« Tagasi

Salongiõhtu külaliseks oli Ene Ergma

Raimo Metsamärt Vali Uudised (2018), 16. veebruar, nr. 14, lk. 4.

Põltsamaa raamatukogus oli 12. veebruaril külaliseks astroffüüsik, poliitik, Eesti Teaduste Akadeemia liige ja endine riigikogu esimees Ene Ergma. Ene Ergma on lõpetanud Viljandi 1. keskkooli, õppinud Tartu Riiklikus Ülikoolis füüsikat ja Moskva Riiklikus Ülikoolis astronoomiat ning saanud ka füüsikamatemaatikadoktori kraadi.

„Riigikogus olemine oli minu jaoks huvitav kogemus ja periood -enne seda elasin ma täiesti teises maailmas, mis oli teadlaste ja ülikooli maailm," sõnab Ene Ergma. Tema sõnul oli ta esialgu poliitikaski naiivne, kuid teadlasena oli tal eelis, sest ta oli kogu aeg harjunud õppima. „Ma pole vist elus nii palju õppinud, sest mis on näiteks EL või NATO - see kõik tuli endale selgeks teha, tegelikult oli see õppimine koos tegevusega."

„Astronoomia oli minu jaoks alguses tohutult igav teema, aga pärast selgitusi ja süvenemist muutis see minu ettekujutusi üsna mitmes asjas, oli ju see teadussuund arenemas tohutu kiirusega," sõnas Ergma. Tema arvates on aeg edasi läinud ja nii raskete alade vastu tänapäeva noorsugu enam sedavõrd palju huvi ei tunne.

„Soovisin hea meelega jääda emeriitprofessori staatusesse -pean loenguid, populariseerin teadust. Olen isegi ühe raamatu („Kosmosemutt") kirjutanud, kuigi tempo läks nii kiireks, et paljud asjad jäid sealt välja," kirjeldab Ene Ergma oma praeguseid tegemisi. Raamatusse mahtus huvitaval kombel üsna vähe poliitikat puudutavat materjali. „See ei olnud veel täielikult settinud, sest selleks läheb aega, pealegi teevad mind natukene nukraks ka situatsioonid, mida noored mehed vahetevahel oma rapsimisega teevad. Tegelikult peaks riigikogus olema ka vanusetsensor ehk teisisõnu peaksid inimesed olema varem teinud mingit reaalset tööd, et tunnetada tegelikku elu," leiab Ene Ergma, kelle sõnul võiks selline vanus olla näiteks 40+. Noorelt ei võeta seepärast veel võimalusi ära - vastupidi, neid on rohkelt, üheks selliseks näiteks võiks olla ka töö kohalikus omavalitsuses. „Mina näiteks ei oleks julgenud minna rahandusministriks, sest see amet eeldab selles valdkonnas erinevatel tasanditel töötamist ja laialdasi teadmisi," sõnab Ergma. Tegelikult häirivat teda vägagi tugevasti mõne inimese alatine valmisolek liikuda ühelt ministrikohalt teisele. Tema arvates on valijate vastutus täpselt sama suur kui valitutel ehk me peaksime siiski hoolega oma valikuid kaaluma. Kõiki lubadusi ei tasuks samuti uskuda, vaid tuleks teadvustada, mida üks või teine inimene on suutnud korda saata. Ka on tema jaoks hämmastav, kuidas saab ministri nõunikuks olla äsja gümnaasiumipingist tulnu. „Mis nõu ta küll anda saaks?" laiutab Ene Ergma käsi. „Ma ei pea end Savisaare fänniks, kaugeltki mitte, aga kui ta oli majandusminister, oli tema nõunikuks Heido Vitsur, kes on majandusteaduste doktor," toob Ene Ergma vastupidise näite.

Ei keemiatehasele, jah RaiI Balticule

Ene Ergmale oli loomulikult võimalus ka küsimusi esitada ning seda võimalust kasutatigi usinalt. Meie akadeemik, kes kuulub ka Tartu volikogusse, valutab südant Tartusse planeeritava puidu rafineerimistehase pärast. „Minu suhtumine on igal juhul negatiivne," sõnab ta resoluutselt. Tema sõnul ei peaks ülikoolilinnas olema keemiatehast, pealegi on Emajõe seisund juba praegu halb, sooja vee, mis pole aga kindlasti täiesti puhas, lisandumine võib aga produtseerida uusi protsesse. „Eestile tervikuna oleks see tehas küll vajalik, aga minu arust on täiesti amoraalne solkida sellist jõge,mis kannab nime Emajõgi," sõnab Ergma.

Rail Balticut Ene Ergma tervikuna küll pooldab, küll aga oleks see võinud kulgeda mööda vana raudteetammi. „Analüüs on siit puudu," arvab ta.

„Helsingi tunneli projekt hakkab mulle meelde tuletama nõukogude aega, kui tehti ka väga suuri projekte - taheti nii Siberi jõed teistpidi voolama panna kui hiigeltamme ehitada. Me käitume praegu justkui hiigelriik, kellel on tohutult raha," arvas Ene Ergma hiidprojekti kohta.

Nõukogude ajast ja praegusest elust

Küsiti ka hinnangut nõukoguaegse perioodi kohta. „Me ei ole saanud ju ka oma vanemaid valida, seepärast hämmastas mind meie presidendi väide, kuidas ei olnud nõukogude ajal võimalik kogeda õnnelikku lapsepõlve. Lapsepõlv ei sõltu ju sellest, milline on riigikord, sest vanemad püüavad meie jaoks alati parimat anda." Tema sõnul ongi alati kõige valusamaks just lähiajalugu, sest on olemas väga palju erinevate arvamustega inimesi, kus igaüks näeb seda perioodi läbi oma silmade, aga seda ei tohiks võtta kui läbinisti musta ja kohutavat perioodi. „Ka siis elati, armastati, kasvatati lapsi, loomulikult oli ka raske. Aga mulle ei meeldi meie seas valitsev lõhestamise soov, kui erinevatel arvamustel olevad inimesed on valmis üksteisele kõrri kinni kargama. Meid on selleks liiga vähe, et me võiksime seda lubada."

Ene Ergma ei pea tollaseid parteisse astujaid reeturiteks. „Kui Tartu ülikoolis ei oleks olnud eestlasi, kes ei oleks olnud valmis parteisse minema, kes oleks siis saanud professoriteks ja õppejõududeks ja mis keeles siis oleks õpe toimunud? Loomulikult oli teine lugu nendega, kes olid silmakirjalikud...„

Raamatute lugemisest  

Kuna vestlus toimus raamatukogus, küsiti Ene Ergmalt loomulikult ka tema lugemisharjumuste kohta. „Mihhail Bulgakov on kindlasti üks lemmikutest," sõnab ta. Teadlasena on tal lemmikuks näiteks Marie Curie, aga ka inimeste elulugusid käsitlevad raamatud. „Huvi mõnede raamatute vastu tõmbas kõvasti maha kooliprogramm, kus pidi lakkamatult analüüsima, see aga prssis lugemisnaudingut," sõnab Ergma. Kord kuulis ta juhuslikult pealt gümnaasiumiõpilaste juttu, kuidas nood lugesid Dumas' raamatut „Kolm musketäri." „Nad lugesid vaheldumisi, igaüks 50 lehekülge. Ma ei saa sellest üldse aru, sest kui sa hakkad seda lugema, siis ei saa ju raamatut enne käest pandud, kui see on läbi!" imestab akadeemik. Salongiõhtu lõppedes jagas külaline autogramme oma elulooraamatusse „Kosmosemutt."