Toomas Reinpõld  Vooremaa (2015), 6. oktoober, nr. 114, lk. 6.

Põltsamaa raamatukogus on traditsiooniliseks ettevõtmiseks kujunenud salongiõhtute korraldamine, kus huvilised on saanud osa põnevatest reisimuljetest, kuulanud huvitavaid elulugusid. Hiljuti toimunud järjekordse salongiõhtu külaliseks oli eesti kunsti grand old lady Valli Lember- Bogatkina.

Kunstnik, kes tähistab peagi  oma 94. sünnipäeva, kinnitas, et  on talle osaks saanud pika elutee  eest tänulik. Vanaproua sõnul  on tal veel piisavalt hea mälu ja  ta ei pea üles märkima, kuhu ta on plaaninud minna, mida teha  ja kellega kokku saada. Vaid inimeste nimed lähevad mõnikord   meelest.          

Kunstnik on õnnelik selle üle, et  on saanud oma elus väga palju reisida. Ta on käinud Kuubas ja Sri-  Lankal, aga ka endise Nõukogude  Liidu vabariikides, sealhulgas  Usbekis, Armeenias, Türkmeenias.

Reisid humoorikate juhtmustega

Valli Lember-Bogatkina jutustas  huvitava loo, mis juhtus temaga  kord Usbekistanis Samarkandi  linnas, kus ta koos abikaasaga  viibis. Linna keskel asuvas järvekeses ujuvad meeleldi nii lapsed kui täiskasvanud. Sama veekogu  ääres keetis kohalik kokk suppi  ja võttis selleks vee sealtsamast  järvest. Supi sisse lõigatud sibula oli ta just välja võtnud mitte  kõige parema väljanägemisega  kitli taskust. Bogatkina abikaasa  ei tahtnud eriti seda suppi süüa  ega räpasevõitu laua taha istuda.    Samarkandis elasid nad luksushotellis, kus neile pakuti uhketest  piaalidest samasugust suppi.  Hiljem tunnistas isegi tema abikaasa, et see supp, mida nad tolle järvekese ääres sõid, oli tunduvalt  parem luksushotellis pakutust. 

Bogatkina jutustas ka huvitava  loo Kuubast Ramaglia linnast, kus  tal oli võimalus maalida sealset  linnapead, tumeda nahavärviga  meest, kes kandis valget sombrerot. See oli kunstniku sõnul üks  kahest korrast tema elus, kui ta  higistas. Muidu ei tulevat tal isegi  saunalaval higipiisad ihule.

Erilise kohanemisvõimega kunstnik

Niipea kui pilt linnapeast valmis  sai, asus see härra ise pildi vastu  huvi tundmata oma toimetuste juurde. Hiljem pandi Bogatkina  maalid üles ühte Tallinna kenasse  näitusesaali, kuhu saabusid ühe Tallinna sõprusühingu vahendusel  külalised ka Ramaghast. Nemad  tundsid maalil ära oma linnapea ja olid sellest väga vaimustunud. 

Kunstnik tunnistas ka, et tal  eriline oskus, mille üle tema lähedased alatasa nalja viskavad.  Nimelt on tal väga sageli "õnnestunud" millegi taha takerduda ja  maha kukkuda. Nii juhtus temaga  ka ühel Siberi-reisil, kus ta maalis  ja ka kohalike võimukandjate pidulikule vastuvõtule kutsuti. Lennuväljal, mis muidu, teadagi, väga tasase pinnaga, jäi tema jalg kinni  mingi sinna juhuslikult sattunud  traadi taha. Valgesse riietatud  proua maandus otse porilompi. 

Valli Lember-Bogatkina vanaema elas Saaremaal Kaarma külas ja seetõttu ongi tema jaoks kõige  ilusam koht kogu maailmas Saaremaa. Nõukogude ajal oli aga see  saar teatavasti mandriinimestele  suletud. Kui kunstnik üle pikkade  aastate taas Saaremaale pääses ja seal Kaarma surnuaial oma  vanaema haua üles otsis, avastas  ta, et see oli korras ja seal õitsesid  lilledki. Selle eest olid hoolitsenud  lihtsad Saaremaa inimesed. 

Tallinnas elab Lember-Bogatkina Glehni lossi varemete lähistel,  kus ta lapsena väga palju ringi  liikus. Ka tema abikaasale, kellele  saatus kahjuks nii pikka eluteed  ei kinkinud, meeldisid samuti  väga Glehni lossi varemed ja igal  uusaastaööl käisid nad selle lossi juures šampust joomas. Tema abikaasa unistas siis sellest, et need  varemed korda saaksid tehtud.  Nüüd ehk saab ta kusagilt ülevalt  oma täitunud unistust näha. 

Valli Lember-Bogatkinal on aga  ohud võimalus selles lossis oma  maale eksponeerida. Et elutee just  selle mehega kokku viis, oli tema  arvates saatuse tahtmine. Tänu  sellele, et abikaasa elas Moskvas,  pääses ta vabalt Moskva Suure Teatri etendustele ning sai suhelda  selles teatris töötanud väga intelligentsete vene inimestega.

Joonistas täis ka vihikute  ja õpikute kaaned

Bogatkina tunnistas, et oma  mõtete lõuendile panemine eeldab alati inspiratsiooni, milleks  piisab sageli väga väikestest detailidest, kusagil kohatud inimesest jne. Vahel võib inspiratsiooni  saada väga lihtsatest asjadest.  Kord nägi ta sügisel maas ilusat  kollakat vahtralehte, mis teda  inspireeris: sündis sügiseteemaline maal, millele järgnes maal  kevadest. Inspiratsioonita head  kunstiteost ei sünni, kinnitas kunstnik.

Põltsamaa eakas proua lvi Tuvike tundis huvi, kas sel kauge  ajal, kui Valli Lember-Bogatkina  veel väike tüdruk oli, talle juba joonistamine huvi pakkus ja ka:  võis juba siis arvata, et temas  kunagi kunstnik saab. Bogatkina  sõnul võis seda juba tõepoolest  aimata, sest ta joonistas täis ka  oma koolivihikute ja raamatute  kaaned. Tema Laidoneride suguvõsast pärit algkooliõpetaja  oli see inimene, kes soovitas ta  kunsti õppima minna. Ta mäletab, kuidas ta 14aastasena riigi kunstitööstuskooli vastu võeti  ning kuidas tal tänaval kõndides  pisarad silmist voolasid. Vastutulijad tahtsid muidugi teada, mis  tütarlapsel viga on, kuid need  olid hoopis rõõmupisarad. 

Bogatkina sõnul meeldib talle  teha portreemaale, samuti meeldib maalida rahvatantsijaid ja  merd. Tema suvekodu asub Karepal, mis on merele väga lähedal.

Mitmed Bogatkina maalid on  ka välisriikidesse jõudnud. Üks  nendest, mis juba kaugel aja  Eestist välja rändas ja vahepea  Ameerikaski ära käis, jõudis lõpuks Rootsist Keilasse ühe talle  tundmatu naise koju, kuhu selle  saatis naise Rootsis elav vend. 

Bogatkina võib ennast lugeda erilise kohanemisvõimega  kunstnikuks, sest kui enamast  kutsuvad kunstnikud modellid  enda juurde ateljeesse, on tema  võimeline maalima kus ja millal  tahes. Täiesti ootamatult on  tulnud tal maalida isegi kiriku altari juures.

Kohtumise lõppedes kutsu  Valli Lember-Bogatkina kõik  Tallinna oma ateljeesse, et koha  peal näidata neid arvukaid töid  mis tal paljude aastate jooksu  on valminud. Kunstiga tahab ta  enda sõnul tegelda niikaua, kui  tal selleks jõudu jätkub.