Raimo Metsamärt  Vali Uudised (2016), 21. september, nr. 72, lk. 5.

Enn Kaup on tunnustatud atmosfäärifüüsik, bioloogiakandidaat ja Antarktika järvede ökoloogia uurija, kelle sulest on ilmunud ka mitu raamatut, nagu näiteks  „Armulugu Antartikaga" ja „Imekaunis Antarktika". Kuidas elu seal külmas maailmajaos kulgeb, sellest polaaruurija Enn Kaup rääkiski.

Enn Kaup hakkas aga  pihta hoopis ootamatust tahust ehk külmades oludes  napsitamisest. Otse loomulikult ei olnud tegu alkoholi  propageerimisega, aga pakane, pikk talvitumine ja pinged -kõige selle juures olevat  pisikene naps sobilik auru  väljalaskmiseks. „Põhjalikult  külmunud inimene hakkab  sooja ruumi sattudes soojenema, pisut alkoholi käivitab  soosjusevoo ka seestpoolt,"  sõnas polaaruurija. Tema  sõnul on polaaruurijatel näiteks pidulike sündmuste puhul kombeks tarbida sellise  kangusega napsi, mis vastab  selle piirkonna geograafilisele laiusele. „Antarktikas  on see 59," sõnas Enn Kaup  ja pakkus kohaletulnutele  tibakese 60- kraadist jooki. „Nüüd te saate ka aru,  miks polaaruurijad ei lähe  kuigi hea meelega ekvaatorile (geograafiline laius on  ümmargune O), ainult kõige  tugevamad meie hulgast lähevad poolusele (90 kraadi),"  naljatles Enn Kaup.

Miks jääkarud pingviine ei söö?

Selline küsimus on mitmedki inimesed pead kratsima pannud. Tegelikkuses on  kõik ülilihtne, sest jääkarude  ja pingviinide elukoha vahele jääb lihtsalt väga palju  maad. Kui jääkarud on liikunud ka Hudsoni lahe jääle  (laiuskraad on 50), siis kõige  põhjapoolsemad pingviinide  asurkonnad elavad koguni ekvaatori lähistel, sestap ei saa nad kunagi kokku. Ka seadusega on väga rangelt keelatud, et ükski jääkaru iial Antarktikasse ei satuks, kuigi teda ootaks seal väga rikkalik söögilaud.

Antarktika on karm koht, mis ei ole kaugeltki lauskmaa. Antarktika jagab pooleks mäestik, mis jagab mandri kaheks, kõige kõrgem tipp on pea 5 km kõrgune, Antarktika ühest otsast teise on maad aga ligi 5000 km. 

„Kui meil on kohe saabumas sügis, siis Antarktikas on ikka veel talv, kevad  saabub sinna alles novembri lõpu poole," sõnab Enn Kaup.  Talv aga tähendab, et uurimisjaamades töötavatel inimestel puudub füüsiline side välismaailmaga, kõikides  teadussjaamades aga töötab kokku tuhatkond meest ja  naist, suvel kerkib nende arv viiekordsaks.

Antarktika -viimane  meeste paradiis Maal 

Tänapäeval on igas uurimisjaamas mitu naist, aga  mitte alati ei ole see nii olnud. Õrnema soo pealetung  hakkas peale 70. aastatel.  „Loomulikult ei ole naised  meestest kehvemad ja saavad  kõigega suurepäraselt hakkama," lausus polaaruurija.  Juba 1948. aastal sattus Antarktika ekspeditsiooni juhiga kaasa tema naine, samuti  oli ka esimesel piloodil naine  kaasas. Naistel aga ei olnud  Antarktikas mitte mingit  tööd ja nii mindi omavahel  kõvasti tülli. Tüli lahvatas  nii suure leegiga põlema, et  peatselt kiskusid ka mehed  vimma kui vihmakassid.  Kui hiljem mõni naine soovis  Antarktikasse suunduda,  kraamiti alati just see näide  lagedale. Ajad aga on praeguseks muutunud ning nüüd on  igas uurimisjaamas 3-4 naist.  Tõsi küll, esialgu oldi jälle  ülearu ettevaatlikud, sest  üks esimestest naistest oli nunn ja teise kohta kirjutas ajakirjandus: „Sellises vanuses naine ei peaks tekitama igatsust ka kõige meeletumates meestes ..."

Tegelikult muutis naiste jaama saabumine n-ö õhustiku hoopis puhtamaks, näiteks kadusid seintelt ära riivatu sisuga posterid. „Kui mehed omapäi jätta, võib kõnepruuk ikka üsna ropuks kätte minna," muigab Enn Kaup. Teisisõnu ei ole põhjust salata, et naiste saabumisega normaliseerus ka õhkkond. Arusaadavalt on uurimisjaama ülem sellises kinnises kommuunis pea jumala asemik maa peal -tema käsku peab vastuvaidlematult täitma, tema otsustab nii olmeküsimuste lahendamise kui teeb uurimine võimalike kuritegude korral. „Seega on viimane meeste paradiis Maal kadunud;" sõnab Enn Kaup. Siinkohal jääb igaühe  otsustada, kas väide on ikka  õige või mitte või mida sõna „paradiis" näiteks meeste  arvates tegelikult endas kätkeb...

Esimene eestlane saabus Antarktika polaarjaama aastal 1957, praeguseks on neid sel töötanud üle neljakümne. „Tasub uhkust tunda, et esimesena silmas 28. jaanuaril 1820 Antarktikat meie kaasmaalane Bellingshausen," sõnas Kaup.

Kellele Antarktika kuulub?

Selline küsimus tuuli päevakorda, kui 1950. aastate alguseks oli nõudluse esitanud 7 riiki – Austraalia, Prantsusmaa, Norra, Uus- Meremaa, Argentiina ja Tšiili, kes ongi tänaseks n-ö piruka omavahel ära jaganud. Tosin riiki korraldasid hiljem külmale mandrile ühisekspeditsiooni, teada saamaks, mis Antarktikas õigupoolest leidub. Karm kliima, õnnetused ja raskused nõudsid nii mõnegi ohvri. Kuna siin leidub nii kulda, plaatina kui kivisütt, on asukoha ja tingimuste tõttu maavarade kaevandamine tohutult kulukas, veelgi enam, aastast 1998 on maavarade kaevandamine ja tõsisem geoloogiline luure keelatud. Teaduslikus mõttes aga leiti, et kuna Antarktika on nii huvitav koht, siis n-ö jää pärast küll ei ole mõtet jagelema hakata. Seega sõlmiti  1.detsembril 1959 Antarktika leping, millega territoriaalsed nõudmised külmutati, keelati sõjalised tegevused  ning mistahes küsimused lahendatakse siiani rahumeelselt ning konsensuse alusel.

Kliima soojenemine avaldab mõju

Mõistagi avaldab kliima soojenemine mõju ka Antarktikale, tõsi küll ainult  läänepoolsele osale. „Viimase  60 aastaga on temperatuur  kohati kuni kolm kraadi tõusnud, samuti on ka merejää  kaduma hakanud, see aga  avaldab omakorda mõju ökosüsteemile , sest teatud liiki  pingviinid on sunnitud lõuna  poole kolima," sõnas Kaup.  

Teadlased on oma uuringute käigus jõudnud aga sügavale Antarktika sisemusse.  Kõige sügavam puurauk, millel sügavust 3,8 km, võimaldab ajas tagasi minna koguni  800 000 aastat. Tulemused  ei ole aga rõõmustavad, sest  selle aja jooksul ei ole Maa  atmosfääris olnud kunagi  nii palju süsihappegaasi,  metaani ja naerugaasi ehk  kasvuhoonegaase olnud kui praegu.

Antarktika kohta saab  üsna mitut puhku kasutada väljendit „kõige-kõige  kõige". Väinas on tugevad  tormituuled, jää kõrgus ulatub keskmiselt 2,2 km üle  merepinna, siin on mõõdetud  kõige madalam temperatuur  ehk - 89,2 kraadi Celsiuse  skaala järgi ning tuul on  lõõtsunud rohkem kui 90 m/s,  siin on kuiv, sest õhuniiskus  on sageli 50%, üksildane, sest  Lõuna-Ameerikani on 1000  km - kõik see teeb mandrist  kindlasti väga inimvaenuliku  koha. „See teeb aga töö väga  huvitavaks," ei ole aga polaaruurijad mõistagi papist poisid.

Sellise ilmaga loomulikult  niisama keegi välja jalutama  ei lähe, kuigi ka väljas toimetamisest ei ole pääsu. ,,35 m/s  puhuva tuulega on ainsaks  liikumisviisiks neljakäpukil  olemine," sõnab Enn Kaup,  kelle sõnul on sellised tuuled  ka ühe trossidega kinnitatud puumajakese kummuli keeranud.

Arusaadavalt esitab selline polaaralade kliima paraja väljakutse riietusele, mis peab kindlasti olema kihiline. Varem kuulusid külma tõrjeks ära soe pesu, kalevist ja nahast ülikond, kaamelikarvadest jopp ja püksid, mis muutsid selle kandja kohmakaks ja lumememme sarnaseks mütsakuks. Praegu on juba kasutusel  elektriküttega riietusesemed ja näomaskid. Enn Kaup on  oma arvukatel talvitumistel saanud nautida ka lausa „suurt soojust" ehk viit soojakraadi.

Prügivedajaid ei olegi

Aastakümneid tagasi veeti inimtegevuse käigus tekkinud prügi lihtsalt järvejääle,  kus see jää sulades veekogu  põhjalikult reostas. „Inimesena olin ma kurb, teadlasena  aga huvitatud," sõnab Enn  Kaup selle kohta, sest tal oli  võimalik neid reostatud kohti  uurida. Nüüd sorteeritakse  kogu prügi hoolikalt, kusjuures suurem osa tuuakse ära,  osa aga põletatakse mitmekambrilistes ahjudes, reovee  tarbeks on aga olemas spetsiaalsed puhastusseadmed. 

Antarktika võlu ja valu  käivad kogemas ka aasta  jooksul umbes 30 000 turisti.  „Kuna minu teadlasekarjäär  tüürib lõpu poole, lubasin ma  end giidiks värvata," sõnas  Enn Kaup uue ameti kohta.  Teisisõnu tähendab see seda,  et aastal 2018 on tal ees  järjekordne kohtumine armsaks saanud Antarktikaga,  nüüd aga juba turismigrupi  eesotsas. Loomulikult on  selline võimalus Eesti turistidele väga teretulnud, sest  meie polaaruurija rikkalikud  kogemused kuluvad vägagi  marjaks ära.

,,Loodame, et Antarktika  jää kunagi ära ei sula, muidu  jääks sellest järele ainult saarestik, Eestist samuti. Jääd  on aga õnneks nii palju, et  kui igale maakera inimesele  anda iga päev jääkuubik,  mille serva pikkus on 10 m,  siis jagub sellest tosinaks  aastaks," lõpetab Enn Kaup  jutuajamise positiivses võtmes.