Raamatukogus vaadati nukufilme
Raimo Metsamärt Vali Uudised (2017), 25. oktoober, nr. 82, lk. 5.
20. oktoobril oli raamatukogus näha tavalisest hoopiski rohkem lapsi, sest filmifestivali „Kino maale" ajal sai vaadata nii aastakümneid vanu kui ka verivärskeid nukufilme. Lastega oli nukufilmi tegemisest rääkima tulnud Nukufilmi produtsent Kerdi Oengo.
Filmifestival ,,Kino maale" kasvas välja Priit Pärna animafestivalist ning selle populaarsus andis julgust korraldada uus filmifestival, mis oleks suunatud just kultuuri-ja haridusasutustele Eesti maapiirkondades. Kinofestival toimub 9.-29. oktoobrini ning näitamiskohtadeks on valitud 80 erinevat raamatukogu, kultuuri-ja rahvamaja, kooli ning lasteaeda. „See on sümboolseks kingituseks nii laste kui noorte kultuuriaastale kui ka Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks," sõnas peakorraldaja lndrek Jurtšenko.
Filmifestivali fookuses on nii animatsioonižanr kui ka nukufilmi 60. sünnipäev, sestap on valikus väga erinevaid filme, kõige vanem neist on pärit aastast 1957, uusim kannab aga selle aasta numbrit. Teisisõnu on tegemist ka nostalgia- programmiga, kus lastel on avastamis-, vanematel animasõpradel aga äratundmisrõõmu.
Põltsamaa raamatukogus oli 20. oktoobriks nukufilme käinud vaatamas juba 248 last, see arv aga suureneb veelgi, sest tulemata olid näiteks veel Mari lasteaia lapsed.
Aeganõudev protsess
Kerdi Oengu sõnul on selline huvi nukufilmide vastu mõistagi meeldiv, ka on ka nukufilmi tegijatel endil hea meel lastele rääkida, kuidas üks nukk üldse filmis oma elu elama hakkab. „Nukufilmide valmistamisest on saanud omaette kunst, mida paljudes riikides enam ei viljeletagi," sõnab Kerdi. Tema sõnul on Eesti nukufilmitootjad püüdnud hoida n-ö vana joont ehk teevad kõike käsitsi - valmistamisest kuni liigutamiseni. Teisisõnu on protsess üsnagi aeganõudev, sest ühe sekundi filmi tarbeks tuleb teha 24 fotot. ,,Kui meil on hea päevatöö, teeme me 6 sekundit filmi," toob produtsent lausa hoomamatu fakti lagedale. „Viie minuti pikkuse filmi ülesvõtmiseks kulub viis nädalat," lisab ta naerdes juurde. Tema sõnul ollakse praegu võimelised tootma tund aega nukufilme aastas, mille hulka kuuluvad nii lastefilmid kui ka autorifilmid täiskasvanutele, viimased rändavad mööda erinevaid filmifestivale. Mõistagi on täiskasvanutele mõeldud animafilmid teistsuguste mõtete ja temaatikaga ning on filosoofilised ning allegoorilised ning neil on oma vaatajaskond. Seega võib öelda, et nukufilm Eestis elab hästi, sest selle tõestuseks `on saadud erinevatelt filmifestivalidelt üle maailma rohkelt auhindu. Üheks selliseks filmiks oli näiteks Riho Hundi „Isand."
Filmifestivalil on näha ka õige eakaid nukufilme. Üheks selliseks on näiteks „Operaator Kõps seeneriigis," mis on valminud 1964. aastal. „See on teistmoodi film, kus nukud on pandud reaalsesse keskkonda ehk metsa sambla ja seente juurde, neid vanu filme oleme me püüdnud ka tänapäevaste vahenditega digitaliseerida," sõnab produtsent.
Kerdi Oengu sõnul töötab praegu nukufilmide valmistamise juures püsivalt ligi 30 inimest - nukkude ja dekoratsioonide valmistajad, režissöör, operaator, valgustajad, produtsent ehk sisuliselt sama elukutse esindajad kui ka mängufilmidegi juures. Nukule annab n-ö hinge ja iseloomu animaator, kes peategelase liikumised paika sätib. Produtsendi sõnul nukufilmide tootmine ideede nappuse taha toppama ei jää, enamasti määrab piirid ehk arvu siiski rahaline seis, ka ei ole nõukogude perioodiga võrreldes karta, et käsitletav temaatika mõnele kõrgele komisjonile tuska teha võiks.
Pikk ajalugu
Omal ajal oli Nukufilm osa Tallinfilmist, nüüdseks on moodustunud kaks erinevat stuudiot, kus valmivad nii nuku- kui joonisfilmid. „Meie loeme oma sünnipäevaks 25. novembrit 1957, kui kirjutati alla käskkiri esimese nukufilmi tootmiseks," sõnab Kerdi Oengo. Tema sõnul ei ole nende aastakümnete jooksul nukufilmide valmimise järjepidevus mitte kordagi katkenud. Järjepidevuse ehk rahastuse tagavad põhiliselt Eesti Filmi Sihtasutus ja Kultuurkapital, viimasena mainitu jaotab aktsiisist tulevat raha, mis laekub alkoholi ja tubaka müügist ja hasartmängudest.
Kogu ajaloo jooksul on loodud 220 filmi. „Loomulikult on algusega võrreldes palju muutunud, sest enam ei kasutata filmilinti, vaid protsess toimub digitaalselt. Nuku valmistamine ja selle liigutamine on n-ö vanaks jäänud, kuigi muutunud on kasutatavad materjalid," sõnab Oengo. Teisisõnu kui kunagi kasutati traadist karkassi katmiseks näiteks porolooni ja tekstiili, siis nüüd kasutatakse silikooni ja lateksit. Nuku sisemuseski on areng suur, sest traadi asemel on siin hoopiski kuullaagritel liikuvad karkassid.
Õnneks ei rända aja jooksul filmides kasutust leidnud nukud mitte prügimäele, vaid hoitakse alles. „Vanemad asuvad Tartus mänguasjade muuseumis, kus on olemas eraldi filminukkude osakond," sõnas Kerdi Oengu.
Kohtumine Nukufilmi produtsendiga kestis veel mõnda aega. Filmifestival „Kino maale" kestab selle nädala lõpuni.