Helve Tamm  Vali Uudised (2015), 4. september, nr. 65, lk. 6.

Sel kevadel loodud reisihuviliste klubi võttis ette juba kolmanda ühise retke, seekord Lõuna- Eestisse. Meeldetuletuseks tuleb märkida, et reisihuviliste klubi idee sündis Jõgeva maakonna keskraamatukogu direktori Rutt Rimmeli peas. Kui aeg oli piisavalt küps, kutsuti kokku asjast huvitatud ning sümboolses tähenduses klubi oligi pandud idanema. Kokku tulid kõik need inimesed, kellele meeldib reisida või matkata, kuid  üksi seda teha ei taha või pole  piisavalt pealehakkamist või  teadmisi, kuidas rännakuid  paremini ette võtta. Et mitte  lihtsalt niisama juttu veeretada, asuti kohe korraldama ka väljasõite. Esialgu Eestis. Laupäevane, 22. augusti, reis oli Lõuna-Eestisse. Rahvast tuli kõnealusele sõidule ligi nelikümmend. Esimene tõsisem jalasirutus oli Võrumaal Verijärve juures. Üks legend räägib, et oma nime saanud järv sellest, kui kuri mõisnik nuhelnud alamaid nii tõsiselt, et peksmisest voolanud vette vereojad. Teise legendi kohaselt lõpetanud kurja  mõisniku piinamise all kannatanud kutsar viimase kuritööd sellega, et sõitis tõllas istunud mõisahärraga otse järve ning uppunud ise koos temaga. Rahvasuu pajatab, et hea tahtmise korral näeb veel  nüüdki vee all tõlla kontuure. Olgu juhtunuga kuidas on,   kuid tõesti, legendideks see  loogakujuline järv on põhjust  andnud auga. Asub ta kõrgete järskude kallastega ürgorus,  suurust 29 hektarit ning suurimaks sügavuseks on mõõdetud 19,4 meetrit. Teadjamad oskasid öelda, et hea ilmaga näeb veepinnast allapoole  kuni neli meetrit. Sedavõrd  selge ja puhas on sealne vesi.

Esimene koht VastseIiina piiskoplinnus 

Järgmiseks peatuskohaks oli Vastseliina piiskoplinnus. Meiegi lehes on sellest võrratust kohast varem paar korda kirjutatud. Ja isegi siis, kui kohas mitmeid kordi käidud, võib uue külaskäiguga leida sealt taas midagi toredat või isegi uut. Maailm on nagu elugi pidevas muutumises. Infoks nii palju, et Vastseliina piiskoplinnus, praeguseks selle varemed, asub Vanas- Vastseliina külje all Piusa jõe kaldal. Kunagi, 14. sajandil, kujunes linnusest vanal Liivimaal võimas kaitseehitis. Ka seda kohta saadavad mitmed põnevad lood ja legendid. Üks lugu pajatab, et  1353. aasta sügisööl kuuldud  linnusekabelist kütkestavat  meloodiat ning läbi riivistatud uste säranud imeline  valgus. Ebamaiselt valgetes rüüdes inimesed tõstnud risti seinalt altarile. Neli  kuud hiljem, kui teade imest  paavst lnnocentius VI-ni jõudis, seisnud rist ilma toeta  altaril püsti. Paavst kuulutas  igale Püha Risti külastajale  40-pàevase patukustutuse.  Sellest ajast saadik hakkasidki Vastseliinat külastama  palverändurid. Praegugi on  seal olemas väike kabelike,  kuhu saab oma pattude lunastuseks asetada küünla. Aga koht pole eriline mitte ainult linnuse pärast, vaid ära märkimist väärib ka jõekese teisel kaldal asunud mõis koos liigirikka pargiga. Nimelt oli meie tuntud kirjanik ja tohter F.R. Kreutzwald hea sõber tollase mõisniku Carl von Liphardiga. Kui puhkes katk, siis tuli arstina  töötanud Kreutzwald mõisaparki tõbiseid tohterdama.  Sellest ajast saadik on pargile jäänud omamoodi märk külge. Nimelt usuvad paljud,  et praegugi omavad seal kõrguvad igivanad puud ravivat  võimet ning käivad ennast  nende juures tervendamas.  Pole teada, kas keegi ka tõesti  sealt abi on saanud, kuid seda  võib küll julgelt väita, et neil  põlispuudel on suur vägi,  mida tunneb eriti hästi siis,  kui seista selg vastu tüve.

Süvahavva -uks maa ja põrgu vaheI

Eestis pole vast ühtegi  inimest, kes poleks kuulnud  kohast nimega Süvahavva.  Ja seda lndrek Hargla samanimelise raamatu põhjal vändatud seriaali kaudu. Koht ise on aga päris väike, kuid seevastu tõeliselt maagiline. See tähendab, et ega seegi koht saa läbi ilma legendideta. Ennemuistsed lood jutustavad, et saanud on koht nime tõigast, et asub  sügaval orus (Võhandu ürgorus) ning seal hulkunud ringi palju kuradikesi ning  mäkke oli peidetud ka kulda. Võhandu jõe ääres elavat isegi Vanakurja naine, kes  armastab saagade kohaselt kangast kududa. Ja külast läbivat teed nimetati „juudateeks", sest seal liikunud  inimestega juhtunud imelikke asju. Lähikonnas asuvas  Reo külas aga olla kõrges jõekaldas koobas, kus rauast  kangasteljed, mille all peidus  kullakangid. Kogu seda rikkust valvavad aga meie esivanemate vaimud. Siin tuleb  infoks nentida, et Süvahavva  ümber on mitu väikest küla,  mis kannavad küll omaette  nime, kuid kelle rahvas moodustab koos ühise kogukonna. Loomulikult Süvahavva.  Kogu selle kuradi jutu juurde  liitub ka meie esivanemate  uskumine, et koht ja kogu Võhandu ürgoru kant on püha  ning seal elavad koos muude  põrgulistega ka muistsed  jumalad. Igal juhul on juba  sõit sinna kiiru-kääruline  põrgutee, mis on iseenesest  uskumatult põnev.

Villavabrik, mis tiksub töötada siiani

Ja nagu legendide tõestuseks astus meie ette Süvahavva villavabriku-muuseumi eestvedaja ja kohaliku  loodustalu perenaine Reet  Pettai, kes oma väljanägemiselt ja olemiselt (andku ta  allakirjutanule aususe eest  andeks) oli nagu tegelane  muinasjutumaailmast. Nagu oleks tõesti keegi müstiline olend neist salajastest koobastest inimvormi astunud. Tõeline Süvahavva elanik! Siinkohal tuleb ära märkida, et sealne villavabrik töötab siiani. Masinad, mis pärit 19. sajandist teevad tööd veel selgi, 21. sajandil, ja päris edukalt. Reet Pettai rääkis, et selles vabrikus on ta terve elu möödunud. Alguses päris pisikesena emaga lihtsalt tööl kaasas käies ning hiljem juba ise seal tegutsedes. Praegu tehakse töid väikestes mahtudes ja eraisikutele ning tutvustatakse kohta uudishimulikele külastajatele. Ja uudistamist on seal enam kui küll. Lisaks äkiliste kurvide vahele kiilunud villavabrikule  on mõni maa edasi Võhandu jõe ääres näha ka kõrgeid liivapaljandikke. Pole mingi ime, et koht on lugude tekkeks nii palju ainest andnud! Võrratu koduaed Põlvamaal. Külastasime ka Räpina aianduskooli õppejõud Reet Palusalu koduaeda Nulgal.  Kujundatud on see suur aed  inglise stiilis. Muru on seal  nii pehme ja mõnus nagu vaip põrandal. Paljud võtsidki jalad paljaks ja lihtsalt  nautisid sel rohelisel vaibal  käimist. Kui rääkida aga  aiast endast, siis siin jäävad  küll sõnad mannetuks. Ja  kuidas saabki kirjeldada  midagi, mida kirjeldada pole  võimalik. Isegi pildistada  pole võimalik, sest aed on  kujundatud mitmes järgus  ning fotole ei taha need korraga mahtuda. See tohutu  lillede meri, paljaste jalgade  all vetruv tihe muru, magusad lõhnad ... võtab lihtsalt  sõnatuks. Jäi ainult imetleda,  kui andekad on mõned inimesed ja kui palju tööd on nad  selle nimel valmis tegema.  Viimane peatus meie retkel  oli Mooste mõis. Rajatud 16. sajandil rüütlimõisana Mooste järve kaldale. See on suur kompleks, kus praegu tegutsevad kool, muusikakool, mitmesugused töökojad, isegi külapood ja mitmeid muid vahvaid ettevõtteid. Ka sepp on seal endale sepikoja rajanud. Sepast ei tahaks kohe kuidagi mööda minna,  sest tal on ebatavalised ideed. Nimelt meisterdab ta lauahõbedast kahvlitest ja lusikatest väga andekaid ehteid.

Reisihuvilistega liituma   on oodatud kõik

Allakirjutanu on omajagu  Eestis ringi sõitnud ja matkanud, kuid peab tõdema, et  ikka leidub veel kohti, mida  pole enne näinud või kuhu  enne sattunud. Ja ikka ja alati tuleb päeva lõpuks õndsalt  ohata, et küll see väike Eestimaa on ikka üks looduse ilu  poolest rikas maa. Siin pole  vast ühtegi kohta, mis poleks  tummine rahvajuttudest ja  legendidest ning nendega  kaasas käivast salapärast. Ja  meie rahvas on uskumatult elujõuline. Hoolimata sellest, et teda on räsinud ajalootuuled ja võõrad võimud, ikka leiavad siinsed inimesed endas väge, et püsti tõusta ning luua midagi võrratut. Mõnes kõrvalises kohas vaatad, et külake on väike ja tarekesi vähe, tihedalt asustatud koht kaugel, mis tähendab, et ka töökohad nadid, kuid nad elavad! Millest, ei tea öelda, kuid elavad. Ja elavad veel nii tublisti, et annavad linnarahvale silmad ette. Ja on hea, et meil Põltsamaal  on nüüd selline reisihuviliste klubi, kellega koos muljeid jagada, kellega koos maailma ja ennekõike oma kodumaad avastada. Klubi uksed on  avatud kõikidele soovijatele, vanusest hoolimata. Tulge ja  pakkuge endagi poolt ideid reisideks ning jagage oma  teadmisi rännakutest. Millal jälle kokku saadakse, seda  saab uurida raamatukogust.