Raimo Metsamärt  Vali Uudised (2017), 3. märts, nr. 17, lk. 5.

22. veebruaril toimus Põltsamaa raamatukogus järjekordne salongiõhtu, mille külaliseks oli Euroopa parlamendi liige ning sotsiaalteadlane Marju Lauristin. Tutvustamisele tuli ka tema raamat „Marjustini sajand. Kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast."

„Kutse Põltsamaale tulemiseks oli minu jaoks oluline, sest olen ma ju seotud Põltsamaaga väga tugevate isiklike juurtega, kuna minu vanaema vend oli Aleksandrikooli esimene juhataja, vanaisa aga oli siin ligidal väikese kooli juhataja, " sõnab Marju Lauristin alustuseks. Põltsamaa ongi sestap tema jaoks oluliseks kohaks,  sest ta on jälginud alati ka  nii ametikooli kui gümnaasiumi saatust puudutavaid  lugusid. „Põltsamaa on tegelikult tähtis koht, asub  siin ju Eesti ajakirjanduse  hälll. Oleme just seepärast jõudnud praegusesse seisu, sest omakeelne kool ja  kooliharidus olid tollal nii olulised."

Raamatu sünnilugu

„Ma pean ennast tegelikult kehvaks kõnelejaks,  sest olen rohkem rääkija.  Ka siis, kui ma töötasin ajakirjanikuna, oli töökohaks  raadio, mitte ajakirjandus,  sestap on ka hiljem minu  elu koosnenud ikka rääkimisest," lausub Marju Lauristin. Tema sõnul ei olegi ta  võimeline valmis kirjutatud  teksti ette lugema. „Sellise pika raamatu valmis  kirjutamine oleks minu  jaoks tähendanud kusagile  üksikkongi eraldumist, kus  oleks saanud üksi nelja  seina vahel olla ja enesesse  vaadata - siis ehk oleks kõik  võimalik olnud," muigab  autor. Loomulikult on tema  sulest sellegipoolest ilmunud ka arvukalt artikleid, aga nende valmis saamine  võtvat lihtsalt palju aega. 

Kõik eespool toodu teinuks raamatu kirjutamise  protsessi üsna pikaldaseks  ja vaevaliseks. Õnneks tulid  appi ajakirjanikest õpilased  ja sõbrad, ka materjali puuduse taha ei jäänud miski,  küll aga oli siis juba seljataha jäänud 75. sünnipäev ja  käes oli töö Brüsselis. „See  mõte olekski ehk mõtteks  jäänud, aga siis pöördus  minu poole Ene Hion, kellel  oli palju huvitavaid plaane,  ka minu eelmise raamatu  kaasautori Margot Visnapiga oli meil juba koos jupp  teksti olemas - see kõik andiski raamatu kirjutamisele  reaalse suuna. Me istusime  selle raamatu loomise juures kaks aastat koos," sõnab  Marju. Tema sõnul käivitas  loomeprotsessi kellegi teemaalgatus, mida teised siis  kirja panid, lühendasid ja  sättisid, ning lõpuks saadi  kokku n-ö algne paberihunnik, millest pidi omakorda raamatu materjal saama. „Raamat algab aga sellise looga, mida ma mõistagi ei mäleta, sest olin ju siis alles beebi, küll aga mäletas seda oma isiklikest kogemustest Ene Hion. Õnneks oli meil õnne illustraatoriga, sest Peeter Laurits on minu jaoks üks fantastilisemaid fotokunstnikke," on Lauristin rahul.

Raamatule sobiva pealkirja leidmine osutus aga parajaks pähkliks, mida valiti lausa viimase hetkeni ehk selgust ei olnud  veel vahetult enne raamatu trükkiminekutki. „Kuidas  see pealkiri teile meeldib?"  uurib Marju kohaletulnuilt. Algseks pealkirjaks pidi tema mõtteis olema „Üle tumeda vee," mis kajastaks  inimelu kui paadiga sõudmist, mis aga kirjastajale  Tiina Kaalepile n-ö peale  ei läinud. „Hüvasti, 20. sajand!" ka ei sobinud, sest sajandi järelmõjud kestavad tihti ka uude sajandisse.  „Mulle tundub, et meie teiega elame alles eelmises sajandis, sest praegune sajand  võtab alles kõike eelnevat  üle," leiab Marju Lauristin.  Tema sõnul lipsas pealkirja  mõttest läbi ka sootuks uus  mõiste ehk elavik, mis on  käibel küll sotsiaalteadlaste  hulgas, aga on tundmata  laiemale üldsusele. ,,Mineviku, oleviku ja tuleviku  mõistet tunneme me kõik,  see ise leiutatud mõiste  „elavik" peaks peegeldama  meie sisemist aega ehk kõiki  eelnevaid ajavorme koos,"  leiab raamatu autor.  

Marjustin

„Selle nimega kutsuti  mind juba Tallinna 7. keskkoolis, kus see tuli hiljem  kaasa ka ülikooli konspektide kaantele. Raamatuski  on see läbivaks teemaks,  sest see tähendab ju minu  elupõlist võitlust Lauristini  nimega ehk minu sisemist  vabakssaamist. Nüüd olen ma sellest painest vabaks  saanud," lausub Marjustin.  Tema käest on ka mitut  puhku küsitud, kuidas ta  oma raamatus nii aus on  olnud. „Kui ma seda ei oleks,  poleks mõtet kirjutada olnudki, kõik ära rääkides on  aga arusaam objektiivsem."  Marju Lauristini jaoks tekivad paljud mõtted just rääkimise ajal ehk rääkimise  protsess on samal ajal ka  mõtlemise protsessiks.  

Marjustini mäletamist  mööda tegi ta lugemisega  algust 4-aastasena, lugemissoov oli nii suur, et ta  saadeti vahel lausa väevõimuga õue mängima. Lugemisisu ei ole ka praeguseks  vaibunud. „Praegu on minu  raamatukogu siin," viitab  Marju tahvelarvuti peale,  kus olevat nii teadus- kui  ka ilukirjandust, nii eesti  kui ka võõrkeeles. „Mulle  meeldivad tegelikult tohutult krimkad - kui ma õhtul  selle kätte võtan, siis loen hommikuks läbi," tunnistab Marjustin, kelle heakskiidu pälvivad eelkõige just Põhjamaade autorid. „Kui teed tähtsa näo pähe, saab koosolekul ka raamatut lugeda," lisab ta publiku naerurõkatuse saatel juurde.

TulevikukooI

Aeg teeb teatavasti oma korrektiive igal elualal. Milline võiks aga Marju Lauristini arvates näha välja kooliteed alustava lapse päev näiteks 10-15  aasta pärast? „Minu arvates on selleks ajaks kogu  hariduse saamise viis hoopis teistsugune ehk kogu vajamineva materjali saab kätte interneti põhiselt.  Sisuliselt saab erinevate  andmete (raamatud, pildid,  filmid jne. ) alusel üles ehitada näiteks Eesti ajaloo  ehk oma visiooni sellest ning  siis koos õpetajaga arutada,  milline osa sellest on tõsi,  milline mitte," leiab Marju Lauristin. Sellest peaks  kujunema midagi debatilaadselt, kusjuures Marju  arvates on üsna väikesedki  lapsed selleks võimelised.  „Ma olen kõike seda oma lastelaste ja nende laste pealt  näinud. Tundub, et laste  võimekusest ja info valdamise oskusest läheb praegu  koolis väga palju raisku  ehk n-ö koolielu ja oma elu  vahel tekib suur lõhe, mis  tuleks aga kokku viia," leiab  Marjustin. Tema arvates  on õpingud tulevikukoolis  ka üsna intensiivsed, sest  praeguse tosina aasta asemel võiks kooliskäik vabalt  hoopis 8-9 aastat kesta ning 15-16-aastaselt ollakse juba  piisavalt küpsed, õppimaks  ülikooli metoodika järgi,  praegune gümnaasium ei  ole aga ei liha ega kala. ,,Belgias, kus ma nüüd enamiku  aja veedan, lähevad lapsed  juba 3-aastaselt kooli, lasteaedu aga polegi. Ehk jõuame  me kunagi niikaugele, et me saame ära kasutada need uued võimalused ja Eesti rahva vaimset potentsiaali plahvatuslikult tõsta, praegu läheb sellest õudselt palju kaotsi," leiab Marju Lauristin.

Marju Lauristin on olnud lapsest saadik olnud kakskeelne. Selline trend  praegu kedagi küll ei kurvastaks, hoopis vastupidi.  Ometi on aga olnud aegu, kus on kirjutatud teaduslikke töid, mis põhjendasid, et kakskeelne laps võib idioodiks muutuda (!). Oma  venna pere näite varal on Marju aga näinud, et ka  kolmkeelsus ei ole mingi  probleem - Brüsselis elava ja praegu kuuendas klassis  käiva lapse emakeel on eesti  keel, vanavanematega vestleb ta vene keeles ja koolis  räägib juba alates 3-eluaastast prantsuse keelt. „Kui ta  nukkudega mängis, rääkis  ta prantsuse keeles, ning  mulle jaanipäeval maale  külla tulles kogunes ta ümber hulganisti külalapsi, kellele külaline lubas prantsuse keele selgeks õpetada," muigab Marjustin.

„Kui me tahame oma rahvuslikku mälu hoidaja keelt säilitada, siis on kõige suuremaks mureks, kuidas ära hoida tekkivat kuristikku arvuti-ja tegeliku maailma vahel. Miks ei võiks ka Kalevipojast arvutimängu teha?" jàtab ta küsimuse õhku.

Natsionalismi mõiste Eestis ei ole sama mis Euroopas

„Kas on võimalik, et natsionalism ei ole paha ja kas on olemas selline rahvuslus, mis on positiivne? See küsimus on Euroopas hoopis teise värvinguga. Meil on väga hea seletada oma rahvustunnet ja patriotismi ning põhjuseid, kuidas me oleme vägivalla  endast eemale saanud ühe põhjusega - me lahendame kõiki lauluga. Ja see mõjub." Marju Lauristini sõnul ei ole laulupidu pelgalt laulmine, sest siin on oluline nii liikumine kui üksteisega arvestamine. „Juba kooris laulmisel tunnetab inimene end ühe osana kogu harmooniast - see kõik on aegade jooksul inimestesse kogunenud ning mis ongi kogu laulupeo kultuuri üheks kõige olulisemaks osaks," leiab Marjustin.

Marju Lauristini ladus jutustamise oskus ja teemade süvitsi valdamine tähendas, et küsimisi ja kostmisi jagus veel mõneks ajaks. Õhtu lõppedes oli kõigil soovijatel võimalik vast ilmunud raamatusse  saada ka autori autogramm.