Raimo Metsamärt Vali Uudised (2015), 19. august, nr. 61, lk. 1,3.

Möödunud pühapäeval oli tavapärase unne suikunud suvise ja ehk pisut  unisevõitu ilmega linnapilt sootuks teise moega,  sest korraga toimusid nii antiigilaat kui ka kohvikutepäev.

Hommik algas suhteliselt rahulikult, kuid päeva edenedes ilmus ka järjest rohkem rahvast tänavaile. Tegelikult oleks kogu liikumist huvitav õhust jälgida olnud, sest lauluväljak oli kindlasti koht, kuhu enamikel asja  oli, sest taoline vanavarale  spetsialiseeritud laat oli kohal esmakordselt. Linnas toimunu meenutas kohati aga orienteerumisvõistlust. Tõsi küll,  aja peale kellegagi võidu jooksma ei pidanud, kõike sai teha omas rütmis ja  külastada just neid kohvikuid, mis meelepärasena  tundusid. Sestap aga oligi  näha mitmeid inimesi, kes  huviga kaardil näpuga järge ajasid ning järjekordne  kohvik leitud, rõõmsal  meelel pakutavat uudistama asusid.

Kas külastaks esmalt laata või sööks  hoopis pannkooki?

Tegelikult ei olnudki  otsustamine väga raske,  sest kohvikud avasid oma  uksed erinevatel aegadel,  samuti oli ka sulgemisaeg erinev, sestap jõudis  iga osaleja kindlasti kõik  temale huvipakkuvad kohad läbi käia. Külastaja rollis olla oli täitsa põnev: astu ainult ligi, vali hõrgutis välja ja hakka nosima. Kindlasti oli aga kohvikupidaja(te) elu hoopis keerulisem, sest juba varakult tehti plaanid, mida siis õigupoolest kallitele külalistele pakkuda, ja seejärel alles õige töö algas: küpsetamine, keetmine, lõikumine, kaunistamine. Loomulikult oli ka eelnevate aastate kogemustest kasu, sest nii mõnigi kohvik tõi kundedele soovitu otse lauda, ka oli magusa kõrval hoopis rohkem mõnusaid soolasemaid ampse saada. Tegelikult oli valik väga suur, sest iga masti küpsetiste kõrval sai süüa pitsat, suppi ja praadigi.

Kui kõht täis, sai nautida ka vaimutoitu ehk nii puhkpillimuusikat, tantsu, laulu kui ka teatrit. Ja nii mõnigi inimene võttis suussulava ampsu järel suuna hoopiski jõe äärde, et teha kena ilmaga üks kanuusõit. Kui aga jala hakati noortekeskuse juurde kanuude juurde jalutama, varitsesid tee peal uued n-ò ohud ehk järjekordsed kohvikud, sestap tuli näidata üles tahtejõudu ja meelekindlust, et kiusatusele mitte järele anda. Kohvikute pidajatest oli küll pisut kahju, sest eks nemadki oleks tahtnud tavakülastajatena pakutavat uudistada,  aga pidev käed-tööd-täis seisund ei lubanud sellest mõeldagi.

Lõunaks oli aga juba üksjagu inimesi leidnud tee ka lauluväljakule. Kui paar tundi varem olid näiteks Viljandi kauplejad kahtleval seisukohal, kas siia tulek ja müügikoha ostmine ikka tasub ära, siis päeva lõpus said nad arvatavasti ka müügiga plussi, sest rahvast liikus pidevalt. Loomulikult oli uudistajaid rohkem kui ostjaid, aga erinevalt tavalaatadest, mis on ainult müügile orienteeritud, sai siin ka teistmoodi kaubale.

Nimelt võisid vanavaramüüjad hakata ka ostjateks, kui kuulda said, et laadakülastajal kodus mõni rariteet varjul on, mille põhiülesandeks aga miskipärast majapidamises hoopis tolmukogumine. Väljapanek võttis aga silmad kirjuks, sest näha ja ka osta sai alates müntidest ja medalitest kuni samovarideni välja.  Laual olid sõbralikult koos ka Hitleri pildiga vein ja  Stalini büst, kuigi ei suuda hästi ette kujutada, mida  kodus küll selliste taiestega  peaks peale hakkama. Üldse hakkaski silma palju Venemaaga seotut - oli selleks  siis president Putini pildiga tassid, Leninit kujutavad  maalid või lihtsalt Vene armee sõjaväevarustus.

Külastajaid oli palju   

Juba enne kui kõik kokkuvõtted tehtud on, võib  täie kindlusega öelda, et ka  seekordsed kohvikutepäevad möödusid jällegi väga menukalt. Tegelikult olid ju kõik kohvikupidajad püüdnud oma kohviku võimalikult omanäoliseks teha. Näiteks Taavi Otsuse ja sõprade kontsert Muusika-ja Taime- kohvikus osutus nõnda menukaks, et koduaed oli lausa pilgeni inimestest tulvil. Kindlasti ei pidanud külastajate vähesuse üle kurtma ka ükski teine hea ja parema pakkuja. Riho Laanese raadiokohviku muuseumieksponaatide seas sebis pidevalt ringi arvestatav hulk inimesi, võis juba karta, et Riho hääl teeb õhtuks sama kriipivat häält kui iidne vinüülplaat vanaaegsel grammofonil. „Rahvast oli tõesti enneolematult palju! Kui me ise vargsi arvestasime viiekümne inimesega, siis hinnanguliselt käis meil külas inimhulk, mis jäi 200-300 vahele," on majaperemees hämmastunud. Viie inimese pingutuste viljana suudeti aga kõik inimesed kenasti ära teenindada ja Riho suutis edukalt ka küsimuste tulvale vastata. Ilmselt peaks raadiomuuseum argipäevaks üles sättima ka stendi, millel oleksid korduma kippuvad küsimused ehk KKK. Kõige levinumaks küsimuseks oli: „Kas nad kõik töötavad ka?" 

Kamari seltsimaja juures oli külastajaid veidi kergem lugeda, sest nimed täheldati üles. Seetõttu oli õhtuks näha ka üsna muljetavaldavat arvu -seltsimaja aiaväravast astusid sisse rohkem kui 400 inimest. Kogu seda müriaadi inimesi teenindas veerandsada inimest ja ainuüksi jäätisekokteilide valmistamiseks kulus 25 kg jäätist. Aia sügavusest kostvad õhupüssilasud ja vibunööri plõksatused kestsid  aga pea lakkamatult.

Kui mitmedki kodukohvikud olid hädas külaliste rohkusega, siis Piia Uuspõld  oli lossihoovis alguses hoopis teistlaadi mure kütkes. Nimelt oli siin probleemiks just lossihoovi suurus, sest suurel maa alal on üsna raske õdusat ja mugavat kohvikut paika sättida. Aga õnneks oli rahvast linnas palju liikvel, sestap jagus lossihoovis liikujaid igasse nurka ja  olukord ei olnud teps mitte  troostitu. Kultuurikeskuse  direktor Janne Karu oli samuti külaliste arvuga rahul, sest siingi oli külastajaid sadades. Seitsme inimese  kätetööna kulus näiteks terve ämbritäis vahvlitainast,  üheks vaieldamatuks hitiks olid aga kiluvõileivad. Õnneks ei olnud ka Selver kaugel, sest kui toorainet nappis, sai tagasi joostud juba uute mõtete ja toiduainetega. 

Raamatukogu koogilett pakkus lisaks kirjandusest pärit põnevate nimedega ampsudele veel ka köögitarvikute näitust, lisaks sai lahendada ka kirjandusristsõnu.

Suvekooli laste kohviku lse Tehtud, Hästi Tehtud ja Galeriikohviku küpsetistesse aitas juustu lisada E-piim. Aitäh !

Vanavara laada korraldaja Sergei Jerjomin oli aga esimese laada lõppedes väga positiivselt üllatunud. Tema sõnul oli laadal külastajaid 1500 ning müüjaid 72. „Esimese korra kohta on 72 müüjat väga hea tulemus, oleksime ka poolesajaga rahul olnud. Meil on kombeks,  et kauplejad täidavad tagasisidelehe viiepalliskaalas ja siin oli see valdavalt viis.  Seda ei ole meil ammugi juhtunud," on Sergei mõistagi rahul.

Kokkuvõttes tundub, et järgmisel aastal ei ole Põltsamaa linnal mingit pääsu järjekordsetest kohvikutepäevadest, sest on inimesi, kes soovivad kohvikuid avada ja loomulikult on hulgaliselt neid, kes külastamisest hoiduda ei suuda. Võibolla peab mõni kohvik aastakese puhkepausi, aga samas tekib jälle uusi - see kõik on loomulik. Kohtumiseni järgmisel aastal!