Taavi Kelder  Vali Uudised(2015), 6. märts, nr. 17, lk. 6.

Jõgeva maakonna keskraamatukogus toimunud salongiõhtul rääkis Maris Oro oma hiljutisest reisist Araabia poolsaarele lndia ookeani ääres asuvasse Omaani, mille jooksul  sai ta võimaluse ühe  nädala vältel lähemalt tutvust teha islamimaa ja sultaniriigi eluolu, looduse ning ajalooga.

Jõgeva maakonna keskraamatukogu kogude arenduse osakonna juhataja Maris Oro sõnult ta enne reisi selle peale väga palju ei mõelnud, mida Omaan endast kujutab, kuid ühtteist ta sellest riigist siiski juba teadis:

"Kui ma hakkasin mõtlema selle peale, mis on need peamised märksõnad, mis seostuvad mulle  Omaaniga, siis kõige esimesena tuli meelde see, et  Omaani riik on islamimaa,  et seal valitseb sultan ja et  naised kannavad seal näo ees loori."

Riiki kohale jõudes selgus, et lisaks loetletud  faktidele on Omaanis veel  palju ka sellist, millest  enne ei teadnud ning et  märksõnade loetelu võiks  kindlasti pikendada. Näiteks selgus, et Omaan on  üks Araabia lahe puhtamaid ja turvalisemaid  riike, kus rahvas peab väga  lugu oma valitsejast:

"Linnast läbi sõites bussi aknast välja vaadates  imestasin, kui puhastatud  ja korras olid Omaanis  linnatänavad. Selgus, et  tänavaid ei puhastata seal  aga üksnes varahommikutti või spetsiaalselt turistide  jaoks seal, kus turistid  käivad, nagu arvata võiks,  vaid tänavad ongi Omaani  linnades kogu aeg igal  pool puhtad." Omaette  vaatepilt oli näiteks ka  see, kuidas rahvas tähistas  pealinna tänavatel sultani sünnipäeva.

Reis, mille giidiks oli  Eesti Rahvusringhäälingu  ajakirjanik Aarne Rannamäe, viis Eesti reisiseltskonna tegelikult koguni  kolme erinevasse Lähis-Ida riiki: Türki, Araabia  Ühendemiraatidesse ja  Omaani. Kui Türgis ja  Araabia Ühendemiraatides viibiti paar-kolm  päeva, siis Omaanis oldi  peaaegu terve nädala ning  selle jooksul külastati nii  rahvarohkeid linnu kui ka  inimtühja kõrbe, vaadati  ringi kalurikülas ja karstikoobastes mere ääres,  roniti kaljudel ja tehti  tutvust linna turuplatsil toimuvaga.

"Omaanis nägin ma nii  mõndagi huvitavat ja kogesin nii mõndagi põnevat.  Tegemist on niisiis Araabia  poolsaare kaguosas asuva  riigiga, mis oma nime on  saanud araabia hõimudelt, kes Jeemenist tulid  Omaani piirkonda. Omaan  on üks kahest sultanaadist Brunei kõrval. Kuigi  sultaneid on riigipeana ka  teistes riikides valitsemas,  nimetatakse sultanaadiks  siiski ainult neid kahte riiki -Bruneid ja Omaani. Omaani naabriteks on loodest Araabia Ühendemiraadid, läänest Saudi Araabia ja edelast Jeemen - Omaani maismaapiiri nende riikidega on kokku 1374 km. Ülejäänud 2092 km piiri on aga merepiirriigist põhja pool on Araabia mere Omaani laht ja ülejäänu moodustab Araabia meri. Riigi pindalaks on 309 550 ruutkilomeetrit ja rahvaarv on eelmise aasta aprilli seisuga umbes neli miljonit inimest. Omaani rahvas ei koosne  siiski ainult omaanlastest, kuna riigis on päris palju võõrtöölisi nii Egiptusest, Bangladeshist, Pakistanist kui ka Filipiinidelt. Rahaühikuks on riaal, mis võrdub umbes kahe euroga. Riigi pealinnaks on Masqat," andis Maris Oro kokkuvõtliku ülevaate Araabia mere ääres paiknevast Omaanist.

Edasi tuli juttu Omaani riigikorrast ja religioonist. 

"Kuigi Omaanis on konstitutsiooniline monarhia, omab seal võimutäiust siiski ainult sultan. Samas on seal kahekojaline parlament, millest üks koda on riiginõukogu - selles on  58 liiget, kelle valib sultan isiklikult. Parlamedi teine koda on konsultatiivnõukogu, milles on 83 liiget, kes valitakse valimise teel.

Erakonnad ei ole omaanis lubatud. Valdav usk on riigis islamiusk, kuid levinud on ka hinduism. Ajaloost nii palju, et aastani 632 oli Omaan Pärsia impeeriumi osa, seejärel vallutasid Omaani aga araablased, mille tagajärjel algas seal islamismi levik. 751. aastal sai Omaanist ibadiidi moslemite keskus ja seal oli valitsejaks imaam, kes on ühtaegu nende kogukonna juht, eespalvetaja ja usuõpetaja. 1508. aastal vallutati pealinn Masqat portugallaste poolt, seejärel langes ta omakorda türklaste kätte ja kui türklased lõpuks sealt välja tõrjuti,  siis kehtestatigi Omaanis sultanaat. 19. sajand oli  Omaanil ka üks pöördelisi  aegu, omaanlased rajasid  siis ka kolooniaid. Aastal  1947 need kolooniad siiski kadusid Omaani jaoks. Aastate1 1938-1970 valitses Omaani väga tagurlike  vaadetega sultan Said bin  Taimur, kes ei tahtnud  midagi riigis uuendada.  Riik oli seetõttu väga kinnine, sealt välja keegi ei  saanud, ja kui sai, siis  ei saanud enam tagasi.  Võõramaalastele ei antud  sissesõiduviisasid. 1970.  aastal toimus aga veretu  paleepööre, mille käigus  Omaani valitsejaks sai  eelmise sultani poeg, praeguseni sultan Quaboos  bin Said, kes otsustas ära kasutada riigile antud naftarikkusi rahva eluolu parandamiseks. Riik vabanes Suurbritannia protektsiooni alt ning hakati läbi viima väga suuri demokraatlikke reforme. 1997. aastast saavad Omaanis naised valida ja olla valitud, 2003. aastal olid  esimesed demokraatlikud ja vabad valimised."

Maris Oro sõnul võlus  Omaani loodus oma kontrastide ja mitmepalgelisusega, hoolimata valdavalt liivastest ja kivistest kõrbe-aladest.

„Valdav maastikutüüp  Omaanis on kõrb, kuid see  kõrb on ka väga mitmekesine. Kui suurem osa on liivakõrb, siis tegelikult  esineb ka päris palju kivikõrbet, on kaljusid. Lisaks  esineb seal üleüldist looduse mitmekesisust: siin-seal on mäed, jõed ja on ka palju rohelust. Võib juhtuda, et sõidad mööda kõrbe ja tühja välja ning järsku oled roheluse keskel. Kõige kõrgem Omaani tipp on erinevatel andmetel 3000 m ringis (Päikese mägi). Omaanis on väga kuiv ja kuum kliima - sademete hulk on 100 mm aastas, mõnel pool ka 500 mm (mägedes kuni 900 mm).  Suvetemperatuurid võivad ulatuda kuni 50 plusskraadini, vahel võivad esineda ka keeristormid."

Ka Omaani arhitektuur ja üldine linnapilt jätsid ettekandja sõnul hea mulje. "Uhkeid klaasmaju  ega kõrgehitisi nagu Dubais Omaanis ei näe. Ka uhkeldavaid kaubamajasid sealsetes linnades pole.  Nad on säilitanud nendele omase arhitektuurijoone,  mis annab sellele maale väga palju kaasa. Omaanil on ka neli UNESCO  pärandisse kuuluvat ehitusobjekti, nende hulgas  ka vanu kindluseid. Need  kujutavad endast tüüpilisi vanu sõjaväelinnuseid. Vanu kindlusi ja losse  ka restaureeritakse palju  Omaanis, sest riik kannab  seal väga suurt hoolt oma  ajaloopärandi eest."

"Oma ringkäigul Omaanis käisime ka ühes kalurikülas, mille kaldalt avanes  ilus vaade mererannale,  seal oli ka hästi palju paate. Omaanis tegeletaksegi  väga palju kalapüügiga,  kala on ka peamine ekspordiartikkel, mida Omaanist  välja viiakse," lisas ettekandja.

Mis puudutab Omaani  loomastikku, siis õnnestus reisigrupil mere ääres  näha näiteks kilpkonni.   „Meid viidi mereranda vaatama unikaalset  vaatepilti - kilpkonnade  munemist. Kuigi novembri  teine pool ei olnud selleks  väidetavalt sobivaim aeg,  viidi meid siiski ühte kohta, kus võis näha kilpkonni  munemas. Kilpkonnad  hakkavad munema 30-50- aastasena ja nad kaaluvad  kuni 100 kilo. Munemas  me kilpkonni siiski päris  ei näinud, kuid kilpkonni  ennast nägime küll, nad tegelesid parasjagu usinasti aukude kaevamisega  liiva sisse, kuhu nad hiljem  munad sisse munevad,"  rääkis Oro.

Ringreisil õnnestus  tal aga tutvumas käia ka näiteks ajaloolise laevatehasega, kus ehitatakse  traditsioonilisi puust Araabia rannasõidulaevu, mida  kutsutakse dauks (inglise keeles dhow):

"Pealinnast lõunas,  Omaani lahe rannikul, tutvusime ühe linnaga  nimega Sur, mis on kuulus  oma puitlaevade ehitamise  traditsioonide poolest. Vanasti kasutati seal ehitatud laevu eelkõige Pärsia  lahel kaupade vedamiseks.  Meile tutvustati laevaehituse tehnoloogiat ja võimalik oli käia ka laevade  sees," vahendas Maris Oro  Araabia mere rannikult  saadud elamusi.