Raimo Metsamärt  Vali Uudised  (2017), 22. märts, nr. 22, lk. 5.

Laupäeval, 18. märtsil esitles Põltsamaa raamatukogus oma uut raamatut Jaak Valdre. Raamat kannab pealkirja „Eesti tõstespordi ajavaod I," kokku ilmub Eesti tõstespordi ajaloost kolm raamatut.

Esimene Eesti spordiajalugu käsitlev raamat ilmus Jaak Valdre sulest aastal 2006, värskelt ilmavalgust näinud raamat oli aga arvult juba kuues.  Ettepanek Eesti tõstesporti kajastav raamat kirjutada tuli liidu praeguselt esimehelt Ain Põderilt.

Erinevad spordialad 

Mõistagi on kõikide raamatute kirjutamine ehk loomeprotsess erinev, sellest hoolimata, et ühiseks ja läbivaks teemaks on sport. „Küll on hea, et praegu on vaba pääs erinevatesse arhiividesse, sest see teeb materjali kogumise tunduvalt lihtsamaks kui varem," toob autor välja praeguse ja varasema andmete kogumise erinevuse. Tegelikkuses on ka spordialad nii erinevad, et enne kirjutama alustamist tuleb mõni ala endale esmalt selgeks teha. „Selliseks näiteks oli sumo, kus kõigepealt tuli sukelduda sumo terminitesse, kuna neid ei ole eesti keelde tõlgitud, seejärel tuli konsulteerida ka spetsialistidega, näiteks Riho Rannikmaaga," sõnab Jaak Valdre.

Tõstesporti käsitlevat raamatut oli vähemalt terminite poolest lihtsam kirjutada, aga see-eest on andmete kogumine alati põnev ja ülllatavaid fakte esiletoov. Kindlasti ei tea mitte igaüks, et praeguseks tuttavate tehnikate ehk rebimise ja tõukamise n-ö maaletoojateks olid eestlased Alfred Neuland ja Voldemar Noormägi.

Esimese osa kirjutamiseks kulus kaks aastat, raamatut ilmestavad rohke fotomaterjal ning karikatuurid. Tundub ka, et Eesti tõstjad on olnud väga koloriitsed isikud, kes  sattusid nii sporti tehes kui  spordiväliselt ka lõbusatesse sekeldustesse, sestap ei ole raamat pelgalt kuivadele faktidele ja arvudele põhinev. „Erinevaid fakte, juhtumisi ja mälestuste killukesi olen ma käinud kogumas näiteks nii Mõisakülas, Valgas, Pärnus,  Saaremaal, Tallinnas kui ka Tartus," kommenteerib Jaak. Tegelikkuses olid  muuseumide kõrval teretulnud kohaks, kust n.ö  saaki sai püüda, ka sugulased ja aastatetagused  ajaleheartiklid, sestap tegi  autor info jahil Eestimaale üsnagi mitu tiiru peale.  Tema sõnul oligi raamatu  koostamisel väga mõnus  leida numbrite maailma vahele ka lõbusaid lugusid ja  neid siis tõsiste sündmuste  vahele pikkida. Ka andmete kogumine võis osutuda omamoodi sündmuseks ja elamuseks, mille lõbusat külge nägi autor alles mõne aja pärast. Selliseid näiteid oligi, sest kui Eestimaa teises servas salvestatud jutuajamisest ei jäänud diktofonile mitte silpigi, siis koju naastes see tõik näole naeratust kindlasti ei toonud, sest kogu töö tuli ju uuesti teha.

Triloogia valmimisel on Jaak Valdrel plaanis kasutada veel ühte ilusat mõtet ehk teisisõnu saavad raamatu kaaned taotluslikult eri värvi. Kuna esimese raamatu kaanevärv oli sinine, ei ole raske ära arvata, et järgmised värvid on must ja valge ehk need käsitlevad Eesti maadlust Nõukogude ajal ja tänapàeval. Kui plaanid paika peavad, ilmub teine osa järgmise aasta lõpuks. „Päris palju materjali on tegelikult juba koos," on Jaak Valdrel uue raamatu nn skelett paigas. Mõnes mõttes meenutab ajaloo temaatikat käsitleva raamatu autori töö  arheoloogi oma, sest pärast välitöid ja väljakaevamisi hakkab pihta kogutu  sorteerimine, uurimine ja järjekorda seadmine ehk tubane töö. Raamatu kirjutajal on hädasti veel ühte  n-ö kaasautorit vaja, muidu võib kirjutamine sootuks  luhtuda. Selline tähtis tegelane kannab nime „inspiratsioon" ning ta on Jaak Valdre koju oodatud igal  ajal ja iga ilmaga.