Riina Mägi  Vooremaa (2015), 24. jaanuar, nr. 10, lk. 4.

Kirjutise aluseks on Jõgeva maakonna keskraamatukogu sajandijuubeliks ilmunud raamat  "Põltsamaa raamatukogud. A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse", mille on koostanud Rutt Rimmel ja Siiri Õunap.

Lastele ilmus tollal ridamisi   kaunite klantspiltidega suureformaadilisi raamatuid, millest tuntud muinasjutu asemel võis leida selle ära nuditud variandi, mis meenutas sisukokkuvõtet.

1990. aastatel tuli kogusid komplekteerides arvestada kasvanud nõudlusega õigus- ja majandusalase ning poliitikat käsitleva kirjanduse järele. Arvutite ja interneti tulekuga muutus   kirjastuste rohkes toodangus orienteerumine raamatukogu jaoks palju lihtsamaks. Kõnealusel aastakümnel tegi raamatukogutöötajatele meelehärmi raamatute köite kehv kvaliteet.  Liimköites raamat võis koost pudeneda juba selle esmakordsel avamisel. Probleemi lahendamisel ilmutasid raamatukogutöötajad tähelepanu väärivat nutikust.    

Et liimköites raamatut, mis juba korra laiali lagunenud, oli võimatu parandada, sest lahtised lehed hakkasid narmendama või kadusid sootuks, hakati ümber köitma päris uusi raamatuid. Kes köite parandamise viisi välja mõtles, ei mäleta enam keegi, aga enam-vähem sama meetod oli kasutusel kogu Eestis. Köite tugevdamiseks läks vaja haamrit ja naelu, piisavalt paksu lauatükki, vastupidavat    niiti ning suuresilmalist, ent peenikest nõela. Raamat pandi lauatükile, "koputati" selle selja    lähedale haamri ja naela abil augud (käibele läks isegi termin "koputamist vajavad raamatud") ning õmmeldi lehed korralikult kokku. Jõukamad raamatukogud hankisid raamatutesse aukude tegemiseks elektritrelli koos peenikese puuriga. Põltsamaa raamatukogu sai sellise abivahendi alles 2000. aastal. Praeguseks on trell asendatud puurpingiga. See näitab, et raamatute köide on kohati ikka veel ebakvaliteetne ja vajab "järeleaitamist".

Lisaks "koputamisele"- tuli 1990. aastate keskel moodi  nende kiletamine. Et raha kile  ostmiseks nappis, tuli hoolikalt kaaluda, missugune raamat katta  üleni, missugust tugevdada vaid seljalt. Raamatukogutöötajatel kulus huik aastaid, tõestamaks, et see summa, mis kulutatakse kile ostmiseks, saab tõesti otstarbekalt investeeritud, sest raamatu eluiga pikeneb kordades.

Ruumikitsikus kummitas

1990. aastate lõpus liikusid  raamatukogu statistilised näitajad ühtlaselt ja jõudsalt ülesmäge: lugejaid, külastusi ja laenutusi oli üha rohkem. Ühelt poolt oli see ilmselt tingitud sellest, et raamatukogul oli pakkuda üha  laiemas valikus lugemisvara,  teisalt sellest, et inimesed ei jõudnud endale enam koju nii palju raamatuid osta kui varem.  Ehkki raamatukogutöötajad  kandsid vananenud ja mittevajalikku kirjandust pidevalt maha, oldi ikkagi hädas üha kasvava raamatufondi riiulitele  äramahutamisega. Üha selgemaks sai, et raamatukogu vajab  suuremaid ruume. Väiksemad  remondid, mida tehti, andsid  küll majale värskema ilme, ent  ruumipuudust need ei leevendanud. Tollele ajale iseloomulik töö  - vanade puitakende vahetamine plastakende vastu - tõi aga  vanasse ventilatsioonita kivimajja hoopis uue probleemi: hallituse. Aknapaled kattusid mustja  kihiga, mis liikus kiiresti edasi seintele ning sealt raamatutele ja riiulitele. Juba majja astudes oli  tunda niiskuse ja hallituse haisu.  Ei aidanud seinte pesemine ega  niiskusetõrjevahendite kasutamine. Raamatukogutöötajatel  tuli rikutud raamatuid virnade viisi maha kanda.

2000. aasta lõpus sai OÜ Põpro valmis raamatukogu juurdeehitise eelprojekti, ent "päris"  projekti sellest ei saanudki. Selle  asemel koostas arhitektuuribüroo Terranum arhitekt Peeter Merisalu uue, eelprojektist oluliselt erineva projekti, mis paistis  silma vana ja uue julge ühendamise poolest. Projekteerimise  ajal kohtus arhitekt korduvalt  raamatukogu direktoriga, et  täpsustada eelkõige lasteosakond, kaasati  paaril korral arutellu ka lasteosakonna juhataja.

Projekt valmis 2003. aastal ja sama aasta oktoobris läks  ka ehitamiseks. Ehitaja leidmiseks kuulutatud riigihankel tegi parima pakkumise AS Rake.  Juurdeehituse rajamise ja raamatukogu vana osa renoveerimise ajal (2003. aasta sügisest  2004. aasta kevadeni) tegutses  raamatukogu Lossi tn 9 majas,  kus varem olid asunud SEB  Panga kontor, kudumistöökoda ja raamatukauplus Kupar. Lasteosakond oli sinna hallituse eest  pakku läinud juba aasta varem.  Sel ajal, kui ehitustööd käisid, joonistasid osakonnajuhatajad  riiulite, laenutuslettide ja kappide skeeme. Õigupoolest jäi kogu  sisekujundus osakonnajuhatajate hooleks: nende otsustada jäi  ruumide värvilahendus, mööbli  paigutus ja muu.

Saabus arvutiajastu

Laienenud ja uuenenud raamatukoguhoone avati pidulikult 18. juunil 2004. Direktor Vaike Oro, kellelt ehitusaegne asjaajamine hulga energiat oli  röövinud, tõdes, et päev, mil  raamatukogu taas uksed avab, on tema õnnepäev.

Veel enne maja renoveerimist ja juurdeehitise rajamist oli  aga Põltsamaa raamatukogus  alanud arvutiajastu. Selle saabumist valmistasid kogu Eesti raamatukogude jaoks ette Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu juurde 1992. aastal loodud raamatukogude automatiseerimise  toimkond, mille ülesandeks oli  välja töötada automatiseerimise  projekt ja leida raha selle elluviimiseks, ning sama ühingu juurde  1995. aastal moodustatud raamatukogude automatiseerimise töörühm, kes hakkas protsessi reaalselt käivitama, sealhulgas  raamatukogutöötajatele koolitusi organiseerima. 1996. aastal  korraldatud tarkvara hankekonkursil tunnistati parimaks Soome  Akateeminen Tietopalvelu OY  tarkvara Kirjasto 3000. Tallinnas  avati Kirjasto 3000 Eesti tugikeskus. Tänu Avatud Eesti Fondi  toetusele, alustati 20 maakonna ja linna keskraamatukogus,  sealhulgas Jõgeva Maakonna Keskraamatukogus, projekti elluviimist.

Põltsamaa raamatukogutöötajatest said arvutiga töötamisel esimestena "käe valgeks" direktor Vaike Oro ja lasteosakonna  juhataja Rutt Rimmel: neil avanes võimalus osaleda Põltsamaa  ühisgümnaasiumi poolt välja pakutud nädalasel koolitusel,  mida juhendas tunnustatud arvutiõpetaja Märt Kõvask. Sama aasta aprilli lõpus osales Rutt  Rimmel veel Eesti rahvaraamatukogude töötajatele Kesk-Soomes Haapavetel korraldatud  kahenädalasel koolitusel, kus oli  põhirõhk interneti kasutamisel,  ent kus tutvuti põgusalt ka programmiga Kiriasto 3000.