Raimo Metsamärt   Vali Uudised (2015) 4. november, nr. 82 , lk. 5.

Samuel Golomb ehk mees nagu orkester tegeleb tõesti paljude asjadega, sest ta on nii vabakutseline ajakirjanik, meelelahutusürituste korraldaja, reklaamikonsultant, õhtujuht kui ka filatelist. See viimane temaatika oligi Põltsamaale tuleku põhjuseks.

Samuel Golomb on oma elu jooksul üsna mitmeid näitusi avanud, kuid oma üllatuseks avastas ta, et  selliseid salongi stiilis näituseõhtuid ei olegi veel siiani olnud. „See näitus läheb igal juhul plusspunktina kirja," lausus Samuel Golomb. Rakvere mehena on tal aga  olemas veel üks otsene seos Põltsamaaga. Põltsamaal toimub iga aasta suvine  puhkpillilaager, kus osaleb  ka Samueli tütar, kes õpib  klarneti eriala. Seetõttu on  Põltsamaa talle meelde jäänud kui üks suurema raha  raiskamise koht. Tegelikult  kulus raha väga sihtotstarbeliselt, sest summa kulus  uue klarneti hankimiseks.  Samuel Golumbil on raamatukoguga aga elus eriline  side, sest ta on õppinud  Moskvas sellises kõrgkoolis,  kus pidi tegema ka arvestuse raamatukogundusest. Täpselt samas koolis on õppinud ka Ivi Eenmaa. Samuelil ei tahtnud aga arvestuse tegemine kuidagi õnnestuda, sest ta põrus arvestustel järjepanu. „Ei jäänud muud üle, kui tuli  hakata kurameerima raamatukogundust õppiva neiuga,  kes aitas mul arvestuse ära teha," meenutab Samuel  muigel sui. Raamatukogu  teema juurest ongi aga hea  minna kogumise temaatika juurde, sest väga paljud inimesed ju koguvad midagi.

 Areenile astub postmark

Põltsamaa raamatukokku saabudes nägi Samuel  ukse sees sahtlit, kuhu saab  panna laenutatud raamatu  siis, kui raamatukogu on suletud. Tegelikult ongi selline  koht tegelikult postiteenistuse alguseks ja sellise seose  peale enamik meie seast ei  tulekski. Kuidas siis aga tegelikult mark sündis? Oletame, et kui sooviti saata kirja  kallimale, siis tuli minna loomulikult postkontorisse. Aga  kui kiri kirjutati öösel, siis on  armunul pakiline soov see  kohe ära saata, postiasutus  aga on ju kinni. Siis mõeldigi  välja posti tasumise vahend  ehk mark, mida saab iga kell  visata spetsiaalsesse kasti  ehk postkasti. Seega on  postmargil juba eluaastaid  172 aastat, mil ilmus kõige  esimene postmark. Esimeseks margiks oli ühepennine  mark, mille omapäraks on  asjaolu, et margile ei olnud  peale kirjutatud riigi nime.  Esimene mark nägi ilmavalgust Suurbritannias ja  oleks nüüdseks ilmtingimata  iga margikoguja unistuse  tipuks. Tänapäeval on iga  erineva riigi poolt välja antud margil kirjas nimi, välja arvatud Suurbritannial. See erisus aga annab kohe teada, mis riigiga tegu on, nimetut marki välja anda ei tohi. Marki vaadates tekib aga kohe vältimatu küsimus: kuidas tekkis markidele perforatsioon ehk hambad, sest margid trükitakse poognatena, kus hambaid ei ole? Samuel Golombi sõnul seda põhjust iseäranis lihtne ära arvata õrnema soo esindajatel, kuna naiste panus on siin väga suur. Õigeks vastuseks on õmblusmasin.

Filateelia kui huviobjekt  

Põltsamaa raamatukogus olev näitus koosneb 24 lehest, üldise nimetusega  „Pillid markide1". Tegelikult on näituse kandepind laiem,  sest lisaks markidele saab näha veel ümbrikuid ja postkaarte. „Minu ülesandeks on  tutvustada selle näituse erinevaid margindusega seotud termineid, rääkida filateeliast kui huviobjektist, mitte  niivõrd tutvustada erinevaid  muusikainstrumente," selgitas Samuel Golumb. Selle  näituse idee sai alguse sellest, kui paar aastat tagasi  avati Rõngus pillimuuseum,  kuhu Samuel lubas temaatilisi marke leida. Peagi soovis  Lääne-Virumaa raamatukogu seoses muusika-aastaga  näitust, kus oleks kujutatud heliloojaid postmarkidel.  Seega oligi n-ö lumepall ehk  näituste vanker veerema  lükatud, sest pärast Põltsamaad rändab näitus veel  ka Viljandisse ja Tartusse.  Markidega seotud termineid  on tõesti mitmeid, sest kõigile teada ja tuntud margile  ja postkaartdile lisaks on veel  olemas erikujundusega ümbrik, esimese päeva ümbrik,  maksikaart, plokk, margivihik või postkaart erimargiga.  Samuel Golumbi sõnul ei ole  kogumise juures põhiline,  et kuhjata mingi kogum  kokku, vaid leitu, muretsetu  või kogutu kohta peab ka  mingi teave olemas olema.  Vast avatud näituse kõige  vanemaks eksponaadiks  on postkaart aastast 1924. Kui rääkida markidest, siis on oluline teada, et on kolm teemat, mida Eesti Post oma markidel kujutada ei luba - pornograafia, alkohol ja vägivald. Kuid inimesed võivad olla soovitava tulemuse  nimel uskumatult kavalad, sest näiteks last kujutav  mark paisati maailma müüki  kui haruldus, mis kujutavat Hitlerit lapseeas. Samuel  Golumb sisenes markide maailma juba kümneaastase  poisina, kui ema talle esimesed margid kinkis ning see  huvi on kestnud nüüdseks  juba pea 50 aastat.

Üllatused, petised...  

Suur osakaal on markide  kogumise juures erinevatel  kirjasõpradel, kellega siis  marke vahetatakse. Inimesed on sageli küsinud, et  kui saadetakse näiteks 50  Eesti marki maade ja merede taha ning jäädakse sama  arvu tagasi ootama, kas siin  petetakse ka? Tänapäeva  internetiajastul pruugib ainult teavet levitada, et keegi  soovib pettuse teel marke  saada, ja varsti on see info  nii laialt levinud, et taolise  petisega ei soovi keegi enam  vahetuskaupa teha. Vahetevahel jõuavad margid kogujani väga eriskummalisel  teel. Palju aastaid tagasi  Tartust lisraelisse kolinud  juut sai mingeid kanaleid  pidi teada, et keegi Samuel  Golumb Rakverest tunneb  huvi lisraeli markide vastu,  ja otsustas ka oma panuse  endise kaasmaalase kogusse  anda. Igatahes ühel hetkel  saabus Rakvere postkontorisse ülimalt lakoonilise  pealdisega kiri, millelt võis  lugeda: hr Samuel Golomb,  Rakvere, postkontor. Sellisest kummalisel teel aluse  saanud kirjasõprusest on  tänaseks saanud üsna tihe  kirjavahetus. Kogumiskirg  võib aga osa inimesi viia ka  kuritegelikule teele, sest  oma kire rahuldamiseks ja  soovitu hankimiseks valitakse mistahes vahendeid,  tagajärgedest hoolimata. Tegelikult on asjatundmatult  inimeselt, kes on margid hindamiseks toonud, see kerge  pettusega kätte saada. Tasub ainult tähtis nägu pähe  teha ja öelda, et kahjuks siin  midagi erilist pole, pakkuda  tühine summa ja nii võibki  midagi sootuks hinnalisemat  kergesti petise kätte sattuda . Kui on palju huvilisi, on  kohe olemas ka inimesi, kes  soovivad pettusega raha teenida ehk teisisõnu tulevad  mängu võltsingud. Kaugel  USA-s elav kollektsionäär  ei pruugi ju teada, et endise  NSVL lagunemise järel ei  ole näiteks sellist iseseisvat  riiki nagu Saaremaa olemas  ja langebki pettuse ohvriks.

...ja korduma kippuvad küsimused

Kuna Samuel Golomb  korraldab üsna palju näitusi, siis on huvilistel ka alati  hulgaliselt küsimusi. Esmalt  soovitakse muidugi teada,  milline on see kõige väärtuslikum mark või kaart. Siin on  õigel kollektsionääril rahaga  aga hoopis isemoodi suhe.  Haruldased on kindlasti  margid, mis on välja lastud  sõjaeelse Eesti vabariigi  ehk 1918 aastal ning mis  on ka Samuel Golombi kogus olemas. Oksjonil müüki  panduna tooksid nad kahtlemata kena kopika sisse. „Siis  aga mul ei ole enam sellist  postmarki, teenitud raha aga  raiskan ma ilmselt millegi  muu peale ära ja ma ei ole  enam ju koguja vaid ärimees.  Mina vaatan kõige selle  peale hoopis sellise pilguga," selgitab Samuel Golomb kollektsionääri hingeelu tagamaid. Tema sõnul on kogu kõige suuremaks väärtuseks kadunud ema postkaardid, kes oli n-ö vimkaga inimene. Näiteks Tšukotkale sõjaväkke saadetud postkaardil oli loosung „Viisaastak nelja aastaga," millel Samueli ema oli nelja kahega asendanud ja mis andis kohapeal alust n-ö kiitlemiseks, et Eestis ongi nii kombeks, tegelikkuses aga tähendas hoopis kaheaastast kodust eemal viibimist.

Järgmisena soovitakse  alati teada, kui suur see kogu õigupoolest on. ,,48  aastat," on Samuelil alati  lakooniline vastus varnast  võtta. Tegelikkuses tähendab see seda, et arvuliselt  ei ole kõike enam võimalik  kokku arvata, mis pea poole  sajandi jooksul on kogutud.  „Mis saab siis, kui sind enam  ei ole?" pommitavad küsijad  edasi. Ka siin on lahendus  olemas, sest igaviku teele  suundumise järel saab Samuel Golombi kogu endale  Eesti Posti muuseum.

„Kogumine on igal juhul  väga huvitav," lausub pea  poolsada aastat kogumiskire haardes olnud mees.  ,,Kui vanematel ei ole oma  lapsele midagi kinkida, miks  mitte ei võiks see olla midagi  sellist, mida koguda saaks?"  jätab Samuel Golomb lõpetuseks õhku küsimuse.