Anželika Valdre Vali Uudised (2016), 30. märts, nr. 23, lk. 5.

Põltsamaa raamatukogus praegu väljas näidised Eidapere klaasivabriku toodetest. Vaadata saab pudeleid, mis on mõeldud erinevate likööride ja riigiviina villimiseks.

Tartu Aiaviljaühisus tellis veinipudeleid, apteekrid rohupudeleid. Väljas on õllekannud ja -klaasid,  suhkrutoosid, ümmargune ja koonusekujulise kaanega võitoos, 10-kandilised joogiklaasid ning lapseklaas. Esemete seas on mitu ruutmustriga pressklaasist kaussi (sulaklaas, mis pressiti metallvormi abil sobilikuks kujuks), mille põhjal on rosett. Peale nõude ja pudelite valmistati  Eidaperes ka tehnilisi tarvikuid, näitusel on väljas  erinevas suuruses telegraafi isolaatorid.

Lühike ülevaade klaasitootmise ajaloost pärineb  Teele Jürivete bakalaurusetööst ,,Eesti klaasitööstus  19. sajandist 20. sajandi  alguseni suuremate klaasivabrikute näitel". Lelle  mõisa omanik Hoyningen von Huene asutas 1812.  aastal Eidaperre klaasimanufaktuuri. Manufaktuur  tegutses esialgu laudadest ja palkidest ehitatud primitiivses küünitaolises  hoones, valmistati piimapudeleid, mida saadeti Pärnu ja Tallinna kaudu Peterburi. Liiva kõige odavama  klaasisordi valmistamiseks  saadi Lelle mõisa lähedalt, valge klaasi valmistamiseks toodi liiv Suure- Jaanist ja Vändra kandist Piistalt. 1853. aastal ehitati uus kivist vabrikuhoone ning alustati aknaklaasi ja õllepudelite tootmist kohalikuks tarbeks.1895. aastal spetsialiseeruti pudelite tootmisele. Oskustöölisteks olid välismaalased, ettevõtte vabapalgaliste töötajate arv varieerus sajandi jooksul 24-33 inimese vahel. 

Anton Jürgensteini kogutud Vändra kihelkonna rahvapärimuses kajastub  eestlaste vaenulikkus klaasivabrikutes töötanud võõra päritoluga inimeste vastu, lisaks saab aimu kogukonna üldisest vaimsusest: „ ... vabrikutes on pudelite puhujad ja klaasitegijad  sakslased, enamasti Saksamaa alamad /. . ./ Vabrikante hüütakse ka kuradilasteks. Arvu poolest on neid umbes 200. Nad on vabrikutes  saksad. Perekonna pea on  neil klaasitegija ehk pudelipuhuja, saab 70-80-100 rubla kuus palka. Teda  hüütakse isandaks, tema  naine on emand, lapsed -  kinder. Ainult sakslased  on meistrid. Eestlased neis  vabrikutes on sellid. Vabrikant ütleb, et eestlane ei pea pudelite puhumist ega klaasi tegemist kätte saama, sest et see neil võimatu on. Eestlased saaks selle ameti küll kätte, aga vabrikant ei õpeta seda neile miski hinna eest, nad hakkaks mässama, kui eestlased nende ameti käest ära võtavad."

Erinevalt mitmetest teistest tööstusharudest püsis klaasitööstuses käsitsitöö visalt edasi ja seda tänu 1822. aastal klaasikaupadele seatud kõrgetele sisseveotollidele.

Alles 1905. aastal uuendati Eidapere vabrikuhooneid ja seadmeid, muuhulgas viidi klaasisulatamine üle puugaasiküttele. Kuigi  kütmiseks kasutati endiselt puitu, vähenes küttematerjali kulu, alanes toodete  omahind ning paranesid töötingimused.1913. aastal  olevat Eidapere klaasivabrikus töötanud 29 inimest,  aastatoodangu väärtus oli  ligikaudu 48 000 rubla. Toodeti 131000 tavapudelit ja  60 000 apteegipudelit. Esimese maailmasõja ajal tuli  vabrik sulgeda, kuna oskustöölised värvati sõjaväkke  ning suurte kogemustega  välismaa spetsialistid saadeti maalt välja. Lisaks hävitasid sõjaväelased vabriku seadmed ja kasutasid hooneid hobusetallidena. Seega lõpetas tööstus 1915. aastal täielikult tegevuse. Alles 1920. aastal, mil tööstustegevus hakkas Eestis uuesti elavnema, läks vabrik ostu teel Eesti Klaasitööstuse osaühisuse  (EKO) valdusse. Ettevõtte  suuraktsionärid olid Johan Laidoner, Karl Laussen, Voldemar Lender, Juhan  Kull jt, vabriku juhiks sai  Juhan Kull. EKO omandas Eidapere mõisasüdame koos 33 erineva hoonega  ning keskendus vaid klaasitootmisele.

Tänaseni on säilinud  ainult Eidapere klaasivabriku sepikoda. Ajaloolane  Tõnu Uusküla on võtnud  eesmärgiks luua Eidaperre  kohalik muuseum eksponeerimaks kogutud klaasesemeid. Kui keegi näituse  külastajatest avastab, et  tema kodus on sarnaseid  esemeid ja ta on valmis  nad muuseumile andma või  müüma, võiks võtta raamatukoguga ühendust.