« Tagasi

Raamatukogus toimus filmiöö

Raimo Metsamärt  Vali Uudised (2016), 1. juuli, nr. 49, lk. 1.

28. juunil oli põhjust koguneda raamatukogu saali, sest filmiöö raames sai näha erinevaid filme Põltsamaa linnast, inimestest ja sündmustest. Kuna Ellar Sügiste filmiarhiiv on aukartust äratav ehk seal on 400 tundi filmimaterjali, siis mõistagi oli uudistamiseks kaasa toodud ainult väike osa Raamatukogu direktori Rutt Rimmeli sõnul on nad rõõmsad, sest Põltsamaa juubel andis ka raamatukogu töötajatel võimaluse oma erinevaid ideid rakendada. „Tänane filmiõhtu on juba seitsmes juubeliteemaline üritus," sõnas Rutt Rimmel.

Kuigi filmiööl sai näha väga erinevaid filme, olid kindlasti kõige meeldejäävamateks ja enim mõtteid tekitavateks just kaks esimest. Esmalt oli võimalik vaadata aastasse 1981, kuigi ilmselt mitte kellelgi ei oleks tekkinud selle aastaga selliseid seoseid nagu ekraanilt näha võis. Heino Suttingu poolt filmitu oli tegelikult õõvastust tekitav, sest näha oli lossi siseõue lammutustööd. Sõda oma koleduses ei suutnud lossist täiesti jagu saada, kas tõesti lõpetavad hävingu meie omad inimesed? Sambad, võlvkaared -kõik kukkus kokku buldooseri ja terastrossi kägistavas haardes, kusjuures oli näha, et muistsete meistrite ehitustöö pani viimase võimaluseni vastu, enne kui rusuhunnikuks muutus. Kuigi filmi taustaks  mängis mažoorses võtmes  muusika, ei suutnud see nähtut mahendada. Arusaadavalt olid siis ajad teised, aga mis küll tollaste teadjameeste peas toimus, et taoline häving teoks tehti? Nüüd, kui loss on üks linna sümbolitest ja vajaks kiiresti ja tõelist esmaabi, on sellist purustamist lihtsalt valus vaadata.

Teine film viis meid aastasse 1991, kus nüüdseks juba manalamees Rein Viru külastas Põltsamaa kauplusi. Nooremale generatsioonile tundus nähtu ilmselt ulmefilmina, mida põnev vaadata, kõikidele ülejäänutele oli  see aga üks osa reaalsest elust, mis nüüdseks on õnneks möödas. Tühjus -  see oli tollaste kaupluste  ainsaks ühendavaks jooneks. Ehitusmaterjalide poes oli nii palju tühja ruumi, et oleks võinud  kurni mängida, toidupoe tühjad ja nukrad riiulid, masendav valik nii jalanõude kui riiete poes -just selline oli aasta 1991 poodides. Nostalgialaksu leevendas pisut tuttavate, sõprade või ka iseenda valgelt ekraanilt avastamine, kergendatud naeru kutsus esile vorsti ostmisel panga pakendis rahapaki kotist välja võtmine. „Küll on hea, et see aeg on möödas," võis nii mõnigi vaataja praegustele kaubakülluse käes ägavatele hüper-ja  supermarketitele mõeldes arvata.

Aga ega siis kõik filmid kurvad olnud, sest vaadata sai perepäeva, president Meri külaskäiku, Jõgevatreffi ja palju muud. Loodetavasti ei jää taoline filmiõhtu mitte viimaseks, sest Ellar Sügiste pea põhjatust kogust leiab kindlasti veel palju huvitavat.