« Tagasi

Sada aastat raamatuvalgust II

Riina Mägi  Vooremaa (2014), 6. detsember, nr. 140, lk. 4.

Kirjutise aluseks on Jõgeva maakonna keskraamatukogu  sajandijuubeliks ilmunud raamat "Põltsamaa raamatukogud. A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse", mille on  koostanud Rutt Rimmel ja Siiri Õunap.

Kui Põltsamaa lugemisring oli korraldanud rohkesti peoõhtuid, siis sellest välja kasvanud haridusselts pööras põhitähelepanu harivate loengute ja kursuste korraldamisele, mida pakuti rahvale tasuta. Haridusseltsi raamatukogu hakkas aga peatselt taas kummitama ruumimure. Põllumeeste selts asus nimelt  oma hoone (aga selles paiknes  mäletatavasti ka haridusseltsi  raamatukogu) üht osa kahekorruseliseks ümber ehitama, et  avada seal einelaud-võõrastemaja "Põllumeeste kodu". Ümberehituse ajal oli maja kütmata,  samuti oli haridusseltsil tekkinud üürivõlg.

Nii panigi haridusselts 1928.  aasta augustis raamatukogu ajutiselt kinni. Ehkki juba sama  aasta novembris eraldas linn  raamatukogule endised politsei-  jaoskonna ruumid linnavalitsuse  majas Veski tn 2 ega nõudnud  seal isegi üüri ega kommunaalkulude tasumist, jäi raamatukogu siiski veel tükiks ajaks  suletuks. On teada, et 1930.  aasta juunis toimunud haridusseltsi üldkoosolekul tegi kohal  viibinud linnapea Georg Kold  seltsile etteheiteid sellepärast, et  raamatukogu endiselt kinni on.  Septembri alguseks oli see küll  mingil määral tööle hakanud,  ent linnavalitsus tõstatas siiski  avaliku raamatukogu haridusseltsilt linnale ülevõtmise küsimuse. See mõjus: novembrist oli  raamatukogu taas regulaarselt  kolm korda nädalas avatud.

Jäi lõhkumata

Vaatamata sellele tekkis linnavalitsusel 1931. aasta lõpus plaan lõpetada haridusseltsi  toetamine, võtta enda valdusesse  nende raamatukogus olevad raamatud, mis olid soetatud linna ja haridusministeeriumi antud  rahaga, ning asutada nende  baasil uus raamatukogu. Ehkki  linnavalitsus ja linnavolikogus  ülekaalus olnud sotsialistid oleksid pidanud olema ühte meelt,  hääletati ettepanek volikogu istungil siiski maha. Haridusseltsi raamatukogu jäi lõhkumata ning jätkas linna avaliku raamatukogu funktsioonides.

Samas hakkas linnavalitsus  suunama kirjanduse soetamist.  Lugejad kurtsid, et lugemislauas pole saada Sakalat, küll  aga leiab sealt mitu eksemplari  sotsiaaldemokraatide ajalehte  Rahva Sõna. Linnapea teenis  aga rahva pahameele sellega,  et joonis lugemislauas ajalehti  lugedes ridu alla.

Peatselt hakati avalikesse raamatukogudesse kirjanduse soetamist reguleerima ka riiklikul  tasandil. 1943. aasta märtsis võttis Riigikogu vastu avalike raamatukogude seaduse täienduse. Selle kohaselt pidid raamatukogud ostma riigi ja omavalitsuse antud raha eest eeskätt neid raamatuid, mis kuulusid haridus- ja sotsiaalministri kinnitatud soovitusnimekirjadesse. Alles siis, kui kõik need raamatud olemas, võis kõnealuse raha  eest osta ka muud hariduslikuks tegevuseks vajalikku kirjandust. Samas polnud see üldse reaalne, et millegi muu jaoks raha jätkub: maa-, alevi- või  väikelinnaraamatukogu eelarve  ei võimaldanud tavaliselt kõiki sundnimekirjade raamatuidki  osta. Sisuliselt oli raamatukogudes alanud tsensuuriajastu.  1937. aastal tegi linnavalitsus  ära selle, mis tal 1931. aastal ei  õnnestunud : lõpetas lepingu haridusseltsiga, asutas oma avaliku  raamatukogu ning viis sinna ära  riigi ja omavalitsuse raha eest  haridusseltsi raamatukogusse  ostetud raamatud. Haridusseltsi  raamatukogus oli selleks ajaks  umbes 2300 köidet, millest  tuhatkond anti üle uuele raamatukogule. Ülejäänu jäi kahjuks  niisama seisma.

Linnale kuuluva avaliku raamatukogu (selle juhatajaks sai  lda Sutt-Reima) fond hakkas aga  jõudsasti kasvama: 1939. aastal  oli seal 1219 ning 1940. aastal  1377 raamatut. Neist loetavamateks olid tollal Richard Rohu  "Inimsaatused", Mika Waltari  "Võõras mees tuli tallu" ning  August Gailiti "Karge meri".

Lugejaid oli raamatukogul 1940. aastal 234 ning laenutusi registreeriti 9368.

1940. aasta suvel hakkasid Eestis puhuma hoopis uued tuuled. Nõukogude okupatsiooni tingimustes likvideeriti seltsitegevus. Suurem osa Põltsamaal  suletud seltside varasid paigutati linnavalitsuse majas asuvasse  raamatukogusse ja lugemislauda, mistõttu nende tegutsemine muutus ajutiselt võimatuks.

Oma arusaamise järgi

Augustis raamatukogudesse  saadetud haridusministeeriumi  ringkiri andis teada, et Eesti  Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis peavad raamatukogud  kodanikke poliitiliselt kasvatama ja rahva kultuurilist taset tõstma  ning fondidest tuleb eemaldada  kirjandus, mis takistab nende  ülesannete täitmist. Kuna keelatud kirjanduse nimekirjad olid  alles koostamisel, tuli juhatajatel  raamatuid sorteerida oma arusaamisest lähtuvalt. Kasutuselt  kõrvaldatud kirjandus tuli kanda  eraldi nimekirja ning hoida alles  kuni edaspidiste korraldusteni.  Ametlik kõrvaldamisele kuuluvate raamatute nimekiri saabus  raamatukogusse alles detsembris  ja Lõuna-Eesti raamatukogudel  tuli pakitud raamatud saata  Tartu Ülikooli raamatukogusse  (Kirjandus- ja Kirjastusasjade  peavalitsuse nimele). Valdav osa sellistest raamatutest läks makulatuuriks. "Vastukaubaks" saadeti raamatukogudele Jossif Stalini, Vjatšeslav Molotovi, Mihhail Kalinini ja Karl Säre teoseid.  Põltsamaa avaliku raamatukogu senine juhataja lda Sutt- Reima kõrvaldati töölt ning tema asemel määrati ametisse Linda Petti (Martinsoo), kellest hiljem sai tunnustatud toitlustusala tegelane ja kokaraamatute autor  1941. aasta suvel vahetus  nõukogude okupatsioon siinmail  saksa okupatsiooni vastu ning  raamatukogudes tehti järgmine "puhastus": 1941. aasta detsembris saatis piirkonna komissar Viljandi maavanemale kirja  milles teatas, et avalike raamatukogude tegevus on taas lubatud, kui kogudest on vastaval  sellekohastele nimekirjadele kõrvaldatud eelmise valitsuse aja  tulnud ebasoovitav kirjandus.  1943. aasta jaanuaris Põltsamaa raamatukogu revideerinut  koolide inspektor M. Roots leidis  et raamatukogul puudub juhataja, et fond on korrastamata ja  raamatuid laenutada ei saa. Kui  Viljandi maavalitsus puuduste  kõrvaldamiseks ettekirjutusi  tegi, vastas Põltsamaa linnavalitsus, et raamatukogu korrastustööd on just käsil ja kui need  tehtud saavad, siis raamatukogu  avatakse. Kes nimetatud töödega  tegeles, kui raamatukogul juhatajat polnud, on teadmata.