Taavi Kelder  Vali Uudised (2016), 18. märts, nr. 21, lk. 5.

Keskraamatukogu salongiõhtul rääkis seekord Võrumaalt pärit kirjanik ja luuletaja, romaanide "Naine", "Kroonu" autor Olavi Ruitlane.

Vabakutseline kirjamees Olavi Ruitlane (sündinud 1969) on ehk kõige enam tuntuks saanud oma kümmekonna aasta eest ilmunud romaani "Kroonu" järgi, mis on Vene sõjaväest rääkiv romaan. 2005. aastal ilmunud "Kroonu" on pälvinud ka mitmeid kirjandusauhindu ning sai lugejate poolt sooja vastuvõtu osaliseks. Ka 2009. aastal ilmunud järgmine suurem  üllitis - romaan pealkirjaga "Naine", -kujunes bestselleriks, leides ühiskonnas ja meedias suurt vastukaja. Ruitlase raamatuid on  tõlgitud näiteks ka soome  keelde ning neid võib leida  Helsingist raamatukogude ja -poodide riiulitelt.

"Mind huvitavad inimesed - lihtsad inimesed,  ma pole kunagi tahtnud  kirjutada suuri narratiive,  keerukaid lugusid, pikki  ajaloolisi narratiive. Mind  huvitavad reaalsed, needsamad inimesed, kes praegu  elavad. Inimesed käituvad  põnevalt, kui neid jälgida,"  rääkis kirjanik, lisades:  "Raamatu kirjutamine ja raamatu lugemine  on minu arvates sarnased  protsessid. Algul on vaid  mingisugune ähmane ettekujutus ja protsessi käigus  hakkab kohe ka selginema,  mis lugu sellest valmis tuleb. Mulle meeldib kirjutada ühekorraga raamat valmis -kahe ja poole kuuga  kirjutan näiteks raamatu  valmis. Kui koguaeg ja järjest kirjutada, siis on side  tekstiga suurem. Mõned  kirjutavad muu töö kõrvalt,  õhtuti -mina nii ei saa." 

Lisaks proosa kirjutamisele on Olavi Ruitlane  üsnagi palju ka luuletanud.  

"Luuletused on mul enamasti lõbusad, nagu vemmalvärsid," ütleb Võrumaa kirjanik oma luuleloomingu kohta.

Kirjutamise ja luuletamise kõrval on Olavi Ruitlasel veel üks suurem hobi - ta on nimelt kirglik kalamees ning kirjutanud ja luuletanud palju kalastamisest, paadiga vee peal loksumisest ja kalavetest. Tõe huvides olgu siinkohal ka ära mainitud, et kuus korra ilmuvas võrukeelses ajalehes Uma Leht on igas lehenumbris Olavi Ruitlasel oma tagumise veeru artikkel, kus ta sageli just kalastamisest, aga ka poliitikast ja muudest maailma asjadest kirjutab.

Kohtumisel meenutas Ruitlane ka üht hiljutist  paadiga kalalkäiku merele,  kus ümberringi oli paks udu  ning kallast näha polnud võimalik." Oli müstiline tunne," märkis kirjanik. 

Raamatukoguhoidja ja projektijuhi Anželika Valdre sõnul korraldas raamatukaupluste kett Apollo  eelmisel aastal oma lugejate hulgas küsitluse, millest ilmnes, et viie tuhande  küsitletu poolt valiti Olavi  Ruitlase hiljuti ilmunud kalameheraamat "Vee peal" parimaks proosaraamatuks 2015. aastal. Tegemist on ühtlasi eelmisel aastal Eestis enim müüdud raamatute hulka kuuluva teosega. 

Raamat "Vee peal" räägib sündmustest Võru linnas aastatel 1981-1982. Siit leiab tõe-ja ajastutruud elupildid nõukogudeaegsest Võru linnast, tollasest reaalsusest ning peategelase, kelleks on kirjanik ise noorpõlves, põgenemise reaalsusest kalavetele. Tegu on Olavi Ruitlase enda lapsepõlvest rääkiva looga, mis kirjeldab etappi elus, kus koolis käimise asemel huvitas teda rohkem paadiga kalalkäik. Ühelt poolt ongi "Vee peal" kalamehejutt ning kalameeste raamat, teisalt aga on tegu asjaliku lugemisega ka nooremale põlvkonnale, kel nii suurt sidet kalastamise ja paadiga sõitmisega tänapäevase digitaalse maailma tõttu enam olla ei pruugi - internetivõrk on ilmselt põnevam kui paadist võrkude vette laskmine

„Mul on lapsepõlve keskkonna ja kogukonna poolest, kuhu ma elama sattusin, kohutavalt vedanud. Minu üleskasvamise keskkond oli metsas, kõrkjates, järve ääres, liivakastis. Jube raske on tänapäeval lapsi saada ekraani tagant ära. Kuidas öelda neile, et see ei ole päriselu? Endagi lapsele on raske selgitada, et jookse väljas ka paljajalu, löö vähemalt oma varbad vastu kive ära, nagu mina lõin alailma noorelt oma varbad katki," rääkis Olavi Ruitlane tänapäeva ja  1970-ndatel üles kasvanud  põlvkonna vahelistest erinevustest. Kui tänane koolilaps kasvab üles ekraani taga istudes, siis nõukogudeaegne laps üritas igal võimalusel hoopiski toast välja pääseda.

Olavi Ruitlane on pärit töölisklassi perekonnast.  Kui ta oli kahe kuu vanune, kolis pere Tartust Võrru. Varast lapsepõlve meenutades rääkis Ruitlane sellestki, kuidas ta nelja-aastaselt vanaemale Võrumaa Teatajast, mis nõukogude ajal Töörahva Elu nime kandis, surmakuulutusi  ette lugedes, mistõttu sai  lugemine varakult selgeks.  Lugemisest sai edaspidi  ka üks tema suuremaid hobisid.

Ruitlane lõpetas Võru I  8-klassilise kooli, misjärel  asus õppima Võru tööstustehnikumi.

"Läksin Võru tööstustehnikumi õppima, kuna  Võrus asus mööblivabrik.  Kuna olin töölisklassi perre sündinud, siis polnud  mul mingit ideed minna  ülikooli või õppida midagi  edasi. Eesmärk tundus  olevat minna tööle mööblivabrikusse, abielluda ja  töötada seal kuni surmani.  Läksin aga edasi hoopiski  Võru kaugõppekeskkooli,  kus õppis kursusel kakskümmend neli tüdrukut ja  kaks poissi - see oli minu  elu kõige parem klass! Pärast kooli lõpetamist olin  Vene sõjaväes aasta aega,  seejärel töötasin erinevates  kohtades, olles muuhulgas ka katlakütja, autojuht, maaler ja turvamees haiglas." Kirjanikutee saigi Olavi Ruitlasel alguse sellest, et ta ei suutnud kuidagi leida endale sobivat eriala, elukutset. Ükski amet lihtsalt ei sobinud. Täisealiseks saamise aeg langes kokku ka suurte muutuste ajaga - 1980-ndade lõpu laulva revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumisega. Nii ei tunudki ùhegi tÒÒ tegemisest midagi và1ja:

"Koolis käies ei mõistnud ma, milleks tuleb õppida siinuseid ja koosinuseid,  kui kunagi neid kasutada ei  saa. Või milleks tuli õppida Aafrika mullavööndeid? Olen jõudnud veendumusele, et rohkem oleks vaja infot, mitte õppida pähe  midagi, mida praktikas kasutada ei saa, millest elus kasu pole. Läksin pärast  koolitunde kala püüdma ja  see meeldis mulle palju rohkem. Saanud suure kala,  sain sageli ka tunnustust  mõne vanema kalamehe  poolt. Mäletan, et koolis ja kodus oli vähe sellist  tunnustust, mida leidsin kalapüügil. "

Igal inimesel peab olema  võimalik teha seda, mis  talle tõeliselt meeldib, on  Olavi Ruitlase elu moto.  Kirjanikuks kujunemine  sai oma hoo sisse Tartu  Noorte Autorite Koondisest. 

"Läksin isa juurde Tartusse elama ning töötasin  mõnda aega Tartus. Tundsin, et ei leia endale õiget  tööd. Siis hakkasin kirjutama, saades algul halvakspaneva suhtumise osaliseks  a´la täiskasvanud mees  ja tegeleb luuletamisega.  Noorte Autorite Koondises  Võeti minu kirjutisi aga  hästi vastu," rääkis Olavi Ruitlane, lisades et on  nüüdseks juba seitseteist  aastat vabakutseline olnud.