« Tagasi

Kas lugemisvõimalused vähenevad?

Tiiu Pihlakas Vooremaa(1994), 2. veebruar, nr. 8, lk. 6.

 

Selline küsimus tundub vist küllaltki imelik, sest nii palju erinevaid raamatuid, ajakirju ja ajalehti pole mõnedki meist oma eluajal näinud. Ütlen kohe ära, et juttu tuleb raamatukogudest ja nende raskustest. Ärgu see, kes raamatukogu veel külastanud pole, nüüd lugemist kohe pooleli jätku, võib-olla leiab ta endalegi midagi kõrva taha panemiseks.

Meie maakonnas on 30 rahvaraamatukogu arvestusega keskmiselt üks raamatukogu 800 elaniku kohta, linnades küll ainult üks raamatukogu kogu linna ja selle ümbruskonna elanike teenindamiseks. Maal on mõni raamatukogu ette nähtud hoopis vähema arvu. elanike kohta, kuid need asuvad suurtest keskustest eemal, nagu Tapiku, Vägeva, Lümati jt. Kõik raamatukogud allusid varem maakonna keskraamatukogule Põltsamaal, sest seal olid suure raamatukogu jaoks ruumid olemas. Nüüdseks on kõik raamatukogud läinud kohalike omavalitsuste haldusesse. Ka keskraamatukogu on nüüd Põltsamaa linna omanduses, kuid talle on pandud ka maakonnaraamatukogu ülesanded: teistele raamatukogudele kirjanduse muretsemine, kohalikus raamatukogus puuduva kirjanduse ja info kättesaadavaks tegemine, maakonna kodulugu kajastava kirjanduse kogumine, raamatukogude juhendamine ja täienduskoolituse korraldamine raamatukogutöötajatele.

Noore demokraatiaga käib alati koos iseseisvumistahe. On küsitud, kas iga raamatukogu ei võiks ise endale kirjandust muretseda. Võib küll, kuid see on kulukam ja raskem kui mõne inimese pidamine keskuses. Praeguse raamaturikkuse juures on väga raske vähese raha eest raamatukogu jaoks kõige väärtuslikumat välja valida. Kord või paar kuus lähemas raamatukaupluses käies võib teha ainult juhuslikke oste. Kahjuks puudub ka igasugune info, kus, kes ja mida üldse välja annab. Suureks abiks on siin 1992. aasta aprillis kehtestatud valitsuse määrus, mille alusel iga trükikoda peab kõigist oma trükistest, mille tiraaz on rohkem kui 100 eksemplari, loovutama nn. Sundeksemplari maakonnaraamatukogule. Nende hulka ei kuulu ainult perioodilised väljaanded ja pisitrükised. Määrust on ka täitma asutud, kuigi seda ei tee veel mitte kõik väljaandjad.

Sundeksemplari abil ja otsesidemetes kirjastusega saab kirjandust odavamalt kui suure müügiprotsendi peale pannud raamatukauplusteit ning sellele teele maakonnaraamatukogu eelmisest aastast läkski.

Kirjanduse ostmiseks andsid raha nii riik kui ka kohalikud omavalitsused, kusj uures riigipooine osa oli ainult 2,5 krooni elaniku kohta. Kohalike omavalitsuste abiga kasvas see ligi 8 kroonini, mille eest 'sai iga raamatukogu keskmiselt 890 eksemplari uut kirjandust. Tänavu on olukord muutunud. Rahandusministeeriumi kirjast võib välja lugeda, nagu võtaks riik raamatukogudele vajaliku kirjanduse hankimise kulu ja maakonna raamatukogude jaoks vajaminevate töötajate tasustamise enda kanda, jättes märkimata, et selleks nähakse ette natuke alla 5 krooni elaniku kohta, mida võib suure inflatsiooni juures võrdsustada möödunudaastase 2,5 krooniga. 1992. aastal vastu võetud rahvaraamatukogu seaduses on aga kirjas, et raamatukogusid toetavad kirjanduse soetamisel nii riik kui kohalik omavalitsus. Kui viimased oma küllaltki väikeseks kärbitud rahade juures raamatukogusid toetada ei saa, jääb raamatukogu uudiskirjanduse osa väga kesiseks. Hea seegi, et on siiski lubatud toetada maakonnaraamatukogu niipalju, et oleks võimalik kasutada transporti raamatute äratoomiseks Tallinnast ja laialiveoks mööda maakonda, mille jaoks riik ei ole eraldanud sentigi, nagu ka muudeks majanduskuludeks. On ainult nelja töötaja palgad, kes peavad tegema ära kogu maakonnaraamatukogu töö.

Kui paljud asjad on meie riigis korrast ära, mis siis veel rääkida nii väikesest probleemist nagu raamatukogu. Kuid kas ta ongi nii väike? Raamatukogusid kasutab kolmandik elanikkonnast ning kasutajate arv suurenes eelmise aastaga võrreldes ligi 1000 võrra,laenatava kirjanduse hulk 65 000 eksemplari võrra. Lisaks raamatutele, mida paljud enam osta ei jõua, ei jõuta endale koju tellida ka ajalehti-ajakirju, mida nüüd loetakse raamatukogu vahendusel. Inimeste teadmistejanu ei ole kahanenud ja raamat on alati hea kaaslane. Raamatukogude vajalikkust pole tarvis tõestada.

Mida soovitada raamatukogude praegustele ja tulevastele kasutajatele?

* Tooge loetud raamatud ruttu raamatukogusse tagasi, sest uusi raamatuid on vähe ja ka teised tahavad neid lugeda. Meeldetuletuse saamisel tuleb tasuda saatekulu ja viivis.

* Infot kohalikus raamatukogus puuduva, kuid teile vajaliku kirjanduse kohta saab maakonnaraamatukogust. Teistest raamatukogudest väljateliitu saatekulud tuleb tasuda nüüd soovijail, raamatukogul selleks raha pole.

* Igale raamatukogule on riigi kulul eraldatud «Riigi Teataja», kust saab teavet kõigi parlamendis ja valitsuses vastu võetud seaduste ja määruste kohta.

* Paljudel raamatukogudel on olemas ka kohaliku omavalitsuse otsused ja määrused, sest kohaliku omavalitsuse seaduses on sätestatud, et need peavad olema kättesaadavad kõigile.

* Kui olete huvitatud oma kodukoha ajaloost, sealt pärit tuntud inimestest ja kõigest muust huvitavast kodupaiga kohta, pöörduge oma või maakonnaraamatukogu poole, kus on kõikehõlmav koduloolise materjali kartoteek.

* Kui kõik tundub olevat ummikusse jooksnud ja teid valdab stress, minge raamatukogusse ja laske raamatukogutöötajal anda endale lugemiseks hea raamat. See on peaaegu ainuke, mida saate praegusel raskel ajal kasutada tasuta, kuid mõjub kasutada tasuta, kuid mõjub väga hästi.

Kohalikelomavalitsustel soovitaksin tõsiselt kaaluda, kas siiski ei tasuks kirjanduse soetamiseks raha leida, et aidata inimeste vaimseid vajadusi rahuldada.