Riina Mägi  Vooremaa (2015), 10. jaanuar, nr. 4, lk. 4.

Kirjutise aluseks on Jõgeva maakonna keskraamatukogu sajandijuubeliks ilmunud raamat "Põltsamaa raamatukogud. A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse", mille on koostanud Rutt Rimmel ja Siiri Õunap.

Järg 3. jaanuaril iImunud osale

1974. aastal Põltsamaale keskraamatukogu teenindusosakonda tööle asunud Heli Nõlvak kutsus juba samal aastal ellu kirjandusklubi Noorustuli, milles lõid kaasa kohaliku keskkooli  (ehk praeguse ühisgümnaasiumi ja H. Pöögelmanni nimelise kutsekeskkooli nr 28 (ehk  praeguse ametikooli) õpilased.  Klubi kokkusaamistel tutvustati  uusi raamatuid, anti algteadmisi etlemisest ja näitekunstist,  tähistati kirjanike juubeleid jne.  Koostöös Eesti Raamatuühingu ja Põltsamaa muusikakooliga  korraldati kirjandus- ja muusikaõhtuid. Kui Heli Nõlvak 1981.  aastal vaid neljakümnesena suri,  hakkas klubi juhendama Vaike  Oro. 1982. aastal lõpetas klubi  oma tegevuse.

1970. aastatel alustas raamatukogus tegevust ka inglise  keele ring täiskasvanutele. Ehkki  välisreisidel said tollal käia vaid  valitud, hakkas võõrkeelset erialakirjandust siiski juba liikuma  ning seetõttu suurenes ilmselt  ka keelehuvi. Raamatukogu pakkus keeleõppeks lahkesti oma  ruume, ringi juhendas keskkooli  inglise keele õpetaja Aino Vagur. 

1978. aasta jaanuaris möödus sada aastat Anton Hansen  Tammsaare sünnist. Juubelit tähistati mitme sündmusega, mille  eestvedajaks oli keskraamatukogu direktor Vaike Oro. 1977. aasta detsembris toimusid Põltsamaa kultuurimajas Tammsaarele  pühendatud lugejate konverents  ja Ugala teatri näitlejate sisustatud kirjandusõhtu. Rajoonilehe Punalipp vahendusel viidi läbi Tammsaare-teemaline informiin, mille küsimustele vastuste  leidmiseks tuli kasutada raamatukogu katalooge ja kartoteeke  ning teatmeteoseid. Aktiivsemad  lugejad viidi ekskursioonile kirjanduslikule Vargamäele.

1978. aastal olid Põltsamaa  raamatuhuvilistel külas Ellen  Niit ja Jaan Kross. Külaskäigu  ajendiks oli asjaolu, et kirjanikepaar oli hiljuti käinud Põltsamaa lähistel Võisikul kunagise mõisaomaniku Timotheus von Bocki jälgi ajamas. Huvilisi kogunes  nii palju, et raamatukogu saal  ei tahtnud kõiki ära mahutada.  Kui von Bockist kõnelev Krossi  romaan "Keisri hull" trükist  ilmus, tulid Niit ja Kross taas  Põltsamaale ning juttu jätkus kauemaks.

Remont tõi mugavused

1976. aasta detsembris sai  teatavaks rõõmus uudis, et raamatukogus algab kauaoodatud  kapitaalremont. Keskraamatukogu ruumid olid tublisti kasvanud töötajate hulgale kitsaks  jäänud ning maja oli külm ja  mugavusteta. Remondi ajaks  koliti teenindusosakond tuletõrjemajja, komplekteerimis-ja metoodikaosakond kultuurimajja ning lasteosakond muusikakooli.  See, kuidas tollal remondi tarvis  materjali tuli hankida, tundub  tänapäeva inimesele arusaamatu või naljakas. Et kõik vajalik kätte  saada, tuli mõne teise asutusega  vahetustehinguid teha, kasutada  tutvusi jne. 1978. aasta detsembris hakati raamatukogu tagasi  Veski tänava hoonesse kolima  ning 19. jaanuaril 1979 avas remonditud ning keskkütte, veevärgi ja tualettruumi saanud raamatukogu oma uksed.

1981. aastal hakkas Põltsamaal keskraamatukogu direktori  asetäitja Tiiu Pihlakase eestvedamisel tegutsema kirjanduse ja kultuuriülikool. See käivitati kultuuritöötajate silmaringi laiendamiseks. Loengud toimusid kord kuus Põltsamaa kultuurimajas, Tartu kunstimuuseumis ja mujal. Kultuuriülikool tegutses  kolm-neli aastat.

Raamatuid tagasi nõudmas

1980. aastatel suurendati  ajalehtede ja ajakirjade tellimislimiiti ning inimesed, kes senini  olid defitsiitseid väljaandeid,  nagu Noorus või Nõukogude  Naine raamatukogust otsimas  käinud, said need endale koju  tellida. See tõi kaasa laenutuste  arvu vähenemise raamatukogudes. Kõrgemalt poolt tulnud  suunistes heideti ette ka seda,  et rajooni raamatukogudel on  vähe laenutuspunkte ja huviringe ning et neis tehakse liiga  vähe kirjanduspropagandat.  0lukorra parandamiseks hakati  aktiivsemalt teiste asutustega  koostööd tegema. 1982. aastal  avati näiteks Põltsamaa haiglas  raamatukogu teeninduspunkt.  Raamatuid käis seal teisipäeviti  laenutamas keskraamatukogu  direktor Vaike Oro isiklikult.  Tõhustati ka tööd raamatuvõlglastega. Raamatukoguhoidjad  käisid kodudes tagastamata  raamatuid taga nõudmas ning  teema võeti korduvalt üles ka  rajoonilehes. Suured pingutused  tõid selles vallas mõningat edu. 

Ka 1980. aastatel toimus Põltsamaa raamatukogus rohkesti  kohtumisõhtuid kirjarahvaga:  publiku ees olid Silver Anniko,  Ott Arder, Villem Gross, Peeter  Urm, Lehte Hainsalu, Juhan  Viiding, Kalle Kurg, Agu Sisask  jt. Luuleõhtutega tähistati Betti  Alveri, Hando Runneli, Artur  Alliksaare, Gustav Suitsu, Marie Underi jt tähtpäevi.

1980. aastate keskel hakkasid ühiskonnas puhuma uued tuuled. Eesti taasiseseisvumisel oli üheks tagant tõukavaks jõuks muinsuskaitseliikumine.  Põltsamaal loodi kohalik muinsuskaitse selts just Jõgeva Keskraamatukogu algatusel ja sealse  peaspetsialisti Tiiu Pihlakase  eestvedamisel. 5. oktoobril 1987  loodud seltsi esimeheks valiti  Põltsamaa keskkooli õpetaja  Toomas Pajula. Raamatukogutöötajatest astusid seltsi liikmeteks Tiiu Pihlakas, Erika Pahla,  Anu Terep, Hille-Mai Lugus,  Vaike Oro ja Maris Välbe. Tiiu  Pihlakas valiti seltsi eestseisusse  ja ta esindas vastloodud organisatsiooni ka Eesti Muinsuskaitse  Seltsi asutamiskongressil. Seltsi  kooskäimiskohaks saigi raamatukogu.

Muinsuskaitse seltsi ja raamatukogu koostöös tähistati 1988.  aastal saja aasta möödumist Eesti Aleksandrikooli asutamisest.  Seltsi liikmed ja raamatukogutöötajad korrastasid ühiselt ka  saksa koguduse surnuaia ning  kogusid raha vendadele Jaan  ja Eduard Roosile (esimene oli  bibliofiil ja kirjandusloolane, teine kultuuri-j a kirjandusloolane) nende sünnikohta Tani tallu  mälestusmärgi püstitamiseks  ning Vabadussõjas langenute  mälestusmärgi taastamiseks  Põltsamaal. Rooside mälestusmärk avati 25. septembril 1988,  Vabadussõjas langenute mälestussammas 12. augustil 1989. 

1989 aasta suvel hakkasid  eestlased end massiliselt Eesti  kodanike komiteedesse registreerima. Raamatukogutöötajad  pakkusid Põltsamaa inimeste  registreerimispaigaks välja raamatukogu lugemissaali. Nii  sattus tollal raamatukokku väga  palju sellistki rahvast, kes seal  tavaliselt ei käinud. Nende hulgast tuli hiljem arvatavasti ka püsikülastajaid.