Lasteraamatukogul 1000 lugejat

Sirje Veldi Vali Uudised(1999), 8. jaanuar, nr. 2, lk. 2.

 

Intervjuu Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu lasteosakonna juhataja Rutt Rimmeliga.

Mille poolest oli 1998. aasta lasteraamatukogule oluline?

Mainiksin ära kolme tähtsündmust. Eelmisel aastal sai meie lasteraamatukogu 45 aastaseks. Esimest korda saime 1000. lugeja. Kolmandaks tähtsamaks sündmuseks oli raamatukogule arvuti saamine, millesse tuleb sisestada fondid ja ajakirjanduses ilmunud artiklid. Kõige suurem töö selle juures on märksõnastamine. Igale raamatule tuleb anda märksõnad, mis tähendab seda, et kui näiteks laps soovib teada, missugused relvad olid Egiptuses, siis ma pean arvutist mõne liigutusega kätte saama, missuguses raamatus see on. Eesmärk on panna arvutisse ka kogu laenutus.

Meil on millegipärast ikka nii olnud, et järgnev aasta kujuneb eelmisest paremaks. Möödunud aastal külastati raamatukogu 2000 võrra rohkem kui 1997. aastal, mis näitab raamatukogu populaarsuse kasvu. Laenutuste arv pole küll niipalju suurenenud, kuid ega alati ei peagi tulema raamatukokku selleks, et raamatuga lahkuda, vaid ka lihtsalt vaatama, mis siin põnevat on.

Raamatukogus korraldatakse ka mitmesuguseid üritusi?

Korraldame üritusi nii koostöös kooliga kui iseseisvalt, nö. kuulutusega. Me ise tahaks näha lapsi rohkem sellistel üritustel, mille kuulutus on näiteks lehes või seina peal. Aga lapsed on paraku selline eriline kontingent, nad lihtsalt ei näe seda kuulutust ja kui näevadki, siis ei tule nad selle peale, et see üritus on just neile mõeldud. Laps loeb kuulutust ja sealsamas unustab selle.

Kuidas lasteraamatu kogu ennast reklaamib? On's reklaam teile üldse oluline?

Need üritused ongi ka reklaami teenistuses. Samuti soovitusnimestikud, kuhu me aasta jooksul saabunud uued raamatud kokku korjame. Ja peab ütlema, et neid nimekirju loetakse väga hoolsasti. Nende järgi teab laps, mida küsida. Kurb on vaid see, et alati ei ole meil nimekirja järgi valitud raamatut anda, kuna teine laps on selle juba endale laenutanud ja eksemplare on vähe.

Meie nii otseselt ei tunneta, et reklaam muutuks meile üha olulisemaks. Oleme kogu aeg töötanud selles vaimus, et lapsi siia kutsuda, pakkuda midagi põnevamat. Kuigi tänapäeval, jah, selleks, et ennast õigustada ja näidata, et me ka olemas oleme ja mida me teeme, on ennast reklaamida siiski vaja. Ma ütleks, et reklaam on üldse kõige alus. Kui sa endast ei räägi, ennast ei näita, siis ehk võib ka laps ära unustada, et niisugune koht, nagu raamatukogu, üldse olemas on.

Kuidas käib raamatukogusse raamatute tellimine? Kes teie raamatukogu rahastab?

Teatud summa annab riik ja teatud summa tuleb linnast. Raamatuid tuleb selle järgi, kui palju piirkonnas elanikke on. Üksikud kirjastused saadavad välja oma plaane, kuid tellimislehed tulevad kirjandust vahendavatelt firmadelt. Need me vaatame läbi ja siis tellime. Loomulikult püüame jälgida ka ise ajakirjandust ja olla kursis ilmuvaga.

Kui palju on teie raamatukogus sellist kirjandust, mida näiteks koolis soovitatakse lugeda? Kas seda jätkub?

Meil tegelikult ongi üks probleem selles, et õpetajad ei soovitaks samu raamatuid läbi lugeda kogu klassil korraga. Laps tuleb meile terve nimekirjaga ja ütleb, et tal on neid kohe kõiki vaja. Me ei tea alati ka, et see on nüüd mingi õpetaja poolt soovitatud nimestik, enne kui tuleb kolmas ja neljas laps sama, nimekirjaga ja alles siis selgub, et oleks pidanud ühele andma ühe raamatu ja teisele teise. Oleme ka õpetajatega rääkinud, et meile ei jõua alati see info, mis plaanid õpetajal on.

Päris kohustuslikku kirjandust väiksemates klassides ei ole. Need mida suuremates klassides juba aastaid nõutakse, on meil küll kõik ka olemas. Olulisematest raamatutest paneme ühe eksemplari kindlasti ka lugemissaali ja siis on seda võimalik lugeda kohapealgi. Praegu soovitavad õpetajad koolis lugeda Ellen Niidu "Ööbikulugusid", millest meil raamatuna pole ühtegi eksemplari, kuid ühes "Jutupaunikus" on see sees ja kuna ka neid pole massiliselt, siis saab selle siin lugemissaalis ikkagi ära lugeda.

Mida loetakse kõige rohkem?

Väiksemate laste puhul on esimeseks, mida küsitakse, Disney. Siit võib kohe edasi küsida, et miks just Disney raamatud. Meie siin arvame, et nende raamatute atraktiivne välimus on see, mis kutsub lapse lugema. Eks väiksemad lapsed vaatavadki ikka rohkem pilte. Muinasjutud on neis raamatutes ju küllaltki kärbitud ja ameerika stiilis lihtsustatud.Õiget muinasjuttu seal ei ole, lapsele mõjub raamatu välimus. Eelmisel aastal tuli paar eesti autorite raamatut, näiteks Erika Esopi "Rätiku Roosi", mis oli iseenesest vahva raamat, kuid jääb tugevasti Disney raamatute illustratsioonidele alla ja laps ei taha seda võtta. Samal põhjusel ei pane me raamatutele enam ka neid pruune ja rohelisi pappkaani ümber, mis kõik raamatud ühtesugusteks muutis, vaid kaitseme raamatuid lagunemise eest kilekaantega. Ikka jälle sellepärast, et säiliks raamatu välimus.

Mis siis veel peale Disney lapse lugemislauale mahub?

Nooremad koolilapsed loevad õpetajate soovitatud kirjandust, kuid teavad küsida küll ikka vaid Disneyt. Keskastme, so. 4.-6. klassi õpilane, loeb Rootsi kirjanike Olssoni ja Jakobsoni Berti lugusid. Nende raamatuid on lastel väga raske kätte saada, kuigi eksemplare on palju. Ilmselt meeldib meie lastele see Rootsi omapärane huumor. Suuremad lapsed loevad palju ka "Salatoimikuid", mida praktiliselt on võimatu laenutada. Küsitakse samuti noorsooraamatuid, mida võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, kuna neid pole praktiliselt uuemal ajal ilmunudki, vanemat raamatut laps aga ei taha. Kunagi oli meil väga populaarne Aino Perviku "Õhupall", mida on säilinud üksainus eksemplar, kõik ülejäänud loeti täiesti ribadeks. Sai reklaamitud ka teisi noorsooraamatuid ja selgus, et neid oli päris palju ja ka loeti palju.

Süstemaatiliselt loetavad uued ja väga nõutavad raamatud on praegu "Topeltarmastus", "Internaat Genfi järve ääres", "Ilusad tüdrukud ei kuku taevast", "Öö New Yorgis". Hästi loetakse väikesi armastusromaane, kriminaalromaane. Oma austajaskond on ka ulmekatel, kuigi mõned neist on küllalt rasked ja vajavad natuke teravamat mõistust. Kuid mõnede heade lugejate pärast peab meil ka neid raamatuid olema. Väga nõutavad on nii suurte kui ka väikeste laste hulgas anekdoodiraamatud. Need panime lausa eraldi riiulile, sest sageli ei tule meil endal meelde, mis kõik olemas on. Huvitav on veel ehk see, et suuremad lapsed ei loe paksu raamatut, kuigi need on teinekord palju huvitavamad.

Mille pärast raamatukogutöötaja muretseb?

Eks suur mure ole muidugi raamatute petlik kvaliteet. Kui meile tuleb uus ja kena raamat tugevate paksude kaantega, siis loodame ikka, et niisugusena peab ta ka kauem vastu. Tegelikult laguneb ka selline kohutavalt ruttu. Osadel tugevate kaantega raamatutel kukuvad lehed vahelt välja. See on üldse kõige suurem probleem. Muidugi võiks ka raamatute eksemplare rohkem olla.

Muret teevad veel võlglased. Praegu me ei võta lastelt viivist kuigi väga paljud lasteraamatukogud seda juba teevad. Ka meie oleme selle üle arutlenud. Kui raamat jääb liiga kauaks kätte, võib see minna kaduma ja laps ei tulegi enam raamatukokku. Teine asi on see, et meil on tõesti vähe eksemplare ja ei mõelda, et ka keegi muu tahaks seda lugeda. Meil õnneks kohutavalt suurt probleemi võlglastega ei ole, aastapikkuseid võlglasi on vaid üksikuid, sest meil on tihe side kooliga ja õpetajad aitavad aeg-ajalt lastele nende võlga meelde tuletada, kui me neile nimekirjad saadame. Trobikond raamatuid kipub kätte jääma neile lastele, kes lähevad siit koolist ära.

Missugused raamatud on siis teie raamatukogus kõige defitsiitsemad?

Eks ikka need noorsooromaanid ongi. Peaaegu iga päev küsitakse ka Titanicu raamatut, mida meil on nii laenutuses kui lugemissaalis vaid üks eksemplar. See on selline suureformaadiline ja täiesti eriline raamat. Sündmustik ei tundugi siin nii olulisena kui põhjalik ülevaade laeva ehitusest mida poisid uurimas käivad.

Paljud kirjastused on hakanud välja andma nn. tarkuseraamatuid. Osa neist on paremad ja sisukamad, osad aga väga pealiskaudsed. Eks nad ole ameeriklaste kirjutatud ja kohati on see lihtsustamine läinud üle piiride. Kuigi meil on heameel selle üle, et niisuguseid raamatuid nüüd on, sest varem oli neid ikka väga vähe.

Missugused üritused sellel aastal plaanis on?

Praegu on käimas nn. tarkuseraamatu aasta, mis kestab sügisest kevadeni. Iga kuu toimub üks võistlusmäng, millest saab koguda punkte. Algas see ettelugemistega, kus tuli ära arvata, millisest raamatust etteloetud katkend on. Novembris tuli ära tunda pilte erinevatest raamatutest, mis nõudis oskust kasutada fonde. Eesmärgiks oligi ärgitada lapsi otsima õiget raamatut õigelt riiulilt.

Detsembrikuul oli jõuluteemalistele küsimustele vastamine, millele võis vastuseid leida näitusel väljas olnud jõuluraamatutest. Jaanuaris teeme küsimused loodusteemalistest raamatutest. Üht-teist on kavas veel ka veebruaris ja märtsis.

Kolme kuu kokkuvõtted on tehtud, kuid punkte tuleb veel juurde. Väga aktiivsed on olnud neljandate klasside lapsed: Liisa Tepp (4a), Kaia Kirsimägi (4b), Villem Koern (4c). Viiendatest klassidest võttis kõigest kolmest võistlusest osa vaid e klass, kellest enim punkte on siiani kogunud Henry Oro ja Rando Järv.

Eks meie eesmärk ole ju see, et laps tuleks siia iseseisvalt, vaataks, otsiks ja leiaks kindlasti midagi huvitavat. Lugemissaalis on meil suured mapid, kuhu oleme aastate jooksul kogunud teemade kaupa ajaleheartikleid, millest saab uuemat ja tihti huvitavamatki infot raamatutele lisaks. Praegu on võimalik kohapeal teha ka koopiaid. Nii võib laps oma referaadi juurde ka pildid saada. Paljud lapsed ei viitsi siin siiski ise tuhnida ja otsida, vaid tahavad ikka raamatut saada. Paraku on aga eksemplare vähe, kõigile ei jätku niikuinii. Kuid on ka neid, kes siin heameelega töötavad.

2. aprill, rahvusvaheline lasteraamatupäev (tegelikult ka Hans Cristian Anderseni sünnipäev) on meil sel aastal tarkuseraamatu päeva nime all. Praegune igakuine võistlusmäng ongi eeltöö selleks päevaks.

Eelmisel aastal oli meil Eno Raua aasta, sesoses tema sünniaastapäevaga. Tegelikult on meil kahju, et me ei suuda niiviisi tutvustada teisi eesti kirjanikke. Praegu loevad lapsed kooli soovitusel Ellen Niidu raamatuid, aga tegelikult on ju veel palju huvitavat, näiteks Heino Väli teosed, mida mina soovitaksin ja mis on sellised väga omapärased ja suure tagamõttega. Natuke unustusse on minu arvates vajunud Silvia Rannamaa.

Mis veel sellel aastal lasteraamatu kogus uut ja huvitavat tulemas on?

Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus on kuulutanud selle aasta mitteametlikult Edgar Valteri aastaks. Kuna Edgar Valter saab septembris 70aastaseks, on üritused tema juubelile suunatud. Lastel soovitatakse valmistada sünnipäevakaart Edgar Valterile, soovitakse, et lapsed meisterdaksid mingi tegelaskuju Valteri loomingust, mida ta on illustreerinud või ise kirjutanud, tulemas on suur viktoriin. Üritused on mõeldud 8.-10.-aastastele, kuigi meie arvates oleks see vanus võinud olla natuke suurem, sest nii väikesele lapsele on võibolla pisut raske Edgar Valteri asju selgeks teha.

24. aprill on päev, mille nimi on "Mees nagu naksitrall". Selle üritusega oli väga nõus ka Edgar Valter ise, ehkki ta muidu elab erakuna, ega taha eriti kellegagi suhelda. Sinna kanti, kus Valter elab, ehitatakse ju Pokumaad ja ta loodab mainitud üritusega populariseerida ka selle loomist.

Meie kohapealsed Valteri-üritused jäävad imselt järgmise õppeaasta algusesse. Kindlasti teeme midagi, kuid praegu ei oska veel päris täpselt öelda, kuidas need mõtted suve jooksul settivad.

Millal võiks raamatukogu saada oma interneti püsiühenduse?

See oli eelmisel aastal päevakorral, kuid Viperi firma pankrotiga seoses jäi mõte katki. Praegu on meie põhieesmärgiks saada fond arvutisse ja internetile me hetkel ei mõtle. Pealegi ei sõltu see meist vaid sellest, kuidas rahadega on.