Valli Lember- Bogatkinat võlub Siberi loodus
Taavi Kelder Vali Uudised (2015), 30. september, nr. 72, lk. 2.
Jõgeva maakonna keskraamatukogus toimunud salongiõhtul kõneles tuntud Eesti maalikunstnik Valli Lember-Bogatkina, kelle töödest avati hiljuti raamatukogus ka näitus. Et näitusel näeb vaid kaduvväikest osa tema maalidest, tuli kunstnik ka isiklikult Põltsamaale kohale, et oma reisidest ja loomingust lähemalt rääkida.
Liinibussiga kohale saabunud Valli Lember-Bogatkina (94) on käinud Põltsamaal näitust avamas ja kunstihuvilistega kohtumas ka varem, kui tema maalide näitus avati Põltsamaa lossis.
Viimasel ajal valminud maalidest meeldib talle endale kõige rohkem üks maal sügisest, mis kajastab kunstniku sõnul seda, et inspiratsiooni saamiseks piisab mõnikord väga vähesest -ka ühest ainsast maha kukkunud kollasest puulehest tee peal:
"Tulin möödunud aasta sügisel mööda teed ja nägin maas ühte ilusat kollast vahtralehte, mille põhjal tegin suure kompositsiooni pealkirjaga "Sügis". Hiljem vaatasin, et kui sügiseteemaline töö on juba olemas, siis on tarvis ka kevadeteemalist maali teha. Ja nii sündiski ühestainsast vahtralehest lausa kaks maali.
Kunstnikule on palju inspiratsiooni andnud ka arvukad reisid, mille ta on ette võtnud eelkõige Aasias ja Venemaal -seda mõistagi peamiselt nõukogude ajal, kuigi näiteks Siberis asuvates tuttavates paikades on ta käinud ka hiljem, pärast Eesti taasiseseisvumist. Reisid on teda viinud küll Lõuna- Aasiasse, küll Lääne-Siberisse Hantõ-Mansiiskisse, küll Sri Lankale:
"Ma olen väga õnnelik, et mulle on avanenud võimalus käia ära näiteks Sri Lankal, Kuubal, Usbekistanis asuvates linnades Samarkandis ja Buhhaaras, Venemaa linnas Kogalõmis, kus eestlased käisid tollal maju ehitamas, ja mujalgi. Kogalõmis joonistasin ma näiteks ka esimese maja, mis sinna ehitati -tegemist pole väliselt sugugi ilusa majaga, sest see on modernmaja, korrusmaja, ja see ehitati sinna, Siberisse, otse looduse keskele, kuhu see üldse ei sobinud."
Kogõlam on linn Venemaal, mida käisid ehitamas ka ehitajad Tallinnast. Siis käis ehitamisjärgus olnud linna maalimas ka Valli Lember-Bogatkina:
"Nüüd, 25 aastat hiljem kutsuti meid linna sünnipäeva pidustustele. Nüüd on selle koha peale muidugi kasvanud tohutu uhke linn. Kuna seal on hästi palju naftat, siis on tegemist ka väga rikka linnaga. Kui esimest korda sinna läksime veerand sajandit tagasi, siis sõidutati meid vana logiseva lennukiga. Nüüd sõidutati meid aga uue ja uhke ltaalia lennukiga. Seetõttu, et linn on nii suureks paisunud, on ka sealne loodus hävitatud ning põdrad ja sealne põlisrahvas, handid ja mansid, sealt ära põgenenud kaugemale, põhja poole. Ma joonistasin vanasti seal ka palju handi ja mansi inimeste portreesid - minu arvates on tegemist väga huvitavate inimestega. Nad elasid jurtades, sageli pimedas pidin joonistama neid seal," rääkis kunstnik.
Valli Lember-Bogatkina on portreesid maalinud ka väga paljudest Estonia teatri näitlejatest, näitleja Urmas Kibuspuust ja teistest.
"Vanasti oli nii, et Moskva korraldas akvarellistide laagreid, kuhu kunstnikke suunati maalima, sealhulgas ka mind. Mind kutsuti sageli nendesse laagritesse just sellepärast, et ma joonistaksin portreesid, portreemaalijaid aga oli tollal vähe. Meie peatuspaik asus Gurzufis, kus oli kunstnike liidu puhkekodu. Hommikuti tuli auto meile sinna baasi järele ja siis kutsuti meid nii: tulge nüüd auto peale, kõigepealt portretistid, seejärel marinistid (mere maalijad) ja siis karjeristid," rääkis Valli Lember-Bogatkina.
Joonistamise ja akvarellidega maalimisega alustas Valli juba varases nooruses Saaremaal, kus ta oli tihti külas oma vanaemal. Seal sõitis ta palju ringi jalgrattaga ja suusatas, looduses viibimine andis omakorda palju ainest aga maalide jaoks.
"Olin lapsena väga palju Saaremaal, Kaarma külas, kus elas siis mu vanaema. Tollal oli Saaremaal väga palju lambaid ja ka mu vanaema kasvatas siis lambaid. Mulle meenub, et õhtuti ta ketras küünlatule valgel - tollal elektrivarustust ju Saaremaal veel ei olnud, ainult pühapäeviti pandi elektripirn põlema. Sõitsin siis Saaremaal palju jalgrattaga ringi, seiklesid mööda Saaremaad ja maalisin loodust. Eriti huvitav oli käia mööda metsaradu - näiteks looduse lõhnad on kevadeti ja sügiseti erinevad. Ükskord jalgrattaga sõites sattusin hanekarja sisse -haned nokkisid mind eest ja tagant, kuni tuli perenaine ja ajas nad minema. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud ratta selga istuda ja minema sõita, kuid nooruses kipub inimene käituma vahel rumalalt," jutustas Lember-Bogatkina.
Tänu Saaremaa mõjutustele on ta palju maalinud ka merd:
"Minu suvekodu asub Karepal, Põhja-Eestis, otse mere ääres. Mulle meeldib maalida nii tasast, siledamat merd kui ka lainetavat merd. Kuid näiteks üks romantilise hingega hambaarst Karepal suunas mind väga huvitaval kombel, näidates mulle merd vaatenurgast, mida ma ise ei osanudki leida: kohas, kus jõgi suubub merre, ühel momendil lained, mis tulevad jõe poolt, olles algul väiksed, põrkuvad ühest kivist alates nende lainetega, mis on merel, ning seal tekib väga huvitav efekt, kui need lained kohtuvad."
Peale merevaadete ning Siberi, Kuuba, Sri Lanka ja teiste huvitavate maailma paikade ja maade on Valli Lember-Bogatkina 1960. aastatel maalinud ka Tallinna linnavaateid. Need pildid sündisid aga seetõttu, et tema abikaasale, vene kunstnikule Vladimir Bogatkinile meeldis väga Tallinna maalida, ning siis maalis Tallinna ka tema. Valli Lember-Bogatkina on hiljem enda toonastest Tallinna vaadetest avanud ka näituse, kuid linnavaateid talle maalida muidu ei meeldi.
Lisaks inimestele, rahvatantsule, linnavaadetele ja loodusele on Lember-Bogatkina maalinud näiteks ka loomi.
"Mul oli vahepeal üks abiline, kes ütles mulle, et ta ei taha oma töö eest raha, vaid tahab, et joonistaksin tema koera, kuid niipea, kui ma koerale otsa vaatasin, keeras koer pea ära, pööras mulle selja," naeris kunstnik. Kõige enam on aga Valli Lember-Bogatkinale muljet avaldanud ikkagi Siberi loodus:
"Olen isegi talve maalinud Siberis. Kord, kui olin Siberis talvel, siis anti minu käsutusse üks üsna lihtsakoelise näoga autojuht. Kui me sõitsime, siis see autojuht ütles mulle, et kuulge, mida te siin maalite - mida siin vaadata on? Ütlesin siis talle, et vaadake, kui ilusad on langevad varjud lumel või kuidas männioksad moodustavad sinise taeva taustal pitsilise mustri, ja kuidas kõrred, mis tõusevad lume seest, moodustavad lehviku. Pärast seda oli grupp Estonia teatri näitlejaid käinud sealsamas Siberis ning reisilt tagasi tulles rääkisid nad huvitavast juhtumist, kus pealtnäha kunstikauge autojuht hakkas neile järsku rääkima, kui ilus on ümbritsev loodus ja kuidas seda tuleks kunstilise pilguga vaadata..."
Lember-Bogatkina on maalinud ka Soomes, Rootsis ja Norras. Küll aga pole ta sattunud veel Jaapanisse ega Ameerikasse, kuid on vaimustuses Hiinast, kus tal on olnud juhust käia:
"Hiina võlus mind. Iga hiina täht on omaette kunstiteos. Ka hiinlased ise on minu arvates fantastilised inimesed," ütles kunstnik ja lisas, et piibliski on öeldud, et kollane rass vallutab maailma ning ta usub, et nii see ka läheb.