Vooremaa  Riina Mägi  (2014), 20. detsember, nr. 146, lk. 4.

Kirjutise aluseks on Jõgeva maakonna keskraamatukogu sajandijuubeliks ilmunud raamat "Põltsamaa raamatukogud. A. W. Hupeli aegadest 21.  sajandisse", mille on koostanud Rutt Rimmel ja Siiri Õunap.

1955. aastal oli raamatukogul võimalus jälle suurematesse ruumidesse kolida: asutuse koduks  sai Lenini tn 5 (Lossi tn 3) asuva tuletõrjemaja avar saal, kus lugejatel oli rohkem võimalusi  uudiskirjandusega tutvumiseks ja vaba aja veetmiseks. Lasteraamatukogu jäi senisesse paika,  st Kingissepa tänavale ning sai laieneda rajooniraamatukogust  tühjaks jäänud tuppa.

1958. aastal langesid drastiliselt kõik Põltsamaa raamatukogu  tööd iseloomustavad arvnäitajad  (lugejate ja laenutuste arv jne).  Põhjuseks oli suur lastehalvatuse  puhang: 197 inimest haigestus  ning linna elu oli tugevasti häiritud. Raamatukogugi oli kuu aega  suletud. Tolle aja kombe kohaselt  olid andmed haiguspuhangu  kohta salastatud ning avalikkuse  ette jõudsid need alles 1990. aastatel.

Ka 1960. aastatel pidid raamatukogutöötajad tegutsema kommunistliku kasvatuse eesmärkidest juhindudes. Põltsamaa  rajooniraamatukogus korraldati  näiteks teemaõhtud "Lehekülgi  komsomoli ajaloost" ja "Meie  raport NLKP XXII kongressile",  kirjandusõhtud "Ateistlikke lehekülgi ilukirjandusest" ja "Mälestusi sõjatandrilt". Käsitleti siiski  ka neutraalsemaid teemasid,  nagu 100 aastat "Kalevipoja"  ilmumisest, "Kevade" tegelaste  prototüübid jne. Korraldati ka  kohtumisõhtuid kirjanikega.  1961. aastal valmis Põltsamaal  uus kultuurimaja. Veski tn 3 asuv  vana kultuurimaja remonditi  põhjalikult ja 1962. aasta mais  kolisid sinna nii rajooniraamatukogu, lasteraamatukogu kui  ka partei rajoonikomitee poliithariduskabineti raamatukogu.

Raamatukogu sai uue sisustuse ning majja mahtusid lahedasti 40 000 köidet raamatuid ning ajalehtede-ajakirjade aastakäigud. Raamatute paigutamisel oli võimalik kasutada avariiulite süsteemi, mis alles hakkas tollal üle Eesti levima. Lugejatele sai kättesaadavaks ka lugemissaali bibliograafia- ja teatmekogu. Avarad ja valgusküllased ruumid  olid eeskujuks paljudele teistele Eesti raamatukogudele.

Rajooni matused

Peatselt toimus Eesti NSVs aga järjekordne haldusreform, mille tagajärjel vähenes 1. jaanuarist  1963 oluliselt rajoonide arv.  Põltsamaa rajoon likvideeriti  ning selle territoorium jagati  Jõgeva, Paide ja Viljandi rajooni  vahel. Põltsamaa linn ja selle  lähiümbrus arvati Jõgeva rajooni koosseisu. Hilja-Alide Toome  mälestuste kohaselt peeti linnas  sel puhul pidu, mida nimetati  rajooni matusteks.

Põltsamaa raamatukogust sai jälle linnaraamatukogu. Aga  mitte kauaks. 1. maist 1964  nimetati Põltsamaa Linnaraamatukogu Jõgeva Rajooni Töörahva Saadikute Täitevkomitee  otsusega ümber Jõgeva Rajooni  Raamatukoguks. See oli erandlik  samm: teistes rajoonides täitis  rajooniraamatukogu ülesandeid ikka rajoonikeskuses asuv  raamatukogu. Erand tehti eelkõige seepärast, et Põltsamaa  raamatukogul olid avaramad  ruumid: rajoonikeskuse Jõgeva  raamatukogul oli tollal kasutada  vaid 100 ruutmeetrit üüripinda kultuurimajas.

Põltsamaa raamatukogul oli  aga 1. märtsil 1965. a välja antud  raamatukogu passi (nõukaajal  oli see väga tähtis dokument)  andmetel 98 -ruutmeetrine ruum  laenutusosakonna ja 52-ruutmeetrine lugemissaali jaoks  ning lisaks veel 50-ruutmeetrine eesruum, kuhu mahtus ka garderoob. Raamatukogu fondis oli 23 314 eksemplari raamatuid ning teeninduspiirkonnas 4800 elanikku. Ehkki raamatukogu ruume loeti nii eeskujulikeks, et nende (täpsemalt lugemissaali) pilt trükiti ära isegi 1964. aastal ilmunud "Raamatukoguhoidja käsiraamatus", polnud tingimused siiski roosilised: majas puudusid keskküte, veevärk ja kanalisatsioon. Koristaja käis näiteks jõest põrandapesuvett ammutamas ja ihuhäda tuli rahuldamas käia õuel asuvas kuivkäimlas.

Rajooniraamatukogu üks ülesandeid oli küla-ja kooliraamatukogude metoodiline juhendamine. See töö muutus tõhusamaks  siis, kui raamatukogusse 1968.  aastal metoodiku ametikoht  loodi. Sellel asus tööle värskelt  Viljandi Kultuurharidustöö Kooli lõpetanud Malle Mullamaa  Tammiksaar) . 1968. aastal käidi aruande järgi külaraamatukogusid juhendamas 42, 1969. aastal  57 korral. Kord aastas jõuti käia  kõigis kooliraamatukogudes.  Küla-, kooli- ja poliithariduskabinettide raamatukogude töötajatele korraldati ka ühe- kuni  kolmepäevaseid seminare.

Ühiskondlikud kohustused

Miskipärast olid just raamatukogutöötajad need, kelle õlule laoti tollal mitmesuguseid  ühiskondlikke kohustusi: neil  tuli käia loomi loendamas ja  valimiste eel valijaid agiteerimas, lüüa kaasa rahvaloendusel, kujundada näitagitatsiooni  põllumajandusettevõtetele jne.  Ka mõtlemisruumi jäeti raamatukogutöötajatele üsna napilt.  Juhendmaterjalides olid antud  ette näituste ja muude ürituste  teemad ning öeldud, milliseid  tähtpäevi tuleb tähistada. Enne  NLKP kongressi tuli välja panna  näitus suursündmuseks valmistumisest, pärast seda tulid näitused teemal "Kongressi otsuste valguses".

1960. aastatel tuli raamatukogudes käibele propagandavorm,  mida nimetati elavaks ajakirjaks  või ajaleheks. Põltsamaa raamatukogu elav ajaleht kandis,  nagu kunagine Põltsamaa rajoonilehtki, pealkirja Kiir. Sellise valikust kumas läbi nostalgia oma rajooni ja oma lehe järele. Põltsamaalasi see ju ei vaimustanud, et neil tuli "endise raudteeküla" alluvuses olla. Umbes  kolm korda aastas "ilmuvat" Kiirt  aitasid raamatukogurahval teha  keskkooli kirjandusõpetaja Ants  Tuula, mõned aktiivsed pensionärid jt huvilised. Käsitleti kirjanduslikke ja koduloolisi, aga ka  ühiskondlik-poliitilisi teemasid,  piitsutati ühiskonnas leviva  väärnähtusi, nagu alkoholism  kuritegevus ning üsna tähtis roll  oli ateistlikul kasvatustööl. 

Suuremaid kirjandus- ja teemaõhtuid ei korraldanud raamatukogu üksi, vaid koostöös  kultuurimajaga. Lydia Koidu  loomingut käsitlevale kirjandusõhtule tuli näiteks nii palju  huvilisi, et see tuligi läbi viia kultuurimajas.

Ka 1960. aastatel tuli ette,  mõni trükis ära keelati. 1963.  aastal ilmus näiteks Loomingu  Raamatukogu sarjas Aleksander  Solženitsõni jutustus "Üks päev  lvan Denissovitši elus". Varsti pärast selle lugejate kätte jõudmist  tuli tollaselt tsensuuriorganilt  Glavlitilt korraldus see teos raamatukogu fondist kõrvaldada ja  saata koos vastava aktiga nende  Tallinna kontorisse.

"Kuna üks selle raamatu eksemplar oli parajasti lugeja käes,  tõin ärasaatmiseks kodust enda  oma, raamatukogu eksemplar  tegi aga salalaenutusi heade tuttavate hulgas veel tükk aeg  meenutas aastail 1966-2004 raamatukogus teenindusosakonna juhataja ja laenutajana töötanud  Hille-Mai Lugus.

1966. aastal tähistati Põltsamaal raamatukogu ja kultuurimaja eestvedamisel 200 aasta  möödumist esimese eestikeelse  ajakirja "Lühhike õppetus…"  väljaandmisest. Koostöös Eesti  Kirjandusmuuseumi töötajatega  ning Tartu ülikooli ajaloo- keeleteaduskonna dekaani Juhan Peegliga korraldati kultuurimajas temaatiline õhtu, mille ajal  oli väljas ka kirjandusmuuseumi  kogudel põhinev näitus. Kuningamäel, kus asus esimest ajakirja trükkinud trükikoda, avati mälestuskivi.