Raimo Metsamärt  Vali Uudised (2017), 24. november, nr. 91, lk. 5.

Novembri eelviimasel nädalal oli Põltsamaa raamatukogu salongiõhtu külaliseks kirjanik,  näitekirjanik, stsenarist, näitleja, tõlkija ja  lavastaja Martin Algus. Tema stsenaariumi järgi on valminud näiteks  sellised menukad seriaalid nagu „Ühikarotid," „Ment," „Naabritüdruk," ja „Padjaklubi." 2016. aastal pälvis Martin Algus Oskar Lutsu huumoripreemia.

Martini sünnikoht ei olegi siit kaugel -Siimustis. „Olen joonistanud lapsest peale, on ju ka joonistamine omamoodi lugude rääkimine," alustab Martin päris algusest. Juba  lasteaia päevil istus ta teiste  poistega vanas ZIL-i kabiinis ja fantaseeris teistele, mis  võiks lõppenud multifilmis edasi juhtuma hakata. Tema  sõnul oli väikeses kohas  avatud inimeste ja vahetu  lävimise seas üles kasvamisel omamoodi mõju. „Kui ma  mõtlen mõnele karakterile  näiteks hääletooni välja, siis  ma püüan teda elus inimesena tajuda, see mõjutus aga  ongi ilmselt minevikust ehk  minu väikesest maailmast,  kus oli parasjagu arhetüüpe, pärit."

Teater tuli Martini ellu  Jõgeval, kus ta koolis teatritegemisega kokku puutus.  „Ma sain aru, et see on hoopis  põnevam mäng, kui niisama  koerusi teha." Praegu on  Martin sellisele juhusele  väga tänulik, sest oli ju tegemist keerulise perioodiga,  kus vana riigikorra lagunemine ja uue teke võis noore  inimese hoopis valele rajale  suunata. Noormehe tee viis  Viljandi kultuurikolledžisse, kus tema sõnul tagasiteed enam polnud. „Majaesine oli täis justkui luulus või palavikus inimesi, kes pomisesid mingeid tekste, kusagilt kostis hüsteerilist naeru, mõni nuttiski ehk kõikjal valitses tunnete virvarr - kõik see oli justkui meeletu energiaga koht. See aga tekitas minus tunde, et ma lihtsalt pean siia sisse saama!" meenutab Martin.

TeatritööIt filmimaailma

Loomulikuks asjade jätkuks oli ka Ugala teatrisse sattumine. Esmalt paluti tal  lugeda ingliskeelseid näidendeid ja neist sobivad välja selekteerida, seejärel aga  sobivad ka ära tõlkida. „See  tundus lihtsalt nii põnev!" oli  esimene mulje.

Esialgu olid tingimused  rasked, sest teatrimajas oli  olemas ainult üks arvuti,  mida sai sageli öösel kasutada ning enamik tööst tuli teha  käsitsi. Martin kirjutas isegi  USA-sse oma lemmikautorite  agentidele, et nood materjale  talle tõlkimiseks saadaks.  Tema sõnul saabusidki mõne  aja pärast Viljandisse posti  teel kastitäied näidendeid.  ,,Kui ma midagi head leidsin,  hakkasin ma kohe tõlkima,  ootamata ära, kas selle vastu  üldse keegi huvi tunnebki.  Minu jaoks oli see moodne  lääne dramaturgia ehk elu  oma eheduses." Selline töö  aga tekitas ajapikku järjest  suurema soovi ka ise midagi  kirjutada, mis aga Ugalas  ehk teatrimullis võimalik ei olnud.

Töö reklaamiagentuuris  päädis aga sellega, et Martin  saatis oma kaks n-ö esiklast  ehk näidendit võistlusele,  kus nood saavutasid kohe esimese ja teise koha. Selline märgilise tähtsusega sündmus lõi näidendite laviini valla justkui paisu tagant, ning Martin Algus saatis neid järjepanu erinevatele konkurssidele ja võistlustele. Selline produktiivsus ei jäänud kahe silma vahele filmiinimestele, kes Martini  kohe üles otsisid.

Kahe isanda teenriks olemine ei olnud lihtne ja hakkas peagi üle jõu käima. „Ma käisin reklaamiagentuuri  kontoris viimaks ainult magamas, kuigi ma suutsin oma  töö ikka ära teha." Kui Ugalast äratulek oli raske ja pisaratega, siis reklaamitööst  loobumine oli palju lihtsam.  Äratulek oli seda hõlpsam,  sest just sel perioodil suudeti  koos kaaslasega maha müüa  oma esimesed ideed Kanal  2-1e ehk ilmavalgust nägi sari  ,,Ühikarotid." Sellele järgnes  juba sari „Kalevipojad," mis  oleks ilmselt jätkunud pikemaltki, aga lõppes Soome  peaosatäitja õnnetu surma  tõttu hoopis varem ja kestis  ainult ühe hooaja.

Martin Alguse sõnul töötab televisioon (erakanalid) tegelikult põhimõttel,  et saaks näidata reklaami.  Kuna aga inimene ainult  reklaami vaadata ei taha,  tehakse sinna vahele ka  saateid. „Kui on aga huvitav saade, vaadatakse jälle  rohkem reklaame ehk kõik  on omavahel seotud," lausub Martin.

Kaks edukat sarja ja Eesti paranenud majanduslik  olukord kasvatasid isu ehk  soovi teha päris oma sari,  ideid pakuti korraga nii TV  3-le kui Kana12-le. Nüüd juhtus aga selline hull lugu, et  mõlemad kanalid ostsid ühel  ajal ära ühe idee. „Siis me saime alles aru, mida teinud oleme, mina pidanuks kolme kuuga valmis kirjutama kaks sarja," kirjeldas Martin pretsedenditut olukorda. Materjali hulk oleks tegelikult olnud üüratu, sest üks sari tähendanuks 12 osa, millest igaüks sisaldas 40 lehekülge.

Hetkes olemine

Martin Algus peab seriaalide kirjutamist põnevaks, haruldaseks ja võluvaks väljakutseks, mis on tegelikult ka hetkes olemine. „Seriaalid lähevad suhteliselt kiiresti eetrisse, sestap on sinna võimalik panna päevakajalisi teemasid, see omakorda tekitab vaatajas tunde, et temaga räägitakse ja ollakse kontaktis ja tema  muredega tegeletakse," leiab Martin.

Edukas kirjutamine tähendas aga seda, et telekanalid hakkasid juba ise tööd pakkuma, tekkisid sellised projektid nagu „Naabriplika," ja „Padjaklubi`` ja „Papad mammad."

Sarjade kirjutamine ei tähenda seda, et mees ise neid üldse näha ei tahaks. „Ma võin vaadata ükskõik mis sarja, ükskõik mis teemal, kui see sisaldab head dialoogi. Kui sa oled tegelase loonud, siis sa pead teda armastama, olgu ta või negatiivne kangelane. Sel tegelasel peab olema hing, et aru saada,  miks ta on paha või miks ta  nii käitub." Tema sõnul satub  suvalisse situatsiooni paigutatud tegelane otsekui võltsi ja pealiskaudsesse maailma.  

Martini sõnul on komöödiaseriaalide tegemine suhteliselt kindla peale minek, kuigi stsenaristina sooviks ta teha ka tõsiseid seriaale. „Mis puutub minu tööasendi, siis see on sisust sõltumata ikkagi sama ehk olen kontoris ja kirjutan. Kui ma ära väsin, lähen ma kusagile restorani ja kirjutan seal edasi, see on justkui keskkonna vahetus," hakkab ta naerma. Kuna tema kirjutab ja koostööpartner Ergo tegutseb  võtteplatsil, siis võtteplatsile Martin tavaliselt ei satu.  „Meile on huvitaval kombel  sattunud kuidagi toredad  inimesed, isegi staaride hulgas ei ole upsakaid, sestap on  klapp hea."

Seriaalidega kipub nii  olema, et kui alguses on  ideid ja hoogu, siis küllalt  kaua oma elu elades hakkab  sari end ammendama. Millal  oleks õige aeg lõpetada? „Ma  ei ole ühtegi sarja kirjutanud  üle kolme hooaja, tavaliselt  on lugu oma loomuliku arengu selleks ajaks juba läbinud.  On ka selliseid, mis ongi  mõeldud üheks hooajaks, tegelikult on need minu lemmikud," selgitab Martin. Tema  sõnul võib pärast kolmandat  hooaega lust ära kaduda  ja töö n-ö punnitamiseks  muutuda, ehkki kirjutajate  vahetus aitab hoogu üleval hoida.

Raamatukogus toimunud  kohtumisel jagus küsimusi  veel mõneks ajaks. Martin  Algusele tasub aga kindlasti  soovida teravat sulge ja lennukaid ideid, et teleekraanidele jõuaks veel palju nii  naljakamaid kui tõsisema  temaatikaga seriaale.