« Tagasi

Kohvikute päev Põltsamaal möödus väga menukalt

Kaire Juust, Raimo Metsamärt  Vali Uudised (2014), 22. august, nr. 63, lk. 1-2.

Möödunud pühapäev oli Põltsamaa linnas rahvarohke, sest toimus kohvikute päev, mis oli üheks osaks rahvusvahelisest restoranipäevast.

Kohvikuid jagus nii linna keskele kui ka tsentrist kaugemale. Ühtekokku toimetati neljateistkümnes kohvikus. Kõik nad olid omanäolised ja kus kindlasti selleks üksjagu vaeva nähtud. Ette rutates  saab öelda, et nii linnakodanikud kui ka külalised hindasid  neid pingutusi väga, sest nii  mitmeski kohvikus said maiuspalad enne sulgemisaega otsa.   Kohvik Ehe hakkas eelkõige silma ilusa asukoha poolest, sest otse jõe kaldale ja aeda paigutatud lauad kohe  kutsusid kooki haarama. Näha  oli, et ilu nimel oli kõvasti vaeva nähtud, sest näiteks sinise riidega dekoreeritud toolide juurde oli leitud isegi samat värvi teekann. Ühe perenaise Helise ja pisikeste preilide Mariette ja Kirke sõnul on neil kõigil juba olemas armastus toidutegemise vastu. Kuna eelmise aasta kohvik tundus tavaline, siis nüüd taheti teha  midagi erilisemat-ja nii otsustatigi pakkuda gluteenivaba  toitu. Menüü oli rikkalik, sest pakuti nii erinevaid suppe,  salateid kui ka kooke, kusjuures ühildati nii uus kui vana,  sest vanaema käe all valmisid  köögis pliinid. Kel kohvikust saadu juba põske pistetud, said vaadata Leo Tiksi poolt õuele sätitud vanavara ja rattapoe mehaanikute poolt sisuliselt vanarauast ellu äratatud stiilseid jalgrattaid.

Kohe sealsamas ligidal asuv Kiwwja aiakohvik ei  saanud samuti külaliste puuduse üle kurta, sest perenaine Milvi Lojanderil olid kogu  aeg käed tööd täis, julgust ka  sel aastal kohvikut pidada  andis eelmise aasta positiivne  tagasiside. Natuke võõrapärase nimega kohvik sai oma nime  vanast eesti keelest ja mis tähendab tegelikult kivioja. Kas  siis saabudes või lahkudes said  kõik külalised ka silmailu osaliseks, sest aeda oli üles seati  lapiseltsi näitus „Puudutus"

Raamatukoi koogile juures oli avamiseni küll veel aega, aga uudistajad olid juba platsis. Pakutava hulgas oli nii soolaseid kui magusaid hõrgutisi, kusjuures välja oli  mindud kindla peale ehk siis kõik retseptid oli varem ära testitud ja oma heakskiidu  leidnud. Menüüs leidus raamatukogule kohaselt ainult kirjanduslike nimedega tooteid  näiteks Mäeküla piimamees  või polkovniku lesk.

Kohapeal sai lahendada ka  kirjanduslikke ristsõnu. Õige  vastusekorral ootas lahendajat  ka väike auhind. Õhtupoole  said külalised kohtuda kirjanik  Henn Kaarel Hellatiga. Selveri     juures olev Põhu kohvik hakkas oma  asukoha ja väljanägemise tõttu  kaugelt silma. Katrin Koitla  sõnul oli korraldajate seas kaks  talupidajat ja kuna parasjagu  on just vilja koristuse aeg, tuligi  idee põhku kasutada. Alguses oli plaanis hoopis Roosisaarel olla, kuid sinna ei oleks põhk nii hästi sobinud. Kuna Põhu kohvikus tegelesid tantsuklubi Uhka naised, oli siin näha ühtset riietust―kõik naised kandsid tantsuseelikut. Tantsurühma kuuluvad kaksteist naist, kes pea kõik ka kohvikus käed külge lõid. Tegelikult oligi hea,   et rühmas on naisi palju, sest   sellist huvi ja külastajate hulka  ei osatud oodata. Alguses oleks  võinud tempo hoopiski rahulikum olla, kuid ilmselt tingis  hea asukoht pideva järjekorra.  Loomulikult sai kohapeal ka  tantsu lüüa, sest ruumi jagus,  samuti sai kuulata erinevaid  muusikalisi vahepalu.

Tartu maanteel asuvast  Mägikaru kohvikust ei olnud  lihtsalt nii sama lihtsal mööda  jalutada, sest puhkpilli muusika ja aias olev inimeste summ kutsus kindlasti kõike oma silmaga kaema. Võõral inimesel ehk oleks pisut kõhe edasi astuda, sest kõik meenutas kangesti suvist juubelipidu aias. Kuid kohvikusilt ei valetanud―Urmas Mägi koduaias toimuvast said osa kõik soovijad. Tundus, et kõik pakutav oli rahvale väga meele järele,   sest köögis olev pliit ei saanud   hetkekski puhkust ja andis oma  sisemusest järjes uusi hõrgutisi välja. Janne Karu sõnul ei  olnud kohviku nime valimine  raske tuli vaid korraldajate  perekonna nimed kokku liita.  Janne  sõnul oli suur abi sõpruskonnast, sest vastasel korral  oleks neil Urmase abikaasa  Merikesega väga raske olnud  suures koguses maiustuste  valmistamisega hakkama saada. Kokku oli söögi tegemisega  ametis viis naist. Kõik menüüs  pakutavast oli tõesti püütud ise teha, isegi suitsukana oli ise suitsetatud, mitte poest ostetud. Esialgu peljati, e tasukoha tõttu väga palju külastajaid ei ole, kuid inimeste hulk ületas kõik ootused. Et kohviku tunne ikka täielik oleks, sai kuulata Urmas Mägi meeskonna muusikalisi vahepalu.

Kohvikute päeval leidus   tõesti igale maitsele midagi.  Ka lastele. Näiteks Sarapiku  kohvikus sai aias ringi joosta  ja vahvate valgete partidega  tutvust teha. Mari lasteaia alal  sai nautida pannkooke, mida  lapsed koos emmede―issidega  ka rõõmsalt tegid. Menukas oli  noortekeskuse jäätisekohvik,  kus isegi veel pärast ametlikku  sulgemis aega jäätisekokteili   küsimas käidi.

Noorte keskuse läheduses  jõe kaldal pakkusid Kanuu kohvikus aga siinsed kannuentusiastid suurepäraseid koogiampse, mille juurde sai kohe ka kanuu sõitu proovida.

Kamari seltsi maja õuel oli esmakordselt avatud Kodu kotkaste kohvik. Mõni sõna juttu sai Kamari seltsimajaperenaise Vaike Niklusega juttu puhutud. Nikluse sõnul tekkis   tal Põltsamaa kohvikutepäeva   toimumise infot nähes mõte, et  võiks ka Kamaris kohviku avada. Et asi saaks omanäoline,  plaaniti ette võtta midagi teistsugust ning seda koos kodutütarde ja noorkotkastega ning  kaasati kohviku tegemisse ka  kaitseliitlased. Kohviku ideega  ühinesid paljud huvilised ja  plaanid said paika .Hinnanguliselt teenindati pühapäeval  umbes kahte ja pooltsadat  inimest, kuid palju oli ka neid,  kes käisid niisama uudistamas  ehk seltsimajas näitusi vaatamas, püssi või vibu laskmas või tulid kohale hoopis põneva autosõidu (külalisi sõidutati kohale ehtsas sõjaväemasinas) pärast. Eriline oligi selle kohviku juures militaarne suund ja see, et Põltsamaa ja Kamari vahel liikus nii öelda sõduri pärane bussiliin.

Ka Kördiööbiku kohvikus jäädi päevaga rahule. Esimese korra kohta oli üle ootuste  palju rahvast. Hommikupoole  rohkem, õhtupoolikul veidi  vähem. Kõige minevamaks  tooteks olid neil sõõrikud, kuigi  leidus ka neid, kes meelsasti  soolaubadega maiustasid.

Tol päeval oli Põltsamaal  avatud kokku 14 kohvikut.  Kõigisse neisse ajakirjanikud  seekord kahjuks ei jõudnud,  kuid tagasiside oli kõigi kohta ainult positiivne. Ilus ilm ja eripalgelised kohvikud olid külastajatele väga meele järele ning sellisest üritusest saab üks tore suvine traditsioon.