Tiiu Pihlakas  Raamatukogu(1991), nr. 4.

 

Raamatukogutöötajate omavahelisi kokkusaamisi on küllalt vähe.

Eriti tuntakse neist puudust maal, kus töökohad on üksteisest kaugel. ERÜ väikeste raamatukogude (õigem oleks vist öelda maaraamatukogude) toimkond otsustas hakata korraldama maaraamatukoguhoidjate suvelaagreid. Mõte sai teoks ja esimene selline toimus 5.-9. augustil Eesti Hariduse Arenduskeskuse (EHA) õppebaasis Värskas. Kutsed saadeti kõigile küla- ja keskraamatukogude töötajatele, kes on ERÜ liikmed. Osavõtjaid oli üle ootuste palju - ligi 80. Esindatud olid kõik maakonnad peale Rapla. Suurem osa inimesi oli külaraamatukogudest, aga ka pooltest maakonna keskraamatukogudest, mitmelt poolt isegi koos direktoriga:

Kuluaarivestlustest võis järeldada, et laager täitis oma ülesande: maainimene sai puhata argiaskeldustest ja üht-teist tarkustki juurde, rääkimata võimalusest kolleegidega mõtteid vahetada.

Mis oli paljudele meist uudiseks? Et Värska, kus nii mõnigi oli esimest korda, ei ole mingi kolgas, vaid looduslikult kaunis maakoht, kus setud on elanud aastasadu külg külje kõrval venelastega ning hoidnud ära oma rahva segunemise muulastega. Meile selgitati, kui vale on arvamus, et setu on venelase ja eestlase ristand. Ei teadnud meist paljud, et EHA õppebaas paikneb kunagise Eesti ratsaväediviisi kasarmutes, mis on endisel kujul säilinud ning mille omaaegse elu-olu kohta võime nüüd lugeda P. Lindsaare romaanist "Värska". Imetlusväärne oli Saatse koduloomuuseum, kuhu ilma igasuguste palgaliste, töötajateta on kogutud üle 20000 eksponaadi. Ja kui kaunis oli veel muuseumi juurde kuuluv orgude ja mägedega park, mille nõlvadel meiegi püüdsime lauluviisi üles võtta. Võimsa mulje jättis oma hiilguses Petseri klooster, kus ma viimati käisin lapsena kooli ekskursiooniga. Ilusa loodusega köitis endine Eestimaa osa Irboska oma kindlusemüüride ja paljude allikatega, mis paekivilademete vahelt koskedena alla voolasid. Andis uudistada mitteametlikel andmetel Euroopa suurimat - Kiidjärve vesiveskit, mis on töökorda seatud ja mille neljal korrusel asuvate mitmesuguste seadeldiste otstarve kippus naise mõistusest üle käima. Suurejooneline nägi välja ka Põlva mitu miljonit maksma läinud vastne kultuurimaja, mis meele siiski pigem nukraks tegi. Mitte ainult sellepärast, et üheski maakonnas ei ole sellist uut raamatukogu, samal ajal kui uued uhked kultuurimajad on ka Paides, Haapsalus jm, vaid et kultuurikeskuseks nimetatavatesse hoonetesse ei ole mahtunud raamatukogu. Kurb, et sellistel majadel on pigem väline hiilgus. Ohtrasti ruumi on jäetud igasugustele koridoridele ja fuajeedele, kuid pole hubaseid tube ringide tööks, seltside tegevuseks, pole mõeldud laste vaba aja veetmisele jne. Kummitama jäi ka mõte, mis selline maja tulevasele omavalitsusele maksma võiks minna, kuidas suudab ta end majandada. Kas sinna kavandatud baarikestest on abi ja kas see on siis ikkagi kultuur, mida sellises majas peaks edendatama?

Loomulikult ei koosnenud laagrielu ainult ekskursioonidest ja suplusest soojas järvevees. Arutasime koos raamatukogunduse juhtivtegelastega ministeeriumist, ühingu juhatusest ja rahvusraamatukogust igapäevaseid tööasju ja mõlgutasime mõtteid raamatukogude küllalt tumeda tuleviku üle. Kohtusime ühe tulevase vallavanemaga ja kuulasime tema arvamust loodavast omavalitsusest. Kahjuks jäi kahvatuks majandusprobleemide lahkamine TÜ majandusteaduskonna professori poolt, kuigi ta osaleb töögrupis, mis omavalitsustega tegeleb. Millegipärast ei leidnud me temaga head kontakti. Kuid tema soovitus kutsuda TÜ majandusteooria kateedrist noori mehi kohapeale majandusasju selgitama tasuks kõigil kõrva taha panna. Huvi pakkusid psühholoogide loengud ja katsed, meie iseloomu määrata. Värska külje alt pärit kirjanikust K. Ast-Rumorist rääkis kooliõpetajast kodu-uurija M. Raudsepp. Kogu laagri aja veetsid koos meiega kirjanikud A. Reinla ja B. Kabur.

Laagri korraldamise ja sisustamise põhiraskus on algusest lõpuni Põlva Maakonna Keskraamatukogu töötaja Küm Otsa kanda, kes vaiksel ja tagasihoidlikul moel kõik korda ajas. Suur tänu talle, et söandas sellist suurt asja ette võtta. Tänusõnad ka Kultuuriministeeriumile, kes aitas ühingul üritust finantseerida, nii et kohalike võimude tasuda jäi ainult laagriliste sõiduraha.

Lahkumisel oli kuulda lubadusi kohtuda kindlasti järgmisel aastal uuesti. Jääb vaid loota, et kõigis leidis kõlapinda mõte: keegi ei tule meie eest midagi ära tegema. Et tunda end turvalisena tööl ja et ka ühingus oleks huvitav olla, tuleb endal rohkem teha.