« Tagasi

Kodupaiga kultuuritraditsioonide hoidja ja arendaja

Tiiu Pihlak  Raamatukogu(1991), nr. 1, lk. 23- 26.

 

ERÜsse kuulub 20 % kõigist raamatukogutöötajatest, maaraamatukogutöötajatest aga 40 %. seega ligi 1/3 kogu ühingu liikmeskonnast.

Mida ootab see suur seltskond oma ühingult, et kohe massiliselt sinna astuma hakati? Sellele küsimusele ning maaraamatukoguhoidjate muredele ja soovidele püüdsime vastust saada väikese küsitluse teel. Küsimustik saadeti kõigile 181le väikese raamatukogu töötajale, kes on ühingu liikmed. Neist tagastati 83. Ju on vastajad see ärksam pool, kes veel usub olukorra parandamise võimalusse, teised vist enam mitte. Vastajaid oli igast maakonnast. Aktiivsemad olid Põlva, Viljandi, Lääne-Virumaa, Tartu ja Võru maakonna raamatukogutöötajad. Valdav enamik vastanuist olid keskeri- ja kõrgharidusega vanuses 21-72 aastat. Suurem osa siiski keskealised seega arvatavalt staazikad töötajad.

KES PEAKS KAITSMA MAARAAMATUKOGUTÖÖTAJATE HUVE?

Mida siis arvatakse oma töö planeerimisest? Paistab, et nüüdseks on juba tunduvalt vähenenud käskude vool ka keskraamatukogudest, sest maal leitakse enamasti, et on võimalik oma raamatukogusse puutuva üle ise otsustada, ning seda ka tahetakse teha. Neid, kes edaspidigi eelistaksid korraldusi ülevaltpoolt oma peaga mõtlemisele, oli küsitletute hulgas õnneks ainult kümmekond. Peaaegu kedagi ei rõõmusta valla alluvusse minek, see tekitab suurt ebakindlust tuleviku suhtes. Vastuseis on põhjendatav ka raamatukogutöötajate kaitse täieliku puudumisega. Kui ammust ajast ja kui mitmel tasandil on juba arutatud raamatukoguseaduse projekti, kuid vastuvõtmiseks pole ta vist ikkagi veel valmis. Praegu, kus sotsiaalsfääri lausa sunnitakse üle minema külanõukogude alluvusse, laskmata ära oodata isegi omavalitsusele üleminekut, satub kogu kultuur maal tõrjutud seisu. Majandamiskogemusi praegustel külanõukogudel peaaegu ei ole, ainuke mõte on, kust raha saada või kuidas seda kokku hoida. Ja nii võidaksegi minna kohe kultuuriasutustele määratud raha kallale. Oht on ka veel selles, et tööpuuduse tõttu võidakse hakata raamatukogudesse tööle sokutama oma sugulasi ja tuttavaid. Seadust ju ei ole, mis keelaks raamatukogusse tööle võtta elihariduseta inimesi või mis ütleks, kui suure elanike arvu kohta peab raamatukogu olema, et väikesi raamatukogusid kohe ei likvideeritaks. Kuni pole seadust, võidakse rahulikult palju halba korda saata ja kellelgi pole õigust vahele segada.

Valla alla minna muidugi tuleb, kuid kõik on veendunud, et raamatukogude komplekteerimine peab jääma keskkogu tööks. Üle poole vastanuist väidab, et nad võivad ise temaatiliste plaanide ja tellimislehtede alusel tellimusi esitada ja keskkogu arvestab sellega. Päriselt ise aga komplekteerima hakata ei taheta, sest praeguses olukorras maakogu lihtsalt ei saa kõike vajaminevat kätte.

Pooled vastanuist arvavad, et ka pärast valla alla minekut peaks metoodiline juhendamine jääma keskkogu hooleks. Küllaltki vajalikuks peetakse ka invetari saamist keskkogu kaudu. See on täiesti loomulik: ühiste inventarisummade puhul on võimalik vähemalt ühele raamatukogule korraga uued riiulid osta, jaotamise korral saaks võib-olla ühe riiuli üle kahe aasta. Milline siis raamatukogu lõpuks välja näeks?

Paljud leiavad, et kõik rahalised operatsioonid võiksid keskkogu kätte jääda, ka palga määramisel usaldatakse keskkogu rohkem. Ainult et mis siis üldse vallale üle läheb?

Meid huvitas ka see, kes peaks esmajärjekorras kaitsma raamatukogutöötajate huve, kelle peale loodetakse kõige enam. Lugesime üles kõikvõimalikud instantsid. Kui need pingeritta panna, siis valdavenamik seab esikohale keskkogu ja väga väikese vahega järgneb kohe Raamatukoguhoidjate ühing. Vähesed arvavad, et peab kõigepealt ise toime tulema, ning siis järgnevad vald, kultuuriministeerium ja kõige lõpuks ametiühing. Eks see näitab ka suhtumist ühesse ja teisesse ning kohustab usaldust õigustama.

KÕIGE SUUREMAD TÖÖALASED MURED?

Ainult kuus 83st kostsid, et saavad ise kõigega hakkama, nii et häda nagu ei olegi üle poole vastanuist ei ole rahul materiaalse olukorraga. Ruumid on väikesed, külmad, remontimata, puudub korralik inventar. Mis siin imestada, kui paljudel raamatukogudel pole isegi telefoni või raadiot, rääkimata kirjutusmasinast, magnetofonist või mõnest päris moodsast tehnikavahendist. Suur mure on küttepuude saamisega ning nende saagimise ja lõhkumisega, mis naisterahval üksi üle jõu käib. Erialase töö poole pealt häirib kõige rohkem uudisraamatute hiline kättesaamine ja nende võimatult halb köide, mida tuleb endal lõpmatuseni parandada. Kurdetakse ka lugejate vähesuse ja võlglaste üle, kelle karistamiseks ei ole tõhusaid abinõusid. Veel on mureks: kirjanikud ei taha ääremaile külla tulla; raamatute ja perioodika valik on väike; endal jääb vähe aega lugemiseks; tahetakse rohkem teada, mida teevad ametikaaslased mujal; tuntakse end väga üksikuna; puuduvad trükikaart ja korralikud liigieraldajad; kataloogidesse oleks vaja uuendusi sisse viia; raske on väikese palgaga toime tulla.

MILLES NÄHAKSE OMA RAAMATUKOGU MISSIOONI?

Kuidas saaks raamatukoguhoidja tunda end kindlana ja vajalikuna?

Ka sellele küsimusele tuli väga mitmesuguseid vastusevariante. Eelkõige leiti, et raamatukoguhoidja peab hästi tundma nii lugejate vajadusi kui raamatuid. Ka peab raamatukogu olema kultuurikeskuseks, maainimese vaba aja sisustajaks. Olenevalt paikkonnast võiks ta olla ühtlasi muuseum, ringide j a seltside kooskäimise koht. Rohkem tuleks tegelda lastega. ühesõnaga - raamatukogu peaks olema küla vaimuelu keskus. Väga tähtsaks peetakse kodu-uurimist. Raamatukogu peaks olema oma kodupaiga kultuuritraditsioonide säilitaja, hoidja ja arendaja.

Teisiti mõtlesid 83 vastajast ainult 3. üks arvas, et meelelahutuse organiseerimine jäägu 'klubile, teine - et raamatukogutöötajal ei tohi olla palju muid ülesandeid, ja kolmas - et raamatukogu lahtioleku aega võiks lühendada 3-4 tunnile.

LOOTUSED POLE TÄITUNUD

Miks astuti ühingusse, mida see on andnud j a milles nähakse üldse ühingu ülesandeid? Maaraamatukoguhoidjad töötavad oma raamatukogus üksinda ning pole midagi imestada, et ühingusse astuma ajendas soov kolleegidega tihedamat kontakti leida, kuid samuti vajadus abi ja toetuse järele. Kümmekond oli astunud siiski ka kampaania konas. ühingu juhatust peaks panema mõtlema tõsiasi: ainult 9 vastanut on rahul sellega, et nad on ühingusse astunud. Ligi pooled on ühingus pettunud, see ei ole nende lootusi täitnud. Palju on siiski ka neid, kes leiavad, et nad on ühingus alles liiga vähe aega olnud, et midagi arvata, või siis tunnistavad, et ei ole ise ühingu tegevuses osalenud, sest keskusesse pole alati võimalik sõita. Põhjust nähakse ka enda passiivsuses.

Kuidas olukorda parandada? Palusime avaldada mõtteid, mida peaks ette võtma Eesti ulatuses ja mida maakonna tasemel. Ka selle kohta oli palju arvamusi. Põhiliselt soovitakse seda, milleks ühingusse astuti kontakte ametikaaslastega, ekskursioone teistesse raamatukogudesse, ka naabervabariikidesse kogemusi saama. Soovitakse ühiseid seminare, õppelaagreid, suvekoole, et avardada silmaringi, kohtuda huvitavate inimestega ja lahutada meelt. Veel soovitatakse aktiivsemalt sekkuda kirjastamispoliitikasse, nõuda köite kvaliteedi parandamist, aidata lahendada majandusprobleeme, kaitsta raamatukogude huve, seista hea selle eest, et väikesi raamatukogusid ei suletaks. Samal aj al kõlab ka noote, et ühing on liialt orienteerunud Tallinnale, kõik suuremad üritused toimuvad seal ja maainimesed saavad ühingu suurtest tegudest ainult lehest lugeda. Leitakse, et juhatusel peaks olema tihedam side oma liikmeskonnaga. Pakutakse välja, et juhatuses võiks olla igast maakonnast esindaja, kes aitaks ka väikeste raamatukogude probleeme laiema avalikkuse ette tuua. Ei tohiks unustada sedagi, et maaraamatukogude töötajad on sunnitud 30 rubla eest kuus tegema ka koristaja ja kütja tööd, sest selleks eraldi ametikohta pole ette nähtudki. Siia juurde kuulub loomulikult. ka puude väljaveo ja saagimise-lõhkumise organiseerimine, mille eest tasu on naeruväärselt väike. Kõigi nende tööde eest kokku on palk 180- 260 rubla kuus. Kas maksab siis ikkagi maaraamatukoguhoidjate tööd teisejärguliseks pidada? Neid tuleks hoopiski selles kultuurile nii vajalikus tänuväärses töös kõigil tasanditel igati kaitsta nagu vähegi võimalik.

Keskraamatukogud on püüdnudki seda teha, ega muidu oleks seatud keskkogu nende hulgas esikohale, kellelt abi loodedakse. Sama oodalakse ka maakonna ühingult.

Eelmisel aastakoosolekul peeti vajalikuks luua väikeste raamatukogude toimkond. Suurem osa küsitletuist leidis toimkonna vajauku olevat, 1/4 arvas, et sellest pole mingit kasu. Pakuti välja ka oma maakonnast hulgaliselt kandidaate, kes võiksid sinna kuuluda.

Tunnen ennast süüdlasena, et toimkonda veel ei ole. Jäi see rohkem minu organiseerida, sest maakogus on tööd niigi küll. Sellepärast võtsin enda peale ka selle küsitluse.

Loodame, et nüüd, kus täielik selgus toimkonna vajalikkusest on käes ning teada ka maakogude soovid ja mured, saab selle kokkukutsumine lõpuks siiski teoks. Ja kui vähegi võimalik, tuleks eeloleval suvel ühine metsakool kõigile soovijatele ära pidada.

UUTMISE EDUKUSEST

Lugesin läbi oma uutmisajajärgu alguse artikli ("Raamatukogu". September 1987. Lk. 4-14.), milles kirjutasin lahendamist ootavatest küsimustest. Mis suunas on siis 3,5 aasta jooksulolukord muutunud?

Raamat hakkab raamatukogusse jõudma veelgi hiljem, sest postiteenused läksid väga kalliks. Nüüd hakkavad keskkogud raamatuid Tallinnast ära tooma oma autoga, aga mitte tihedamini kui üks kord kuus, sest bensiingi on kallis ning vähe on seda ka. Tänu väliseestlastele on vähemalt keskkogudes nüüd ka sellist kirjandust, mida paljudes kodudes siiski ei ole. Aga raamatute üha tõusva hinna tõttu pole ka raamatukogudesse varsti enam võimalik väärtuslikku defitsiitset kirjasõna hankida.

Vist kõikjal tuleb ülaltpoolt nõudmisi märksa vähem. Mida hakkavad edaspidi nõudma külanõukogud ja vallad, on teadmata. Kardetakse juba ette, et tuleb juurde mitmesuguseid lisatöid. Majandusmured on isegi suurenenud. üha jätkuva hinnatõusu tõttu pole enam isegi kütet vajalikul hulgal võimalik hankida - ei ole raha ega limiiti, rääkimata inventarist. Külanõukogud hakkavad varsti juba ka telefone välja lülitama, et raha kokku hoida. Mis veel remondist rääkida.

Maaraamatukogu kontseptsiooni pole ikka veel.

Sotsialistlik võistlus on õnneks täielikult kadunud.