Kohvikute päev Põltsamaal möödus väga menukalt
Kaire Juust, Raimo Metsamärt Vali Uudised (2014), 22. august, nr. 63, lk. 1-2.
Möödunud pühapäev oli Põltsamaa linnas rahvarohke, sest toimus kohvikute päev, mis oli üheks osaks rahvusvahelisest restoranipäevast.
Kohvikuid jagus nii linna keskele kui ka tsentrist kaugemale. Ühtekokku toimetati neljateistkümnes kohvikus. Kõik nad olid omanäolised ja kus kindlasti selleks üksjagu vaeva nähtud. Ette rutates saab öelda, et nii linnakodanikud kui ka külalised hindasid neid pingutusi väga, sest nii mitmeski kohvikus said maiuspalad enne sulgemisaega otsa. Kohvik Ehe hakkas eelkõige silma ilusa asukoha poolest, sest otse jõe kaldale ja aeda paigutatud lauad kohe kutsusid kooki haarama. Näha oli, et ilu nimel oli kõvasti vaeva nähtud, sest näiteks sinise riidega dekoreeritud toolide juurde oli leitud isegi samat värvi teekann. Ühe perenaise Helise ja pisikeste preilide Mariette ja Kirke sõnul on neil kõigil juba olemas armastus toidutegemise vastu. Kuna eelmise aasta kohvik tundus tavaline, siis nüüd taheti teha midagi erilisemat-ja nii otsustatigi pakkuda gluteenivaba toitu. Menüü oli rikkalik, sest pakuti nii erinevaid suppe, salateid kui ka kooke, kusjuures ühildati nii uus kui vana, sest vanaema käe all valmisid köögis pliinid. Kel kohvikust saadu juba põske pistetud, said vaadata Leo Tiksi poolt õuele sätitud vanavara ja rattapoe mehaanikute poolt sisuliselt vanarauast ellu äratatud stiilseid jalgrattaid.
Kohe sealsamas ligidal asuv Kiwwja aiakohvik ei saanud samuti külaliste puuduse üle kurta, sest perenaine Milvi Lojanderil olid kogu aeg käed tööd täis, julgust ka sel aastal kohvikut pidada andis eelmise aasta positiivne tagasiside. Natuke võõrapärase nimega kohvik sai oma nime vanast eesti keelest ja mis tähendab tegelikult kivioja. Kas siis saabudes või lahkudes said kõik külalised ka silmailu osaliseks, sest aeda oli üles seati lapiseltsi näitus „Puudutus"
Raamatukoi koogile juures oli avamiseni küll veel aega, aga uudistajad olid juba platsis. Pakutava hulgas oli nii soolaseid kui magusaid hõrgutisi, kusjuures välja oli mindud kindla peale ehk siis kõik retseptid oli varem ära testitud ja oma heakskiidu leidnud. Menüüs leidus raamatukogule kohaselt ainult kirjanduslike nimedega tooteid näiteks Mäeküla piimamees või polkovniku lesk.
Kohapeal sai lahendada ka kirjanduslikke ristsõnu. Õige vastusekorral ootas lahendajat ka väike auhind. Õhtupoole said külalised kohtuda kirjanik Henn Kaarel Hellatiga. Selveri juures olev Põhu kohvik hakkas oma asukoha ja väljanägemise tõttu kaugelt silma. Katrin Koitla sõnul oli korraldajate seas kaks talupidajat ja kuna parasjagu on just vilja koristuse aeg, tuligi idee põhku kasutada. Alguses oli plaanis hoopis Roosisaarel olla, kuid sinna ei oleks põhk nii hästi sobinud. Kuna Põhu kohvikus tegelesid tantsuklubi Uhka naised, oli siin näha ühtset riietust―kõik naised kandsid tantsuseelikut. Tantsurühma kuuluvad kaksteist naist, kes pea kõik ka kohvikus käed külge lõid. Tegelikult oligi hea, et rühmas on naisi palju, sest sellist huvi ja külastajate hulka ei osatud oodata. Alguses oleks võinud tempo hoopiski rahulikum olla, kuid ilmselt tingis hea asukoht pideva järjekorra. Loomulikult sai kohapeal ka tantsu lüüa, sest ruumi jagus, samuti sai kuulata erinevaid muusikalisi vahepalu.
Tartu maanteel asuvast Mägikaru kohvikust ei olnud lihtsalt nii sama lihtsal mööda jalutada, sest puhkpilli muusika ja aias olev inimeste summ kutsus kindlasti kõike oma silmaga kaema. Võõral inimesel ehk oleks pisut kõhe edasi astuda, sest kõik meenutas kangesti suvist juubelipidu aias. Kuid kohvikusilt ei valetanud―Urmas Mägi koduaias toimuvast said osa kõik soovijad. Tundus, et kõik pakutav oli rahvale väga meele järele, sest köögis olev pliit ei saanud hetkekski puhkust ja andis oma sisemusest järjes uusi hõrgutisi välja. Janne Karu sõnul ei olnud kohviku nime valimine raske tuli vaid korraldajate perekonna nimed kokku liita. Janne sõnul oli suur abi sõpruskonnast, sest vastasel korral oleks neil Urmase abikaasa Merikesega väga raske olnud suures koguses maiustuste valmistamisega hakkama saada. Kokku oli söögi tegemisega ametis viis naist. Kõik menüüs pakutavast oli tõesti püütud ise teha, isegi suitsukana oli ise suitsetatud, mitte poest ostetud. Esialgu peljati, e tasukoha tõttu väga palju külastajaid ei ole, kuid inimeste hulk ületas kõik ootused. Et kohviku tunne ikka täielik oleks, sai kuulata Urmas Mägi meeskonna muusikalisi vahepalu.
Kohvikute päeval leidus tõesti igale maitsele midagi. Ka lastele. Näiteks Sarapiku kohvikus sai aias ringi joosta ja vahvate valgete partidega tutvust teha. Mari lasteaia alal sai nautida pannkooke, mida lapsed koos emmede―issidega ka rõõmsalt tegid. Menukas oli noortekeskuse jäätisekohvik, kus isegi veel pärast ametlikku sulgemis aega jäätisekokteili küsimas käidi.
Noorte keskuse läheduses jõe kaldal pakkusid Kanuu kohvikus aga siinsed kannuentusiastid suurepäraseid koogiampse, mille juurde sai kohe ka kanuu sõitu proovida.
Kamari seltsi maja õuel oli esmakordselt avatud Kodu kotkaste kohvik. Mõni sõna juttu sai Kamari seltsimajaperenaise Vaike Niklusega juttu puhutud. Nikluse sõnul tekkis tal Põltsamaa kohvikutepäeva toimumise infot nähes mõte, et võiks ka Kamaris kohviku avada. Et asi saaks omanäoline, plaaniti ette võtta midagi teistsugust ning seda koos kodutütarde ja noorkotkastega ning kaasati kohviku tegemisse ka kaitseliitlased. Kohviku ideega ühinesid paljud huvilised ja plaanid said paika .Hinnanguliselt teenindati pühapäeval umbes kahte ja pooltsadat inimest, kuid palju oli ka neid, kes käisid niisama uudistamas ehk seltsimajas näitusi vaatamas, püssi või vibu laskmas või tulid kohale hoopis põneva autosõidu (külalisi sõidutati kohale ehtsas sõjaväemasinas) pärast. Eriline oligi selle kohviku juures militaarne suund ja see, et Põltsamaa ja Kamari vahel liikus nii öelda sõduri pärane bussiliin.
Ka Kördiööbiku kohvikus jäädi päevaga rahule. Esimese korra kohta oli üle ootuste palju rahvast. Hommikupoole rohkem, õhtupoolikul veidi vähem. Kõige minevamaks tooteks olid neil sõõrikud, kuigi leidus ka neid, kes meelsasti soolaubadega maiustasid.
Tol päeval oli Põltsamaal avatud kokku 14 kohvikut. Kõigisse neisse ajakirjanikud seekord kahjuks ei jõudnud, kuid tagasiside oli kõigi kohta ainult positiivne. Ilus ilm ja eripalgelised kohvikud olid külastajatele väga meele järele ning sellisest üritusest saab üks tore suvine traditsioon.