« Tagasi

Sada aastat raamatuvalgust

Riina Mägi  Vooremaa (2014), 15. november, nr. 131, lk. 4.

Põltsamaal tegutsev Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu tähistab tänavu sajandat sünnipäeva. Alljärgneva kirjutise aluseks on raamatukogu juubeliks valminud raamat "Põltsamaa raamatukogud A. W. Hupeli aegadest 21. sajandisse'', mille on koostanud raamatukogu direktor Rutt Rimmel ja peaspetsialist Siiri Õunap ning millesse on artikleid kirjutanud veel mitu raamatukogutöötajat.

Põhjuse tänavu Põltsamaa raamatukogu sajandat sünnipäeva tähistada annab asjaolu, et 1914. aastal loodi Põltsamaa Lugemise Ring. Ringi samal aastal asutatud  raamatukogu oli Põltsamaa esimene rahvaraamatukogu, mille järjepidevuse tänaseks kandjaks  ongi Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu.

Lugemisringi raamatukogu ei  tekkinud tühjale kohale. Põltsamaal oli selleks ajaks välja kujunenud juba pikk lugemistraditsioon: esimese lugemisseltsi rajas sinna 1764-1804 kohaliku  koguduse pastori ametis olnud  August Wilhelm Hupel. Põltsamaa raamatukogunduse ajalukku on jälje jätnud ka lossiomanik  Aleksei Bobrinski raamatukogu  ning raamatukaupluste, seltside  ja ühingute raamatukogud. 

Ka siis, kui lugemisring 1914.  aastal oma raamatukogu asutamiseks ettevalmistusi tegi  (raha raamatukogu tarvis teeniti  näiteks tuluõhtuid, pargipidusid  ja näitetrupi etendusi korraldades), tegutses Põltsamaal teisigi  raamatukogusid. Miks nende  kõrvale veel üht vaja oli, selle  kohta annab selgitust 30. mail  1914 Sakalas ilmunud artikkel. 

"Ehk siinses alevis küll kolm  raamatukogu asuvad: Seltskondliku-Ühisuse, Karskuse-Kuratooriumi ja W. Tammann'i eraraamatukogu, ei suuda nad oma  kõrgemat ülesannet täita. Esimene nendest on ainult liigetele  avatud, karskuse-kuratooriumi  raamatukogu (nagu igalpool) on  "armsale maarahvale" määratud  - puudub valik, uuem kirjandus; viimane asus aasta algul  meie alevisse ärilises mõttes." 

Põltsamaa lugemisringi raamatukogu asutamiseks loa saamine käis üle kivide ja kändude.  24. (vana kalendri järgi 11.)  oktoobril saabus Viljandi maakonnaülemale lõpuks teade, et kuberner on raamatukogu  asutamiseks loa andnud. Pika  otsimise peale oli selts leidnud ka sobivad ruumid Tõnis Arenile kuuluvas majas aadressiga Jõgeva mnt 30. 1915. aasta 13.  märtsi Sakala annab Põltsamaalt  teada järgmist.

"Lugemiseringiraamatukogu võis kooliõp. A. Schulzenbergi  hooljal korraldusel tööle hakata.  Kogus on raamatuid esialgu 220 köidet 200 rbl väärtuses. Neist kingitustena annetatud 180  köidet. Kõik enamiste uuema  ilukirjanduse tooted. Jõudu ja  edenemist uuele seltsile!"

Hilinemise eest trahv

Raamatukogu oli avatud pühapäeviti kella 12-14 ning neljapäeviti kella 20-21 ning seda võisid kasutada ainult lugemisringi  liikmed. Raamatuid sai laenata  tasuta ning üle kahe raamatu  korraga lugejale ei antud. Kes  hilines raamatute tagastamisega,  pidi trahvi maksma.

Kogu lugemisringi asjaajamist  juhtis üldkoosolek, mis valis  juhatuse. Ka selle üle, milliseid  raamatuid kogusse osta, otsustas juhatus kollektiivselt, mitte  raamatukoguhoidja. Ka viimase  määras ametisse juhatus.

Kui Põltsamaa lugemisringi  raamatukogu asutati, oli just  alanud Esimene maailmasõda.  Neli aastat hiljem, pärast mitut  võimupööret, kuulutati välja  Eesti Vabariik, ent sellegi esimesed aastad möödusid rahututes  ja kitsastes oludes. Paljud raamatukogud suleti neil aastail  sootuks, Põltsamaa lugemisringi  oma pidas aga vastu. Tõsi, üüri  maksmisel tekkinud probleemidest tingitud kolimisi tuli ette  neilgi. Esimestest ruumidest Areni majas tuli välja kolida juba  paari kuu pärast. Raamatukogu  kappidele leiti uus ulualune kohaliku piimaühistu kantseleis Välja tn 4. Päris pikka aega tegutses raamatukogu Põltsamaa  Põllumeeste Seltsi ruumides Veski tn 3. Millal sinna koliti, on  aga teadmata.

1921. aastaks oli lugemisringi  raamatukogu jõudsalt kosunud :  seal oli 876 eksemplari raamatuid ehk neli korda rohkem,  kui oli olnud nelja aasta eest.  Raamatute ostmiseks saadi raha  peoõhtuid ja loteriisid korraldades, ent selleks kasutati ka  liikmemaksudest laekunud raha.  Lugejaid oli 247 ning nende  hulgas olid tugevas ülekaalus  mehed. Aastas laenutati lugeja  kohta keskmiselt 16 raamatut.  Rahva vaieldamatuks lemmikautoriks oli Oskar Luts, ent usinasti  loeti ka Friedebert Tuglase, Mait Metsanurga, Sophia Vardi ning  Mats Mõtslase loomingut.

Muudeti avalikuks

Kui senini oli lugemisringi raamatukokku talletatu olnud kättesaadav vaid ringi liikmetele, siis  1926. aasta 15. juuli Põltsamaa  Teataja kirjutas, et lugemisringi  raamatukogu võttis enda täita  Põltsamaa linna avaliku raamatukogu kohused. Et selline muudatus võimalikuks saaks, oli selts sama aasta aprillis toimunud peakoosolekul teinud oma põhikirja vastavad muudatused. Nüüd oli seltsi raamatukogul võimalik liituda riigi avalike rahvaraamatukogude võrguga, mille loomisele pani aluse 1924. aasta  mais vastu võetud avalike raamatukogude seadus. Nimetatud võrku kuuluvatel omavalitsuste või seltside raamatukogudel oli  õigus saada kirjanduse soetamiseks nii omavalitsuse kui ka  riigi toetust.

Lugemisringi raamatukogu  avalikuks raamatukoguks ümberkorraldamine ei läinud siiski  päris libedalt. Kui senini oli  raamatukogu tegevusega üldiselt rahul oldud, siis nüüd  hakati tegema ka kriitikat, eriti  lugemislaua (tänapäeva mõistes  lugemissaali) asjus. 1927. aastal kurjustati mitmes leheloos  selle üle, et lugemislauda olid  tellimata jäetud mõned olulised  väljaanded ning et valgustus on  seal puudulik. Samas avaldasid  lugemislaua töötajad pahameelt  selle üle, et mõned lugejad  lõhkusid ajalehti või viisid neid  sootuks minema.

Nagu avalike rahvaraamatu:  kogude seadus nõudis, hakkas  haridusministeerium maakondade ja linnade raamatukoguhoidjatele kursusi korraldama.  Ka Põltsamaal pidid 1927. aasta  oktoobris koolitust saama kohalikud ja ümberkaudsete seltside- valdade raamatukoguhoidjad,  ent viimaste vähese huvi tõttu  tuli see ära jätta. Lugemisringi  süüdistati selles, et nad kursust  piisavalt ei reklaaminud. Et Eesti  Haridusliidu instruktor asjaolusid teadmata siiski kohale sõitis,  korraldas lugemisring kähku  kõne- ja valguspiltide õhtu, millel astus üles seesama instruktor.  Õhtu kujunes menukaks: kohale , tuli umbes 200 kuulajat.

1928. aastal nimetati Põltsamaa lugemisring ümber Põltsamaa haridusseltsiks (ametlikes  dokumentides kasutati nimekuju  "Põltsamaa Haridus Selts").  Selline otsus oli vastu võetud  juba kaks aastat varem ja lähtudes sellest, et lugemisring oli  oma algsetest ülesannetest n-ö  välja kasvanud. Nimemuutus  võttis aega seepärast, et seltsil  oli raskusi oma uue põhikirja  vastavusse viimisega kehtivatele seadustele.