Meenutades endiseid kaastöötajaid II
Vali Uudised (2014), 7. november, nr. 85, lk. 6.
Kuna ilmunud raamat Põltsamaa raamatukogust oli teistsuguse suunitlusega, siis arvasid Vaike Oro ja Hilja Toome, et nende meenutused raamatukogust ja lahkunud kolleegidest võiks ka teistele inimestele huvi pakkuda ning need võiks ilmuda kohalikus lehes.
Mõeldud, tehtud. Nüüd saategi nende poolt kirja pandut lugedaL. Hilja Toome meenutus sai lugeda 5. novembri lehest.
Vaike Oro meenutab
Pärast keskkooli lõppu vajasin ma hädasti tööd, sest ema kolhoositööl ei saanud mitu aastat kopikatki. Kuna olin juba lapsest saati palju lugenud ja minu Aidu raamatukogus töötav sõbranna arvas, et sobin samuti raamatukogutööle, siis läksingi Põltsamaa rajooni kultuuriosakonna juhataja jutule. Ma soovisin väga töökohta mõnes külaraamatukogus, et edaspidi elada koos emaga ja olla teineteisele toeks.
Kuid osakonna juhataja Ellen Olde ütles, et kui olen nõus lasteraamatukogu laenutajana tööle asuma, siis selle koha ma saan. Olin ütlemata kurb, kuid olude sunnil selle töökoha ma vastu võtsin. Ööbimiskoha sain oma onunaise juurde ja nii minu n-ö töömeheelu algas. Lasteraamatukogusse jäin ma 13 aastaks, mil Hilja Toome veenis mind tulema tema asemele rajooniraamatukogusse. Vahepea1 õppisin ma raamatukogundust ja 5 aastat bibliograafiat Tartu Ülikoolis ning viimase kuuenda aasta Tallinna Pedagoogilises lnstituudis (kuna eriala viidi sinna üle). Kaugeõppes õpitigi seda eriala kokku 6 aastat. Oma meenutusi alutan ma Gundelist.
GundeI Kaselaid (07.02.1914 - 05.01.1976)
Kui kirjutada ühe asutuse ajalugu, siis tuleb alati meelde üks või teine töötaja, kes on nii sinu jaoks kui ka raamatukogu ajaloos olnud kuidagi eriliselt meeldejääv. Minu jaoks on selleks minu peaaegu esimene kolleeg Gundel Kaselaid (sündinud Lebedorff, eestindatud Loohein). Lasteraamatukokku (asus Lossi tn. 15) tööle tulles oli seal veel juhatajana tööl Maria Norvet ning kui tema läks pensionile, sai minust selle väikese armsa raamatukogu juhtaja ning teiseks töötajaks tuligi Gundel.
Gundel oli lõpetanud Tartus kunstikooli Pallas (oli seal Konrad Mäe õpilane) ning elanud läbi rasked küüditamisaastad (1949-1956) Novosibirski oblastis. Vaatamata kõigele oli ta väga töökas ja elurõõmus inimene. Ta ei osanud vihastada ja ega kellegi peale viha kanda.
Esimest korda kuulsin ma küüditatute elust inimese kaudu, kes seda ise on kogenud. Gundel oli üks kolmest Lebedorfide, kes olid Põltsamaal tuntud ja ilmselt ka küllaltki rikkad (neile kuulusid värvimistöökoja maja Lossi tn, kus praegu on parkeplats), tütardest. Peale sõja lõppu oli Gundeli kodumajast järgi ainult trepp ja majanurk. Gundeli vanemad said eluruumid pr Graafi majja (praegune lihapood Lossi tn), kes oli läinud Saksamaale. Sinna läks elama ka Gundel pärast Siberist koju saamist.
Gundel küüditati Siberisse koos 10-aastase tütre Marjuga. Marju meenutab: „1949. a märtsiküüditamisese õhtul, enda 10. sünnipäeval, palusin vanaemal ema ära oodata, et torti süüa. Kuid ema tuli alles hommikul koos küüditajatega, sest ta oli juba õhtul kinni võetud. Meile anti aega 15 minutit riidessepanekuks". Gundel oli kunstiandega noor naine, kes ei osanud ka Siberisse kaasa võtta midagi, mis oleks seal aidanud elada. Kohale jõudes olevat ta istunud, tütar süles, ja nutnud. Kohapealne brigadir oli teda lohutanud ütlusega, et ära nuta, õpid koos meie naistega varastama ning toidad enda ja tütre ära. Toitjaks ja elupäästjaks said aga haiged lehmad (Marju ütluse järgi olid need saanud kiirituse). Kaugele steppi viidud lehmade karjuseks sai Gundel, kes neid lüpsis ning enda ja Marju nii selle piimaga ära toitis. Kui Marju oli 15-aastane, siis vanaema ja vanaisa taotluse alusel lubati ta Eestisse tagasi. Gundel pani Marjule seljakoti selga ja nii tuli Marju kodumaale. Gundel sai Eestisse tagasi 1956. aasta lõpus. Algul töötas ta kultuurimajas ja siis tuli minu juurde lasteraamatukogusse.
Raamatukogule jättis Gundeli kunstianne suure jälje. Raamatukogus töötas joonistus-ja maalimisring. Kui Gundelilt küsiti, et kas ta ei taha pühenduda ainult maalimisele, vastas ta, et ei raatsi raamatukogu maha jätta, kuna seal on raamatud ja lapsed. Vabal ajal oli tihti näha seda väikest habrast naist istumas molberti taga maalimas. Kindlasti on paljudel põltsamaalastelgi kodus Gundeli maale.
Peale selle valmistas talle suurt rõõmu teha kultuurimajas valminud lavastustele (ja neid ei olnud sel ajal vähe) dekoratsioone, rekvisiite ning kujundada ja teha kostüüme. Olen minagi mitme Gundeli tehtud kostüümiga laval esinenud (eriti lastelavastustes). Kahju on ainult sellest, et need kaunid kostüümid nii lastelavastustele kui operettidele, kadusid mingil saladuslikul põhjusel jäljetult ja neid võib näha ainult fotodel (mis olid tol ajal mustvalged). Kui keegi oleks andnud märku, et kostüümid lähevad hävitamisele, oleks paljud osatäitjad need endale võtnud ning praegu oleks saanud neist teha vapustava näituse.
1962. aastal, kui likvideeriti Põltsamaa rajoon, ehitati Põltsamaale uus kultuurimaja ning vanad ruumid sai raamatukogu endale. Mäletan meie kõigi rõõmu uute ruumide üle, kuid kõige eredamalt on meelde jäänud Gundeli elurõõmsad kukerpallid fondiruumi vaibal. Ja lasteraamatukogu sai oma akendele Gundeli maalitud lasteraamatute uhked tegelased (Jussike jt). Kahjuks oli selle vapra naise elu nii palju muserdatud, et 1974. aastal pidi ta raamatukogu ukse enda järel kinni panema. Ta läks elama tütre juurde Tallinnasse. Marju pidi selleks palju vaeva nägema (isegi Moskvasse 2 kirja saatma), et selleks luba saada.
Gundel suri 1976. aastal ja on maetud Põltsamaa kalmistule.
Heli Nõlvak (04.02.1940 - 01.01.1981)
Heli oli õppinud Tartu Riiklikus Ülikoolis kirjanduse õpetajaks ning 1974 aastal sai temast keskraamatukogu vanemraamatu koguhoidjalaenutaja. Helist said tema töötamise ajal alguse peaaegu kõik raamatukogus toimuvad kirjandusüritused mida ta tegi koos tolle aegse teenindusosakonna juhataja Hille-Mai Lugusega. Ja neid oli palju, eriti luuleõhtuid. Raamatukogus töötas kirjandusklubi Sõna, mille president Heli oli. Siit said tuult tiibadesse oma kirjanduslike katsetustega Peep Pedmanson, Ülle Lätte, Linda Koll, Arvi Rimmel, Tõnu Tuvike ja paljud teised. Klubile oli nõuandjaks Henn-Kaarel Hellat.
1974. aasta septembrist hakkas tööle ka noort kirjandusklubi Noorustuli. Klubilaste arv oli lõpuks 58. Klubil oli oma põhikiri, tõotus ja laulgi „Oi raama raamat, raamat ..." (autoriks Mare Roostar). Klubisse kuulusid Põltsamaa Keskkooli ja H. Pöögelmanni Kutsekooli õpilased (viimaste esindaja oli Ene Lellep). Klubis olid etlejad, kõnekoor, näitering, estraadirühm, raamatuid tutvustas ja omaloominguga tegelev rühm. Palju toimus toredaid üritus, aidati raamatukogu, käidi teatris ning kohtuti kirjanike ja näitlejatega. Pikemalt on klubist juttu ajakirjas Noorus 1979/ nr 7, kui ajakirjanikud meil raamatukogus külas käisid.
Kahjuks lõppes Heli elutöö varakult, ta oli ainult 40-aastane. Ta ei jõudnud kasvatada täisealiseks oma kolme poega, kellest vanim läks sügisel keskkooli lõpuklassi ja noorim alustas alles kooliteed. Raamatukogu kaotas oma tulihingelise töötaja ning tema mälestuseks saime teha ainult niipalju, et Heli saadeti manalateele raamatukogu lugemissaalist. Heli on maetud Põltsamaa kalmistule.
Kuidas üks kõrgharidusega raamatukogutöötaja oleks ,,peaaegu" saanud ehitustehniku diplomi (ehituslugu l978-1979)
Et kõik ausalt ja õigesti ära rääkida, peab ütlema, et see juhtus aastatel 1978-1979. Raamatukogu eluiga näitas, et selles enam lugejaid teenindada ei saanud ja sama leidis ka Põltsamaa Linna TK, kus oli parasjagu esimeheks Richard Saviauk. Minu mäletamist mööda mingit erilist eelarvet ei tehtud, sest sel ajal ei olnud niivõrd puudus rahast, vaid materjalidest, mis olid odavad, kuid neid sai ainult kultuuriministeeriumi jaotuskava alusel. Richard Saviaugu arvamuse kohaselt pidi töö tulema sanitaarremondi moodi, v.a uued põrandad, sest neid enam peaaegu ei olnudki. Minu unistuseks oli aga saada raamatukogusse keskküte, vesi ja tualetid, sest katlamaja oli väga lähedal (praegune kauplus Aia tn l korterelamu kõrval). Kuid asjatundjad ütlesid, et soojustrassi saab teha ainult siis kui oleks olemas mingid GŽ-kanalid, millesse torud pannakse. Richard Saviauk tuletas mulle peaaegu igal õhtul töölt tulles (elasime naabertänavates) meelde, et minu unistused tuleb maha matta, sest nimetatud kanaleid lihtsalt ei ole.
Kuid ühel ilusal päeval ütles raamatukogu bussijuht, et ta nägi vajaminevaid kanaleid seismas hunnikus Palal. Mina helistasin Palale ja ma arvan, et KEK-i asjameestele, kes ütlesid, et võin need saada. Kui ma aga küsisin, et kas ma saan need raamatu- kogu bussiga ära tuua, sain ma kuulda südamest tulevat naerulaginat, sest bussijuht oli lihtsalt mulle unustanud mainida, et üks kanal kaalus umbes tonni. Aga ära toodud need said. Kuid siis selgus, et need on ilma kaanteta ja ehitusmeeste juht ütles, et ka kaaned on väga tähtsad. Ja jällegi oli meie bussijuht see, kes nägi nimetatud asju Sakala sovhoosi territooriumil hunnikus vedelemas. Kuigi nendel aastatel olid kolhooside esimehed ja sovhooside direktorid väga tähtsad mehed, ometi julgesin ma minna tolleaegse direktori Ilmar Mändmetsa jutule, sest ta oli näidanud end väga raamatuarmastaja inimesena ja käinud paljudel raamatukogus toimunud kirjandusüritustel. Esialgu ütles ta mulle, et ei tea, et sellised kaaned neil olemas on. Kuid tema kabineti aknast paistis kanalitekaante hunnik ära. Ta kutsus oma ehtuste asjatundja enda juurde ja nad jõudsid otsusele, et raamatukogu võib selle kaantehunniku endale saada. Ja siis nad avaldasid arvamust, et kui minu unistus täide läheb ja raamatukogu saab endale keskkütte ja ka minu unistuste remondi, siis nemad teevad ettepaneku, et mulle antakse ehitustehniku diplomi (ma sain küll aru, et see oli öeldud naljaga, kuid ometi oli mul nii hea meel tunnustuse üle).
Raamatukogu kolis aastaks teistesse ruumidesse - mina ja komplekteerimisosakond kultuurimajja, teenindusosakond vanasse tuletõrjemajja ja lasteosakond praegustesse lastemuusikakooli ruumidesse. Aasta pärast olime ilusates remonditud ja soojades ruumides tagasi, kuhu isegi kultuuriminister sm Lott tihti oma külalisi tõi.
Paar meenutust vee1:
• et saada raamatukogu põrandate jaoks kilpparketti (tol ajal taas defitsiitne kaup), julgesin helistada kultuuriministrile endale, et küsida, ehk on neil mingit ülejääki ka meie raamatukogu tarbeks. Ta uuris veidi asja ja teatas, et laos on kellegi välja viimata kogus. Kui ma järgmise päeva jooksul selle ära viin, saan selle oma raamatukogule. Jaan Toome (Hilja Toome abikaasa) oli see tore mees, kes sai auto ja kahekesi me selle parketi Tallinnast ära tõime (ise tegime ka loomulikult laadijatöö ära). Siin pean küll tagantjärele vabandama selle kultuuriasutuse ees, kes tegelikult jaotuskava järgi selle parketi endale pidi saama
• raamatukogu sai soojaks, kuid seda soojust sai tihti liiga palju, sest ehitusmehed panid pihta ettenähtud vahekraanid, millega soojust saab reguleerida (need olin ma Feliks Leemeti nõuandel sularaha eest ostnud).
Selline oli siis see diplomi lugu. Kuid viimasest juhtumist lähtudes „usalda aga kontrolli" - ja nii ma seda ehitustehniku ametit päris ära ei suutnudki vee1 õppida.