Meenutades endiseid kaastöötajaid IV
Vali Uudised (2014), 14. november, nr. 87, lk. 2.
Meenutustega alustasime 5. novembri ajalehes, kui oma mälestusi jagas lugejatega Hilja Toome. Jätkame Vaike Oro meenutustega.
Uus raamatukogu (ehituslugu 2003-2004)
Kõik töötajad unistasid uuest raamatukogust. Oli juba mitu aastat kulunud, kui sellest juttu hakati tegema, kuid siiani olid linnavalitsuse arvates kõik teised asutused tähtsamad olnud. Ja siis saabus aasta 2003. Sel aastal sai otsustatud, kas nüüd või mitte kunagi. Ehitus sõltus EV Kultuuriministeeriumi poolt eraldatud rahast, kuid otsuse, milline ehitusobjekt maakonnas prioriteediks saab, sõltus maakonna omavalitsuste juhtide ja volikoguesimeeste otsusest. Ma olen südamest tänulik kõikidele, kes selles koosluses osalesid ja meie raamatukogu ehitust toetasid. Tilk tõrva meepotti - Põltsamaa tolleaegne linnapea ei pidanud vajalikuks sellest koosolekust osa võtta, kuigi ta oli teadlik, mida sel korral otsustatakse.
Korraldati konkurss ning peaaegu miljon oli vajalikust summast puudu. Tolleaegne maavanem Margus Oro käis kultuuriministeeriumis raha juurde küsimas. Ma ei ole temalt küsinud, mida ta seal kahele kargule toetudes (võrkpallitrenn oli seekord lõppenud n-ö karkude kasuks) rääkis, kuid raha me juurde saime. Nii tänan ma ka siinjuures ministeeriumi selle toreda toetuse eest. Nii et Põltsamaa raamatukogu uus hoone on ehitatud vabariigi raha eest. Vahepeal oli Põltsamaa linnapeaks saanud Jaan Aiaots ning tema oli meile suureks toeks, et raamatukogu ka uue inventari saaks.
Raamatukogu töötajatel oli kaks rasket aega: väljakolimine (saime ruumid praeguses linnavalitsuse hoones) ning siis aasta pärast tagasikolimine. Sinna vahele jäi nurgakivi panek. Ehitamise ajal algas ja lõppes minu tööpäev Veski tn. 3. Oli rõõmu ja kurbust, sest ehitajad on ikka ühtemoodi - kui sa ei kontrolli ja ei nõua, püütakse teha odavamalt ja lohakamalt. Meil oli peaaegu aasta aega otsida inventari ja püüda seda saada odavamalt. Osakonnajuhatajatel oli õigus ise otsustada nii värvilahenduste kui ka mööbli üle. Mäletan, et esimesed ostud tegime lasteosakonnale - Rutt valis oma kabinetti punase vaiba ja imevahvad väikesed madalad lastetoolid. Vanad riiulid jäid ainult tagavarafondi ruumidesse.
Ja siis see imekaunis päev juunis 2004. Raamatukogu avamisele olid kutsutud kõik maakonna raamatukogutöötajad, vabariigi raamatukogude esindajad, Jõgeva maakonna omavalitsuste juhid ja kõik need, kes olid kaasa aidanud sellele, et see päev oli teoks saanud. Kohal oli ka EV kultuuriminister Urmas Paet (kes minu arvates on olnud üks aja jooksul südamlikumaid j a asjalikumaid kultuuriministreid läbi aja). Kui ma vaatan meie raamatukogutöötajate ühispilti koos ministri, maavanema ja linnapeaga, näen rõõmsate nägude ja pidulikes riietes töötajaid. Pärast ametlikku välisüritust (suur tänu ka PÜG puhkpilliorkestrile, kes taustaks toredasti mängis) tervitasime kõiki külalisi šampanjaklaaside ja suupistete lauaga. Ning punkti meie heameelele pani Soome sõprusmaakonna raamatukogu direktor Tuula, kes ütles mulle, et on kade meie peale. Sest just Soomes olime käinud raamatukogusid vaatamas, et saaks võtta šnitti, mida ja kuidas teha.
Täpselt aasta ujusin ma õnnepilves ning võtsin vastu külalisi, kes käisid meil uut imet vaatamas. Ning siis oligi aeg ka minul raamatukogu uks enda järel sulgeda ning nautida puhkust, mil ei olnud vaja enam muretseda ei raamaturaha, ruumide korrashoiu, töötajate ega nende palgaraha pärast.
Meenutuste lõpetuseks
Meeldejäävat minu lasteraamatukogus töötamise ajast:
1. Kapid olid täis kataloogikaarte, mida me päevade kaupa Gundeliga lappasime, et neist saaks kokku kataloogi
2. Pioneerirühma juhiks olemine (kõik kultuuriasutuste juhid pidid seda tööd tegema ning minule sattus õpetaja Tõnu Tuvikese klass). Koos Tõnu ja lastega käisime isegi metsas luuremängu mängimas.
3. Ekskursioonid lastega Tallinnasse Estonia teatrisse. Päeval vaatasime linna ning õhtul etendusi, pärast mida kohtusime balletitantsijate ja ooperilauljatega.
4. Minu tore lavatee algus (aastate jooksul kokku 3 operetti, 3 lastelavastust ning 4 draamatükki)
Meeldejäävat minu keskraamatukogus töötamise ajast:
1. Eelkõige kohutavad päevad kolhoositööl, rasked meile kõigile (igale asutusele olid antud teatud arv päevi teha). Kartulinoppimine oli naljategu, kuid heinte lakka ajamine oli üle jõu käiv töö.
2. Kaks väga ebameeldivat asja: raamatukogude tsentraliseerimine ja siis jälle detsentraliseerimine. Kui palju mõttetut tööd, millele kulus ka palju aega. Kord oli keskraamatukogu see asutus, kes kogu rajoonis töötajad tööle võttis, siis jälle omavalitsused.
3. Koostöö omavalitsustega oli siiski meeldiv. Kuna raamatukogutöötajate töötasu oli ikka väga väike, siis peaaegu kõik toetasid meile reise (ka välisriikidesse), sest alati püüdsime tutvuda ka raamatukogudega.
4. Raamatukogubussid. Esimese suure bussi saime raamatute laenutamiseks ja rajooni raamatukogude majanduslikuks teenindamiseks. Hiljem saadud mikrobussid said ainult vabariiklik lasteraamatukogu ja meie rajoon. Sellega käisime Tallinnas kirjastustes raamatuid ostmas, saades neid kirjastuste hinnaga ja tunduvalt varem kätte. Bussiga käisime ka Balti ketis ja augustikuus lauluväljakul Eestit vabaks laulmas. Ja veel ka Soomes kolleegidel külas.
5. Kui mõelda tagasi veneaegsetele tööplaanidele ja aruannetele, siis läheb küll süda pahaks. Kuid ühel aastal õnnestus ka meil sotsialistlik võistlus võita ning saime ka natuke palgale lisa.
6. Suured kirjandus, eriti luuleõhtud. Kui palju sai luuletusi pähe õpitud ja loetud. Seda oskab kõige enam meenutada Hille-Mai Lugus, kes koos Heliga neid koostas ja esitas ka ise. Kord oli terve suur saade isegi raadios, kui meil toimus vendade Tuulikute õhtu.
7. Raamatukogule erialase tarkvara ostmine, see toimib ka praegu. See oli minu jaoks paras pähkel, pidin leidma raha ise maakonna serveri ostmiseks, kuna kultuuriministeerium toetas teist tarkvara. Kõigele raskustele vaatamata said meie töötajad selle tarkvara, mida nad soovisid.
8. Armas Ellen lrs Kanadast. Ta oli pärit meie maakonnast, käis mul Eestis olles tihti külas ning tegi kõik selleks, et ka meie raamatukogud saaksid Välis-Eesti kirjastustes väljaantud raamatuid.
9. Ja meie uus raamatukoguhoone -üks uhke ja ilus hoone väikeses Põltsamaa linnas.
Olles raamatukogutöölt ära juba ligi 10 aastat, arvan siiani, et raamatukogutöö on kõige parem töö. Seda kinnitab ka see, et meie maakonna seitsme raamatukogutöötaja tütred on valinud oma ema elukutsed, sealhulgas Hille-Mai ja minu tütar.