Helve Tamm  Vali Uudised (2014), 12. detsember, nr. 95, lk. 4.

Läinud nädalal avati   Põltsamaal raamatukogu   saalis Meeri Remmelga   esimene personaalne    akvarellmaalide näitus   „Valguse varjudes värvilaike", mida võib uudistamas käia detsembrikuu   lõpuni.

Jõgeva linnaraamatukogus töötav Meeri Remmelg   rääkis, et kunagi, pärast kaheksandat klassi, oli tal plaanis minna õppima Tartusse kunstikooli, kuid siis hakkas ta kahtlema, kas kõnealune amet oleks ikkagi selline, millega ta tahaks terve elu   tegeleda.

„Nii ma siis kõhklesin ja   kahtlesin ning mõtlesin, et terve elu ma seda tööd ka teha ei taha. Ja muidugi sai   mõeldud sedagi, et kas ma ikka olen nii andekas. Ja siis mõtlesin veel, et ma võin seda ju igal ajal hobi korras teha millegi muu kõrvalt. Nii läksingi hoopis Räpinasse  õppima. Ega seal oldud aeg olnud sugugi mahavisatud  aeg, sest toona õpetati seal ka muule lisaks lilleseadet, mis andis mulle kompositsiooni ja värvitunnetuse. Edaspidi on sellest palju kasu olnud. Hiljem olen lilleseadega ka rohkem tegelenud ja ala juurde tudeerinud. Isegi fotograafiat olen veel õppinud," rääkis Remmelg endast.

Ta lisas, et kõigi nende aladega tegeleb ta ikkagi hobi korras. Leiva on talle lauale toonud hoopis asisem amet.

Näiteks pikka aega, saabuval kevadel täitub 30 aastat, on ta olnud Jõgeval lasteaias Karikakar majandusjuhataja. Kui ühel ajal jäi lasteaias lapsi vähemaks, jäi täiskohast alles vaid pool.

„Siis tuli endale otsida teiseks pooleks ka midagi. Ja  nii ma läksin Jõgeva linnaraamatukogusse tööle ning sealt  sai mindud seda ametit ka Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima," jutustas kunstnik.  Remmelga sõnul on kõigest hoolimata jäänud huvi maalimise vastu teda alati kummitama. Seetõttu astus  ta 2006. aastal Jõgeva kunstikooli avatud stuudiosse Elita  Järvela käe alla pastellimaali  õppima. Paar aastat tagasi  kutsus aga Gennadi Lapin ta  enda juurde akvarelli proovima.

„Kui Lapin mind enda  juurde õpilaseks kutsus, siis  mõtlesin, et kas ikka lähen  sinna. Tegelikult on pastell ju  kuiv tehnika ja minna nüüd  hoopis märja tehnika peale . . .  eks ma natuke pelgasin seda.  Aga Lapin pani mind seal  proovile ja lõpuks hakkas asi  mulle kohe päris meeldima,"  tunnistas Remmelg.

Aga eks nii ole iga asjaga,  et alguses tundub kõik uus ja  seetõttu hirmuäratav, kuid  mida rohkem asjaga tegeled, seda toredamaks tegevus muutub. Ka akvarell kujunes  ajapikku Remmelgale üha  lähedasemaks ning seeläbi  ka käsi kindlamaks. Tuleb  möönda, et tegelikult on akvarellitehnika üks lõpmata keeruline, kuigi pinnapealselt vaadates paistab asi lihtne. Tundub, et mis seal siis ikka nii erilist on -vesi ja värvid ning ongi kõik. Tegelikkuses toob aga akvarell kunstnikus välja tema tõelised oskused, sest vee ja värvidega mängides võib väga kergesti pildi n-ö poriseks muuta. Kui õlimaali tehes saab hiljem viltu läinud kohti üle värvida või isegi maha kraapida, siis akvarelli puhul pole see võimalik. Akvarell nõuab ülipeent tundlikkust ja sisemist piiride teadlikkust sellest, kui palju  sa tohid kuskile värvi kanda. Näib, et Meeri Remmelg on  selle piiride tunnetuse kätte  saanud ja suudab ning oskab  meisterlikult akvarelli enda  tahtele allutada kuigi ta ise  tunnistab, et kasvada sellel  alal on tal veel küllalt ruumi.

„Eks see on mulle üks tõsine väljakutse. Just see mängulisus. Ma võin ju mõelda, et teen nii või naa, kuid lõpuks kukub kõik välja teistmoodi. Tehniliselt on see igal juhul põnev," märkis ta.

Kõige enam meeldib talle üks akvarelli alaliike, pa-pier-pellie, millega ta tahab  edaspidi tõsisemalt tegeleda. Just selles tunneb ta iseennast kõige enam. Ka tunneb  ta huvi inimese kujutamise  vastu, kuigi siiani on paberile kantud valdavalt loodust.  Seega arenguruumi on ning  eesmärgid seatud.

Igal juhul soovitan tema  näitust vaatama minna, sest kõige suurem kuningas on ikkagi enda silm.