« Tagasi

Raamatukogus avati näitus "Loomisrõõm"

Raimo Metsamärt Vali Uudised (2018), 10. jaanuar, nr. 3. lk. 4.

Põltsamaa raamatukogus avas 4. jaanuaril oma esimese personaalnäituse ühisgümnaasiumi üheksanda klassi õpilane Artur Anniste. Näitusel eksponeeritud töödel oli näha nii linde kui loomi, aga ka fantaasiast inspireerutud töid.

Näitus on tegelikult osa projektist „Noor, loo, too, kõik raamatukokku" ja mis on kingitus EV 100. sünnipäevaks. „Ma olen juba väikesest peale kunstist huvitatud, oma esimese katsetuse tegin vist juba 3-aastaselt, mäletan et mul oli punane pastakas, millega ma joonistasin koduloomi," sõnas noor kunstnik. Kui alguses käis Artur Põltsamaa kunstikoolis, siis nüüd õpib ta Tallinnas Sally Stuudio kunstikoolis. Arturi näitusetöödest on paljud akvarelltehnikas tehtud, on aga ka pliiatsi ja söejoonistusi. „Tegelikult meeldivad mulle kõik tehnikad, aga mustvalgetele eelistan küll värvilisi, sest see annab töödele hoopis rohkem juurde." Kui lindude ja loomade maalimise juures peab ikka pilt ees olema, siis fantaasiapiltide juures, nagu nimetuski ütleb, saab enda loomisrõõmul juba ohjeldamatult lennata lasta.

Tulevik teada

Maalikunst ei ole õnneks mitte jääskulptuuride valmistamine, kus valesti tehtud lõiget enam parandada ei anna, kuigi ka piltide juures on neid, mida tuleb täiesti otsast alustada, kui ka neid, mida saab hiljem parandada. „Näitusel oleva jänesepildi tegemine läks alguses täiesti valesti, tahtsin selle juba pooleli jätta, aga alla anda ikka ei tasu," on Artur lõpptulemusega rahul. Noormees on oma tööde kohta üsna enesekriitiline ja peab väikest pausi maalimises täitsa kasulikuks, sest mõne aja möödudes saab pooleli olevat tööd justkui hoopis teise pilguga vaadata.

Ehkki Artur õpib alles üheksandas klassis ja gümnaasiumi lõpetamiseni jääb kolm aastat, ei ole tema elukutsevalikut juba praegu raske ära arvata - selleks on loomulikult kunstiga seonduv. „Tahaks saada illustraatoriks," ei varja Artur Anniste oma eelistusi. Animaatorina aga talle seevastu töötada ei meeldiks, sest seal on liiga palju ühesugust tegevust. „Ma olen seda proovinud ka."

Loomulikult on noorel kunstnikul lemmikuid nii laiast maailmast kui Eestist, kui mineviku suurtest kunstnikest on üheks lemmikuks näiteks Michelangelo, siis Eesti kunstnikest imponeerib kõige enam Jüri Arrak. „Kunst peakski olema n-ö oma kiiksuga ehk tegelikult on hea, kui kunstnikul on oma kindel käekiri," arvab Artur. Tema peab enda tööde üheks omapäraks näiteks värvidega liialdamist, sest näiteks eespool mainitud jänesepildil on rohi hoopis teistmoodi kui looduses. Ka visandeid kulub teinekord üsna palju, nii juhtus näiteks lepatriinupildiga. Tema on tegelikkuses ju üsna pisike tegelane, visandeid kulus aga lõpliku töö valmimiseks lausa kümme.

Artur Anniste käib Tallinnas Sally Stuudio kunstikoolis juba kaheksandat aastat. „Kõige rohkem olen ma selle aja jooksuljust tehnikas arenenud, aga päris oma käekiri pole veel välja kujunenud," sõnab noor kunstnik lõpetuseks.