Meenutades endiseid kaastöötajaid III
Vali Uudised (2014), 12. november, nr. 86, lk. 5.
Kuna ilmunud raamat Põltsamaa raamatukogust oli teistsuguse suunitlusega, siis arvasid Vaike Oro ja Hilja Toome, et nende meenutused raamatukogust ja lahkunud kolleegidest võiks ka teistele inimestele huvi pakkuda ning need võiks ilmuda kohalikus lehes.
Mõeldud, tehtud. Nüüd saategi nende poolt kirjapandut lugeda.
Meenutustega alustasime 5. novembri ajalehes, kui oma mälestusi jagas lugejatega Hilja Toome. Jätkame Vaike Oro meenutustega.
Mõned naljasorti hetked raamatukogus toimunud kohtumistest kirjanikega Peaaegu kõikidele raamatukogus toimunud kirjandusõhtutele oli oodata palju rahvast. Ühed toredamad olid kohtumised kirjanikega.
Meeldejääv oli kohtumine kirjanike paari Ellen Niidu ja Jaan Krossiga. Mitmel korral olid nad meil külas siis kui Jaan Kross kirjutas oma ,,Keisri hullu". Meile raamatukogu oli tol ajal väga viletsas seisus. Isegi WC oli õues, mille meie töötajad olid ristinud aadressiga Aia 1a (kõrval asuva tänava järgi). Kui ma Ellen Niidule olin seda olukorda selgitanud, kutsus ta Jaani kaasa, kuna õues oli juba pime. Jaan Kross ei teinud sellest mingit erilist numbrit ja ütles: ,,Kirjutan vaid külalisraamatusse meie külaskäigust ja tulen sinuga sinna õue vetsu. Ei mingit probleemi!"
Harilikult toimusid kohtumised kirjandusdekaadide jooksul, s.t kirjanikud tulid kohtuma neile planeeritud ajakava järgi ja nad käisid nende päevade jooksul mitmes raamatukogus. Ajad olid pandud paika peamiselt liinibusside sõidugraafikut arvestades.
Armastatud olid lastekirjanikud Ott Arder ja Uno Leies. Kord oli Ott kohtumas meil lasteraamatukogus Põltsamaal ja järgmisel päeval oodati teda Võrru. Minu ehmatus oli suur, kui järgmisel hommikul helistas minu kolleeg ja uuris, kuhu meie Oti olime pannud, sest Võrru ta veel jõudnud ei olnud. Otiga juhtus ikka, et ta kadus mõnikord ära, kuigi ta hiljem alati selle kadumise heastas. Nii ka seekord.
Uno Leies kohtus ühe dekaadi ajal meie rajoonis mitmes paigas ning viimane kohtumine lastega oli Jõgeva Sordiaretusjaamas. Meie ülesandeks oli kirjanik sinna viia ja tagasi Põltsamaale Tallinna bussile tuua. Kohtumine venis aga oodatust pikemaks ja Põltsamaale sõiduks jäi vähe aega. Autoroolis oli Nelli Orgmaa, alles sõitu õppiv ja juhilubadeta, kuid väga tubli juht, sest Põltsamaale bussile me jõudsime ja viimane lause, mis selle sõidu jooksul öeldi, tuli Uno Leieselt: „Küll see Žiguli on ikka kiire masin!"
Põltsamaa raamatukogu ja muinsuskaitse
Põltsamaa Muinsuskaitse Selts loodi raamatukogu juurde 5. oktoobri1 1987. aastal. Muinsuskaitseseltsi tegevusest on palju jutustada, kuid samas on ka sellest kõikjal palju kirjutatud. Alates iga aastastest muinsuskaitsepäevadest Põltsamaal (millest peaks ka filmid kindlasti olema). Filmide autoriks oli Heino Sutting.
Ilus oli kohtuda Eesti arstidega kogu maailmast, kes olid läbisõidul Tallinnast Tartusse ning koos nendega avati Põltsamaal haigla seinal (Lossi tn) mälestustahvel armastatud doktor Primale, kelle kommunistid olid mõrvanud. Fotograafiks oli arstist kirjanik Enn Nõu Rootsist.
Tore oli üritus Pilistverest pärit Jüri Vilmsi mälestuseks. Pedagoogika ülikooli üliõpilased korraldasid meie raamatukogus tema mälestuspäeval ilusa ürituse. Nende soov oli teha seda tema sünnikohas, kuid nad ei saanud selleks luba. Otsustasin positiivselt, enne ülikoolist järele pärides, et kas nad on ikka nende tudengid. Pärast saime kuulda kiidusõnu, et julgesime selle õhtu korraldada, milles osales ka tolleaegne Pilistvere pastor Vello Salum. Vahvad olid Põltsamaa Põllumeeste Seltsi aastapäevad, mida tähistasime Heino Joosti kodutalus, kuna tema oli tulihingeline seltsi ajaloo uurija.
Kahest suuremast ettevõtmisest tahaks pikemalt kirjutada. Üks, mis oli iseenesest väga ilus ja lõppes mõnevõrra õnnetult ja teine, mis algas natuke kaosega, kuid lõppes väga õnnelikult.
1988. aastal tähistasime Põltsamaal Eesti Aleksandrikooli 100. aastapäeva. Selleks oli isegi komisjon (esimeheks tolleaegne EPA rektor Olev Saveli), kes selle päeva ettevalmistustega tegeles. Hommikul toimus koolis pidulik konverents. Minu ülesandeks komisjonis oli juhtida peale konverentsi vana koolimaja ees toimuvat pidulikku vabaõhu päeva. Esinesid Põltsamaa puhkpilliorkester, segakoor. Kohal oli ka Eesti Raadio. Komisjon oli otsustanud, et vana koolimaja ehitakse lippudega. Kuna teadsin, et lipud olid õhtul ära toodud, siis tulin ma rahuliku südamega konverentsilt rahva ette. Kuid oma suureks ehmatuseks ei näinud ma lippe välja panduna. Palusin kooli raamatukogu juhatajalt asjasse selgust tuua, kuid pidulik õhtupoolik algas ja lippe „ei leitudki" üles. Hiljem pidin ma Mart Laarile asja selgitama, kui ta mulle Põltsamaale külla tuli, et teada saada kuidas selline asi juhtuda sai. Meie komisjoni liikmed sain ma rehabiliteerida, peale ühe meist, kes selle otsuse lippude kohta teinud oligi ja nagu ma olen aru saanud teistele teadmata. Mis seal salata, selleks olevat olnud tolleaegne kooli direktor. Ma ei tea, mis oli tema eesmärgiks, kuid suur kaunis päev lõppes fiaskoga.
Teine lugu on seoses meie vabadussamba taasavamisega 1989. aasta suve1. 1924. aasta samba autoriks oli olnud Voldemar Melnik ning sellest sambast tehtud fotode järgi taastas vabadussamba skulptor Jaak Soans. Väga palju tegi rahakogumisel tööd väsimatu Helle Kull, kelle ettevõtmistega ei jõudnud ka meie sammu pidada. Avamispäev oli väga pidulik, Aidu võidualtarilt tõime tule, nagu oli see olnud aastaid tagasi, laulis Eesti rahvusmeeskoor ja pidulisi oli palju. Kuid vähesed teadsid, et skulptori abiline ei jõudnud õigeaegselt kuju valmis ning ausamba alusel oli butafooria. Kõik oleks korras olnud, kuid esialgne ,,asetäitja" oli kerge ning riie, mis pidi kujult eemaldatama, oli vihma sadama hakates muutunud raskeks. Ma ei ole palju elus sellist tunnet tundnud, mis mind siis valdas - mis saab siis, kui koos riidega sajab aluselt alla ka kuju ise? Õnneks läks kõik hästi ja see ilus päev, mis andis Põltsamaale tagasi tema vabadussamba, lõppes õnnelikult. Ja õige varsti pandi ka õige mees kohale.