Jaak Valdre  Vali Uudised (2017), 1. veebruar, nr. 9, lk. 5.

2. veebruaril avatakse Põltsamaa raamatukogus näitus Kaitseliidu rinnamärkidest.

Tänapäevased Kaitseliidu üksuste rinnamärgid täidavad enamasti teenetemärgi funktsiooni, neid antakse välja pikemaajalise vabatahtliku riigikaitselise töö eest malevas. Oma kaitseliitlikku kuuluvust saavad tänapäeva kaitseliitlased nüüd rõhutada Kaitseliidu liikmemärgi või  selle miniatuuri kandmisega. Praegu on oma teenetemärk kõigil malevatel ja paljudel  malevkondadel. Kuigi pikaajalise kohusetundliku teenistuse  tunnustamiseks on tänapäeval loodud ka Kaitseliidu teenetemedal oma kolme klassi  ja eriklassiga, annavad mõned  malevad oma liikmetele ka  kümneaastase kohusetundliku teenistuse märke.

Märgid pärinevad Eesti  ühe tuntuma kollektsionääri  Mart Puusepa kogust. Ta on  maailmas ainus faleristika  (ordeneid, medaleid ja märke  uuriva numismaatika haru)  kõrgeima aumärgi - Robert de  Caluwé rahvusvahelise heraldìka auhinna -omanik. Kes  on Mart Puusepp ja kuidas ta  on jõudnud nii kõrge tähiseni?  Milline tähtis aumärk on tema  kogust veel puudu (muide, see  on seotud Põltsamaaga)?

Kogumiskirg viis Mardi  lapsena KGBsse ebameeldivale ülekuulamisele

Mart Puusepp sündis 11.  novembril 1941 Saaremaal  Torgu vallas ohesaarel. Ta  kasvas vanemate hooleta: ema  suri aasta pärast sünnitust ja  isa siirdus 1944. aastal Rootsi. Nii oli Mart vanaema ja hiljem  ka tädi hoida ning kantseldada. Haridusteed alustas terane poiss kohalikus külakoolis,  seal sai külge spordipisiku ja kogumiskire. Ent see pealtnäha süütu hobi ähvardas talle  saatuslikuks saada.

M. Puusepp: „Nii nagu paljud lapsed hakkasin ka mina koguma vanaraha. Pärast Teist maailmasõda oli seda  inimestel üpris palju. Mingil  ajal tuli meie külla elama üks  eakam abielupaar. Rootsi oli  nad nõukogude võimu nõudmisel Eestisse tagasi saatnud.  Mees, kes oli töötanud laevakaptenina, sai imekombel üle  piiri tuua märkimisväärse  summa Rootsi kroone. Need  andis ta suure lunimise peale  lõpuks mulle. Mõneks ajaks  raha ununes. Sõja ajal vanemateta jäänud lapsi hakati õpetama kutsekoolides. Nii  sattusin minagi 1958. aastal  Tallinna ehituskooli. Umbes  samal ajal tekkis mul kirjavahetus sõja lõpus Eestist Rootsi  lahkunud isaga. Siis meenusid  ka unustusehõlma vajunud  kroonid. Ma saatsin isale kirja  vahel ühe rahatähe, arvasin,  et see on juba ammu käibelt  kõrvaldatud. Kuid Rootsis  polnud rahareformi olnud. Nii  sai minust, vaesest Saaremaa  poisist, uskumatul kombel  isa toetaja! See ei jäänud  aga märkamatuks valvsatele julgeolekutöötajatele. Kord pärast tunde sisenesid koolimajja kaks tumedates riietes meesterahvast ning palusid mul kaasa tulla. Mind viidi ülekuulamisele. Algul olid  ülekuulajateks vene keelt kõnelevad KGB töötajad. Toona  mõistsin vene keelt väga vähe.  Nad kordasid pidevalt sõna  „valjuta" (valuuta). Ma ei taibanud, mida minust tahetakse  ja mis imeloom see «valjuta»  on. Lõpuks toodi tõlk ja siis  oli mulle kõik kohe hoobilt  selge. Küsimusele, kust ma nii  palju Rootsi kroone sain, vastasin, et raha kinkis Rootsist  Eestisse saadetud vanapaar.  Kuna need inimesed olid selleks ajaks juba surnud, jäeti  mind lõpuks rahule. Ilmselt  sel põhjusel ei antud mulle  välisviisat enne 1971. aastat,  kuigi taotlesin seda korduvalt ka varem."

Leidis uue väljakutse

Hiljem tegutses Puusepp  tõsiselt ka filatelistina. Tema  meelisteemaks kujunes olümpia. 1970. aastani on mehel  täiuslik olümpiamarkide kogu.  Seejärel hakkasid paljud riigid  välja andma oma olümpiamarke. Nende hankimine muutus  raskeks, täiuslikkust hindav  koguja otsustas filateeliaga  lõpparve teha.

Kirgliku kollektsionääri  hing ei andnud rahu, tuli leida  uus väljakutse, milleks sai faleristika ja eestlaste pälvitud  aumärkide kogumine. Hobi  tekitas algul raskusi, sest puudus igasugune teave, milliseid  aumärke on eri riigid eestlastele aegade jooksul andnud.  Nii hakkas ta ostma kõike,  mida pakuti. Oma esimese  medali sai Mart 5. klassis.  Naabrimees kinkis talle sõja  lõppu tähistava ilma lindita  Stalini pildiga autasu. See  märk on Puusepal siiani alles.

M. Puusepp: „See on olnud meeletu töö, et teada saada, kes ja millal ning kus on midagi saanud. Suurem osa teenetemärkidest on ju antud lahinguliste teenete eest ja enamik märke ongi antud Tsaari- ja Nõukogude Venemaal ning Saksamaal. Aga palju on ka lnglismaalt, USAst, Poolast, Jaapanist ja Soomest. Tegelikult on neid lõpmata hulk ja vaevalt kõiki üldse teada saab. Minu tööd on raskendanud asjaolu, et 1940ndate lõpul hävitasid  inimesed küüditamise hirmus paljud teenetemärgid, ning  nii olen pidanud originaalide  asemel otsima lihtsalt samaväärse."

Nõukogude ajal oli Georgi rist odavam kui pudeI viina

M. Puusepp: „Nõukogude ajal võis näiteks Georgi risti osta kolme rublaga, toona oli  see odavam kui pudel viina.  Nüüd maksab nimetatud orden 150 eurot. Kord õnnestus  hankida Prantsuse Võõrleegioni aumärk Aafrika Must Täht.  Kaua ei teadnud, et selle on  saanud ka üks eestlane, laevakapten Hartmann 1916. aastal. Enim vaeva olen näinud  Albert Kariste USAlt pälvitud  teenetemedali Army Distinguished Service Medal saamisega. Muide, selle aumärgi sai  ta ainsa eestlasena, kui heitis  1943. aastal Velikije Luki all  tagasi sakslaste visatud käsigranaate. 1960.-1970. aastatel  kandis Kariste kolhoosiesimehena autasu alati rinnas. Mina  ostsin selle medali, mitte küll  Kariste oma, ühest Helsingi antikvariaadist. "

Olen ka ise osa saanud  kollektsionääri rõõmust, kui  olime koos Mardiga ühes  Stockholmi antikvariaadis. Seal olid müügil 1939. ja 1947. aasta laskmise maailmameistrivõistluste auhinnad. Ka eestlased võitsid nendelt võistlustelt medaleid. Mart valis välja oma kollektsioonist puuduvad eksemplarid ja oli valmis nende eest lauale laduma tuhandeid Rootsi kroone; ütles veel  mulle, et Eestis maksab üks  selline medal 3000-4000 Eesti krooni. Üllatuseks aseta  kaupmees aga medalid kaalult  ja müüs need hõbeda kaalule  vastava hinnaga, mitte väärtuse järgi! Vot siis kogesin ma  tõelist kollektsionääri rõõmu!  Ta polnud nii odavalt ühtegi  väärtuslikku medalit ostnud.

Puuduolev aumärk

Juba aastaid jahib Mart Puusepp NSV Liidu rahvaõpetaja aumärki. NSV Liidu rahvaõpetajaks on teatavasti  saanud vaid üks eestlane,  aastatel I951-1990 Põltsamaa  keskkooli direktorina töötanud Kalju Teras, kes pälvis  aunimetuse 1982. aastal.

Puusepale omistatud aumärgid

Mart Puusepp ainult ei osta aumärke, vaid on saanud neid ka ise.

Esimeseks võib lugeda 1981. aastal talle omistatud spordiühingu Jõud auliikme  märki. Kui 1992. aastal hakati Eestis korraldama ohvitseride kursusi, pani ka Puusepp end kirja.1994-2005 töötas ta Kaitseliidu Tallinna maleva pealikuna, teenides välja majori auastme; reservis tegutses  Männiku lasketiiru ülemana. 2003. aastal annetati talle  Kaitseliidu asutatud Kotkaristi V klassi teenetemärk, 2004.  aastal Tallinna raemedal ja  2005. aastal Soome Lõvi Rüütelkonna l klassi rüütlirist.   Hinnalise kollektsiooni eest sai Puusepp 2005.  aastal eespool mainitud Robert de Caluwé auhinna.  M. Puusepp: „Kuigi ma pole  korralikku katalogiseerimist  veel teinud, usun, et mul on  kokku üle 2000 märgi. Arvan,  et Caluwé auhinna sain ma  siiski mitte ainult oma kogu  suuruse, vaid ka uurimisvaldkonna unikaalsuse eest." 

Pärast tegevteenistuse  lõppu hakkas Puusepp aktiivselt tegelema suusatamisega,  et saada Worldloppet moster'i  ja global skier'i medalid ning  Euroloppet master'i kristallist  medal. Master'i medalite pälvimiseks tuleb läbida kümme  Wordloppeti ja Euroloppeti  sarja kuuluvat suusamaratoni ning mahtuda ettenähtud  ajalimiiti. Globol skier'i medali  saab aga see pikamaasuusataja, kes on läbinud kõik Rahvusvahelise Suusamaratonide  Ühendusse kuuluvat maratoni. Puusepp on nüüdseks  juba 3-kordne Worldloppeti ja  2-kordne Estoloppeti master.  Global skier'i nõuded täitis ta  ära 2009. aastal (märk nr 65).  

Kõik huvilised on näitusele oodatud!