« Tagasi

Karikatuurid ehitavad endale aegamisi kohta kunstimaailmas

Helve Tamm  Vali Uudised (2014), 10. jaanuar, nr. 3, lk. 6.

Põltsamaal raamatukogu saalis on kuni kuu lõpuni Priit Koppeli pilapiltide ehk karikatuuride näitus. Autor tunnistas, et kuigi me kõik vajame tervise ja hea enesetunde jaoks nalja ja naeru, on just neid puudutavad loomingulised väljendused siiani kunstimaailmast välja tõrjutud.

Priit Koppel on pärit Rakverest, kuid elab praegu perega Keilas ja tegeleb iga päev IT-lahenduste arendamisega. Öelda seda, et ta on karikatuuride joonistamist mingis koolis õppinud, otseselt ei saa, sest sellist õppesuunda meil kuskil polegi olemas. Seega võib möönda, et karikaturistid on iseõppijad ning et kõik, mis nende sulest tuleb, on loomulikult voolav anne. Rääkides tema loomingulisest teest, siis algas see 4. klassis, seega 1970. aastate lõpus, kui avaldati toonases noorte ajalehes Säde tema esimene pilt. Paar aastat hiljem saavutas ta huumori ajakirja Pikker korraldatud koolinoorte karikatuuride võistlusel kolmanda koha. Hiljem on Pikris avaldatud tema töid veelgi. Kui ajakiri suleti, tekkis Koppelil karikatuuride joonistamisse paarikümneaastane paus. Tema sõnul polnud siis lihtsalt enam kohta, kus tehtut avaldada. Kui 2011. aastal hakkas ilmuma ajakiri Pilkaja, tekkis ka pilapiltide avaldamiseks sobilik koht. Lisaks on ta oma karikatuure saatnud maailmas erinevatesse riikidesse võistlustele ja konkurssidele. Neis on ta jõudnud nii mõnigi kord kas esikümne või -kolmekümne hulka. Kui mõelda, et võistlustules on alati osalenud tuhat või enam karikatuuri, siis näiteks esikolmekümnesse pääsemine on väga suur saavutus. Seda enam, et pilapildid on tihtipeale üpriski koha- ja kohaliku kultuuriruumikesksed ning teistega võisteldes tuleb luua pilte, millest ka mujal maailmanurgas aru saadakse.

Rääkides Koppeli tulevikuplaanidest, siis, kuna praeguseks on tal karikatuuride loomiseks käsi juba uuesti soojaks aetud, loodab ta sel aastal anda trükki enda karikatuuride kogumiku teemal tugitoolisport. Mõned pildid selleks on juba olemas ning neid võib näha praegu ka meil Põltsamaal näitusel.

Karikatuure ei peeta meil kunstiks

Koppel möönis, et karikatuuride joonistamist ei peeta Eestis üldse mingiks kunstiks, kuigi kasutatakse neid mitmel pool. Kui mujal maailmas võib isegi kunsti-muuseumides leida eraldi  karikatuuride näituseruumi, siis meil neile piltidele kuskile statsionaarset väljapanekukohta pole antud. Ja ometi tegutseb Eestis praegu umbes 30 karikaturisti, keda siin-seal avaldatakse ning tuntud tegijaid on olnud varemgi. Vaevalt leidub meil näiteks kedagi, kes ei teaks Edgar Valterit või Hugo Hiibust. Aga nende karikatuurid ei mahu kahjuks siinses kultuuriruumis sugugi kunsti alla.

"Alustasin uuesti karikatuuride tegemist siis, kui tehti ajakiri Pilkaja. Ja Narvas oli sel ajal rahvusvaheline karikatuurinäitus. Sain seal eripreemia. Need karikatuurid on ka siin Põltsamaal näitusel. Ja nii saigi asjaga uuesti alustatud, sest väljund karikatuuridele oli uuesti olemas. Aga praegune tõsisem väljund on mul välismaistele karikatuurinäitustele. Tegelikult toimub iga nädal kuskil midagi. Kas siis Argentiinas, Brasiilias, Hollandis, Hiinas või kuskil mujal. Need toimuvad üle maailma igal pool. Kui tulla Euroopa poole, siis mujal maailmas on karikatuur üks kunstiliik. Kuidas inimesed joonistavad, on muidugi omaette teema aga meil Eestis võetakse karikatuuri üldse kui sirgeldust. Seetõttu on praegu väga raske isegi autoril oma karikatuurikogumikku välja lasta, sest riigi poolt öeldakse, et see pole kunst. Näiteks Poolas, Hollandis ja eriti Belgias on karikaturistidele väga suured riigi toetused. Tänu sellele on seal ka püsiväljapanekuid muuseumides. Meil ei suhtuta aga karikatuuri kui loometegevusse," jutustas Koppel.

Et olukord ja suhtumine Maarjamaalgi muutuks, on  Koppeli sõnul kõnealusel alal tegutsevate inimestega rajatud MTÜ Eesti Huumoriliit, mida tahetakse lähitulevikus kanda loomeliitude nimekirja. See aitaks karikaturistidel ja humoristidel ennast paremini näidata ning saada oma tegevuseks ka riigi toetust. Ja loodetavasti võetakse kunagi karikaturistid samuti kunstnike ridadesse ning nende loomingut hakatakse rohkem loometegevusena arvestama.

Nalja loomine on raskem kui draama kirjutamine

Nagu Koppel eelnevalt ütles, loetakse meil karikatuure valdavalt sirgeldusteks ega nähta neis piltides kunsti. Tõesti, mõned pilapildid on edasi antud väga lihtsate joontega, kuid tuleb tunnistada, samas on mõned pildid omaette kunstiteosed küll. Mille põhjal võib siis pildi kohta öelda, et see on karikatuur, aga mitte lihtsalt mõttetu sirgeldus?

Vikipeedias öeldakse, et sõna "karikatuur" on tulnud itaaliakeelsest sõnast caricatura, mis tähendab moonutatud kujutist, tegelast, sündmust või nähtust. Karikatuur kannab tihti koomilist, naeruvääristavat, pilkavat või parodeerivat tähendust, millega juhitakse tähelepanu inimlikele nõrkustele või sotsiaalse või poliitilise elu varjukülgedele.

"Karikatuur ei tähenda, et pilt peab olema ilmtingimata naljakas, et inimesed peaksid seda vaadates kõva häälega naerma. See võib ka nii olla, kuid võib olla ka selline, kus otse naerma ei aja. Karikatuur ei peagi alati välja tooma nalja, vaid ühiskonna mure- või kitsaskohad. Nagu näiteks looduse saastamine. Kui sellise pildi teed, siis ei peagi keegi otseselt selle peale ju naerma. Karikatuuri nimetus tuleb ülevõimendusest. See tähendab, et mingi teema või nähtus võetakse kätte ning edastatakse see võimendatul kujul. Ja tehnikaid on siin mitmesuguseid. Olgu vahendiks õli või akvarellid, pliiats või tušš jne. Isegi karikatuurseid skulptuure tehakse. Karikatuuridel pole tehnikas mingeid piiranguid, nagu näiteks õlimaalidel. Minu karikatuurid olid algul joonistatud pliiatsiga paberile aga nüüd olen hakanud seda tegema digitaalselt. Seepärast, et nii on mugavam ja pilt saab kiiremini valmis. Teine põhjus on selles, et enamik maailmas soovibki saada pilti kätte kohe digitaalselt. Kui näitustele saata ja ma joonistaks kõike paberile, siis peaksin pilte veel selleks ümber vormima," selgitas Koppel.

Tegelikult pole karikatuuri loomine sugugi lihtne. Nii nagu üldse ka humoreskide ja komöödiate kirjutamine on palju raskem ning nõuab rohkem annet, kui ajada hulk inimesi oma dramaatiliste kirjatükkidega nutma. Paraku jah, kõrgelt hinnatud on meil ennekõike teosed a la "Must lagi on me toal". Karikatuuri tegemisel on aga väga oluline huumorisoon, mida igale inimesele kahjuks antud pole. Ja mitte ainult huumoritaju, vaid ka sellekohane mõtlemine on pilapildi loomisel määrava tähtsusega. Seega, kui maalid tuginevad valdavalt tunnetel ja emotsioonidel, on karikatuur üles ehitatud kõige enam mõtlemisele.

"See on ruumist või raamist välja mõtlemine. Tuleb üritada mõelda natuke teistmoodi, kui tavaliselt mõeldakse. Ka mu praegune igapäevatöö nõuab seda. Võib ju ka jõuga hakata teistmoodi mõtlema, kuid see pole sugugi see. Tuleb osata mõtlemine raamidest välja viia ning nähtut võimendada. Nalja ja nalja tegemist õpetada ei saa," tõdes Koppel.

Priit Koppelil näib naljasoont jaguvat ning ka mõelda oskab ta tavaraamidest kaugemale. Kõige parem on selles veenduda ning isiklik arvamus karikatuuridest kujundada aga tema näitust külastades. Teha võib seda 30. jaanuarini.