasutus tuleneb trükiste kõrgest hinnast. Maainimene ei saa enam endale lubada kirjanduse ostmist, müügikohtigi on endisest vähem. Nii raamatutele kui ajakirjadele on raamatukogudes pidevalt järjekord, ajalehtede vanemad numbrid käivad külakorda.

Kust saab raamatukogu kirjanduse muretsemiseks raha?

Rahvaraamatukogu seaduses on selleks ette nähtud kaks põhilist allikat - riigieelarve ja kohalik omavalitsus, aluseks teeninduspiirkonna elanike arv. Kultuuriministeerium võitleb igaks aastaks välja mingi summa riigieelarvest (1995. a - 8 kr, 1994. a - 5 kr, 1993. a - 2.80 kr) ning soovitab kohalikele omavalitsustele, kui palju peaksid nemad lisama (1995. a -10 kr).

Tegelikult said maaraamatukogud 1995. a aruannete andmetel komplekteerimiseks elaniku kohta keskmiselt 19.90 kr, sellest omavalitsustelt 11.75 kr. 1996. aastal lubab riik anda 9 kr ning soovitab omavalitsustel lisada 15 kr elaniku kohta. Arvestades raamatute üha kallinevat hinda, on seda vähe. Kuigi ministeerium soovitab omavalitsustel igal aastal raamatukogudele ikka rohkem raha eraldada, lisandus 1996. a riigieelarvest ainult üks kroon elaniku kohta. Tuleb arvestada, et ministeeriumi ettekirjutused on ainult soovituslikud, ning ka kohalikud omavalitsused jäävad riigi praeguse poliitika tõttu üha vaesemaks. Pole siis ime, et mõnigi raamatukogu peab juba praegu läbi ajama ainult riigi poolt eraldatuga, mille eest saab ainult minimaalselt teatmekirjandust ning väga piiratult ilukirjandust.

Perioodika osas on paaril viimasel aastal suureks abiks olnud ministeeriumi dotatsioon kultuuriväljaannetele (1995. a tellis ministeerium rahvaraamatukogudele 9 nimetust, 3917 eks). Ilma selleta poleks paljudel raamatukogudel oma lugejatele midagi pakkuda. Perioodika jaoks tuleb raha kohalikust eelarvest ning juhud, kus see summa on ainult 1500-2000 krooni aastas raamatukogu kohta, pole harvad.

Kuidas jõuab kirjandus raamatukogudesse?

Igas keskraamatukogus on praegu veel riigi palgal neli töötajat, kes peavad tagama maaraamatukogudele kirjanduse ning tegema kõik muud seaduses loetletud tööd nende tarbeks. Kõige nõutavaga neli inimest ilma teiste keskraamatukogu töötajate abita toime ei tuleks. Aga juba paar aastat on kosta arvamusi, et riik tahab ka need vähesed töötajad kohalikele omavalitsustele üle anda. Võib kindel olla, et omavalitsused ei ole nende lisakulutustega nõus ning lihtsustatud arusaamise tõttu raamatukogu tööst panevad komplekteerimisülesande maaraamatukogudele. Küsisime, mida arvavad sellest asjaosalised. See tundus kõigile võimatuna. Kirjastusi on palju, infot vähe. Kes jõuaks mööda kõiki neid kirjastusi käia? Kes sel ajal lugejaid teenindab, kui kõik väikeste raamatukogude töötajad hakkaksid mööda Eestit ringi sõitma? Igal juhul piirduks kirjanduse hankimine siis ainult kohaliku või lähemate raamatukauplustega. Seal ei pruugi aga raamatukogu jaoks kõik vajalik müügil olla, pealegi on kaupluses raamatud kallimad.

Kuidas ollakse rahul ilmuva kirjandusega?

Üha rohkem on hakatud raamatukogudesse soetama ilukirjandust, osalt ka seetõttu, et seda massiliselt, ilma igasuguse valikuta turule paisatakse. Raamatukogud ei taha enam "kriminulle", kuigi lugejaid ikka veel leiduks. Suur on vajadus teatmeteoste, keeleõpikute ja -sõnastike järele. Teabekirjandust eri maade, nende ajaloo, looduse ja vaatamisväärsuste kohta vajavad eeskätt õpilased. Vajalik on ka majandus-, õigus- ja arvutialane kirjandus, käsitöö, aianduse ja põllumajandusega seotu, võõrkeelne kirjandus keeleõppeks. Vähemalt lasteraamat ei tohiks olla nii hirmkallis, et seda ei saa muretseda ka päris väikestesse raamatukogudesse, mille teenindada olevad lapsed jäävad varsti päris ilma raamatuta. Praegu suudetavat maal lasteraamatut koju osta heal juhul ainult kaks korda aastas, lapse sünnipäevaks ja jõuluks.

Kas maaraamatukogu on ainult ajaviitekirjanduse jaoks?

Selliseks on teda paljude silmis ikka peetud ja mingi tõetera sel ütlusel nõukogude ajal oligi, kui raamat väga odavana võis igas kodus olla. Nüüd on raamatukogu muutunud maainimesele pea ainukeseks turvaliseks paigaks, kust saab ilma rahakotti kergendamata vaimuvalgust, stressi maandada, südant puistata, maaelu ja oma probleeme vaagida, head nõu ja mingil määral ka juriidilist abi. On ju riigiisad hoolitsenud selle eest, et "Riigi Teataja" oleks igas raamatukogus. Sama ei saa kahjuks öelda kohalike omavalitsuste kohta, kes oma otsuseid ja määrusi avalikustada eriti ei taha. Vähemalt 20% maaraamatukogudes need puuduvad. Omavalitsused leiavad, et rahval polegi neid vaja teada, nad ei saa aru või tõlgendavad valesti.

Raamatukogud nägid end ka viis aastat tagasi vaimuelu keskusena, kodupaiga kultuuritraditsioonide säilitaja, hoidja ja arendajana, täiskasvanute ja laste vaba aja sisustajana, ringide ja seltside töö keskusena. Nii on see praegugi, kuid tunduvalt suurema töökoormuse tõttu on kõige sellega üha raskem toime tulla. Nüüd on lisandunud veel infotöö uued mõtted - teabetubade loomine jms. Ka seda on raamatukogutöötajad nõus enda kanda võtma, vaja on ainult väljaõpet, süvenemist arvutimaailma, suuremat pealehakkamist ja julgust. Seda kõike tundub raamatukogutöötajatel jaguvat. Meie elukutse esindajate kohta kehtib ütlus "Kes teeb, see jõuab".

Milline on reaalne tegelikkus kõige selle elluviimiseks?

Kohalikust eelarvest kulutab omavalitsus kultuurile alla 10%, raamatukogudele keskmiselt 2,5%. Paljudel raamatukogudel ei ole eelarves peale palga, kirjanduse muretsemise ja kütte peaaegu mitte midagi muud ette nähtud. Minimaalselt on inventari. Raadio või televiisor on luksus, paljudel ei ole telefoni. Mida siis veel rääkida arvutist. Aga siiski on omavalitsusi, kes sellele on mõelnud.

Nagu juba varem öeldud, oleneb palju kohalikust omavalitsusest, kuid ka raamatukogutöötaja ei tohi olla hall hiireke, kes väriseb oma töö-koha pärast. Targa ja julge inimese hõlma ei hakka naljalt keegi.

 

Lõpetan mõtteavaldusega ühest ankeedist: "Ma võin öelda, et olen teinud kõikvõimaliku, et kaitsta iseend, oma raamatukogu ja oma rahvast: noori ja vanu. Raamatukogud on üle Eestimaa väga erinevad. Üks on meil ühtemoodi: meie omavalitsuste rahakotid on üsna õhukesed. Kuid Eestimaa ei jää igavesti vaeseks. Iga üksiku rahvaraamatukogu olukord on ainult meie endi kätes: me saame enda eest seista, kandideerides kohalikesse volikogudesse, me peame pidevalt täiendama oma kutseoskusi, me ei tohi karta küsida raha ja muud oma raamatukogu jaoks. Sest ainult meie teame, milline tähtsus on juba läbi hallide aegade olnud raamatul ja raamatukogul".

Need sõnad on kinnituseks raamatukogutöötaja enda suurest osast oma töö väärtustamisel. Ega muidu poleks käärid nii suured, et maa-raamatukogudele kulutatakse 21 kuni 130 krooni ühe elaniku kohta.